2. osa (803 km)
Baker Creek, BC – Vancouver Island, Victoria, BC
Järgmisteks sihtkohtadeks said Vancouver, mis on BC provintsi suurim linn ja Vancouveri saar, mille pealinnaks Victoria. Arvestasime, et kohalejõudmiseks peaks kuluma umbes 2 päeva, sest kiirustada me ei kavatsenud ja olime valmis, et palju kiidetud British Columbia pakub põnevaid paiku kus peatusi teha. Loe edasi “Automatk 2/13 Baker Creek,BC – Victoria,BC”
1. osa (1329 km)
Fort McMurray, AB – Baker Creek, BC
2015a. kevad-suvel võtsime ette pikema automatka Põhja-Ameerika lääne poolel. Nüüd kui reisist on ligi 3 aastat möödas, on viimane aeg muljed kirja panna. Reisimuljetest on tänaseks valminud 13 osaline järjejutt, sest 2 kuu jooksul läbitud 14 000 km (tegelikult rohkemgi veel), 10 USA osariiki ja 2 Kanada provintsi, pakkusid piisavalt elamusi, et neid mitte liialt kompaktselt ühte postitusse kokku suruda. Loe edasi “Automatk 1/13 Fort McMurray,AB – Baker Creek,BC”
Saagu ka siin blogis mainitud, et 2016 sügisest kuni 2017 kevadeni pidasin hoopis teist virtuaalset avalikku päevikut, mis oli selline ühe hooaja projekt. Viimane sissekanne jättis küll lootust veel üheks postituseks, mida kunagi ei tulnud ega tule ka. Seepärast saab tänane postitus olema eelmise blogi otsi kokku tõmbav kokkuvõte.
Eile jõudsin tagasi Fort McMurraysse pärast lühikest Eesti külastust. Meie Kanada kodulinna, millest täpselt samal päeval, 2 aastat tagasi, koos ülejäänud 88 000 linnaelanikuga metsapõlengu eest evakueerusime. Täna jutustan kogu loo põhjalikumalt lahti. Tegelikult teeb seda Aivar, kes kirjutas Õhtulehe ajakirjaniku palvel artikli, millele lisan omaltpoolt vaid sissejuhatuse. Loe edasi “Metsatulekahju”
Juba siis kui Aivariga USA-s automatkal käisime, vaatasime igatseva pilguga mööduvaid matkabusse. Selle 2 kuud kestnud seikluse pidas meiega, peaaegu lõpuni, vastu Ford Taurus aastast 1999, millelt tagumise istme välja võtsime, et vajadusel oleks ruumi autos magada. Oma matkabussi ideele andis palju hoogu juurde ka metsapõlengu eest evakueerumine, mis suunas meid Air B&B kaudu leitud haagissuvilasse. Elasime seal vist pisut kauem kui üks kuu pererahva tagahoovis ja meile hakkas selline elu täitsa meeldima. Niisiis, tänane postitus saab olema ühe kaua praetud plaani teostamisest ehk minu ja Aivari ratastel kodust – matkabussist. Loe edasi “Matkabuss”
Depeche Mode astus üle oma suure edu lävepaku samal aastal kui mina sündisin, 1984. DM oli ka esimeste seas, kes ei raisanud aega pärast raudse eesriide langemist, et Ida-Euroopas südameid võita. Seega võin oletada, et umbes samal ajal hakkasid nad ka minu kõrvu kostuma. Teadlikumalt registreerisin nende olemasolu kunagi vara-teismelisena, siis kui inglise keelest veel suurt midagi ei taibanud aga nende omapära oli silmatorkav. Seda just muusika keeles mis ei vaja tõlkimist vaid tunnetamist. See “vibe” mis mõjub nagu loits ja oledki nõiutud.
Olen juba kaua teadnud, et on vaid aja küsimus millal sellise virtuaalse ruumi tekitan. Olles enamuse ajast viimase 6 aasta jooksul Kanadas, pole ma hinges siin pool planeeti veel juuri alla kasvatanud. Elustiil, mis on võimaldanud olla üle keskmise mobiilne on ühtaegu ahvatlev ja mitmekesine, kuid teistpidi tajun inimlikult loomulikku igatsust sügava kodutunde järgi. Sellise oma koha järgi, millesse saaks kiinduda ja ainuke, minu kõrgetele nõudmistele vastav koht selleks on praegu siin, see blogi. Selline virtuaalne oma stuudioruum võimaldab sobituda tõsiasjaga, et ainuke asi mis kunagi ei muutu on, et kõik muutub. Mina võin elada kus iganes aga siia ruumi sisenedes tunnen end alati kodus. Peamiselt seetõttu, et siia ulatuvad kaugetest vahemaadest hoolimata kõik olulised tegelased, neile sobival ajal mulle külla tulema ja loomulikult on uksed avatud ka uutele mõttekaaslastele, kõigile siin end hästi tunnevad.
Vegan. Õigluse nimel
