Suhtumise küsimus, eksole? Või sõltub see hoopis sellest kui palju või kas üldse ma endale palka maksan? Aga kas tegelikult pole mitte nii, et meil kõigil on X hulk aega ja me teeme pidevalt valikuid kuidas seda erinevate väärtuste ja elamuste vastu vahetada? Üks vältimatult vajalik väärtus on raha ja on absoluutselt arusaadav, et selle lõputuid võimalusi, vabadust ja turvatunnet pakkuva vahendi nimel oleme nõus ja isegi kohustatud oma aega vahetama. On ääretult kahju, et rahaga seoses on väga paljudel inimestel terve hulk komplekse ja vääriti mõistmist, ka minul aga õnneks hakkan tänu süsteemsele eneseharimisele asju uues valguses nägema. Jah, nii väga tahaks nüüd ühiskonnale näpuga näidata, et näe, nemad kuskil seal on süüdi, et kasvatavad ennekõike madalapalgalist töölisklassi, sest kuidas muidu kapitalistlik ühiskond toimida saaks. Kujutage ette milliste ambitsioonidega noored pärast kooli ellu sukelduksid kui õpetajad ja lapsevanemad korrutanuks juba varakult, et teil kõigil on kohustus ja vastutus saada rikkaks, sest raha annab teile vabaduse valida ja võimaluse olla iseenda boss, tagada elementaarne turvalisus oma perele ning muuta maailma paremaks paigaks, süstides noortesse seeläbi usku, et nad väärivad parimat. Kahjuks on selle asemel seostatud materjaalset küllust ahnuse- ja ebaõiglusega, mis omakorda garanteerib uskumussüsteemi, et väärilist palka küsida on patt või kui töötasu on hea, siis summadest rääkimine on ikkagi tabu. On irooniline kuid loogiline, et selle üle mõtisklemiseks leidsin aja mil olen ise töötu aga kõik need järeldused ja sisemised muutused millest edaspidi juttu teen on hakanud idanema just tänu hetke olukorrale. Kõike lihtsustab muidugi ka Aivari toetav suhtumine, et olen praegu – noh ütleme et vabakutseline. Muide, tugevamalt kui iial varem, tunnen reaalset vastutust kõige väärtuslikumat ressurssi ehk AEGA võimalikult efektiivselt kasutada. Mida, miks ja kuidas ma muutnud olen, sellel teemal kohe jätkangi.
Loe edasi “Iseenda boss või töötu päevavaras?”