Elus loomade kasutamine kunstis – kas loominguline vabadus või loomade väärkohtlemine? 

 

 Olles täielikult õpingutele pühendunud, peab blogi leppima raasukestega koolitööna valminud kirjatöödest, mille sisu siinsete veergudega kattub. Seekordne (A-ga pärjatud) essee, teemal “Elus loomade kasutamine kunstis – kas loominguline vabadus või loomade väärkohtlemine?” valmis kunstiajaloo loengute raames. Teema, mis pole lihtsalt vähe käsitletud, vaid millest on oskuslikult mööda vaadatud. Järgnev kirjatükk puudutab selle jäämäe veepealset osa väga põgusalt.

Joseph Beuys „I Like America and America likes me“ (1974)

Loomade kujutamine ja kasutamine kunstis ulatub inimkonna algusaegadesse. Esimesteks näideteks võib pidada koopamaalinguid, aga ka põliselanike rõivaid, mis on valmistatud loomanahkadest, sulgedest ja luudest. Ka maalikunst on alati loomi kaasanud ning ühes religiooniga neile sotsiaalseid rolle ja sümboolseid tähendusi omistanud. Viimased aastakümned kaasaegses kunstis, on viinud loomade kaasamise hoopis uuele tasemele, eksponeerides üha sagedamini nii elus kui surnud loomi. Sellised arengud on küll tähelepanu pälvinud kunstnike ja loomaõiguslaste ringkondades, kuid laiahaardeliselt filosoofiliste aruteludeni pole ühiskonnas jõutud. Järgnevalt vaatlen kahte teost, mõtisklemaks elus loomade kunstis kasutamise eetilisuse teemal.

Alustuseks on oluline märkida, et inimkonnal puudub üksmeel, mil määral on kaasaegses maailmas loomade kasutamine inimese hüvanguks üleüldiselt aktsepteeritav. Domineeriva paradigmana hoiab positsiooni liigišhovinism[1] (ingl speciesism) ehk veendumus süsteem, mille kohaselt on inimestel õigus, aga ka vajadus tarbida loomi ja loomseid võetusi[2]. Säärase käsitluse kohaselt kuuluvad loomad inimestele, antud kontekstis ka kunstnikele, kasutamiseks. Termin juhib tähelepanu, kuis inimkond omistab erinevatele loomaliikidele põhjendamatult ebavõrdset moraalset väärtust, võtmata seejuures arvesse filosoofilise järjepidevuse printsiipi. Seesuguse lähenemise juured ulatuvad tuhandete aastate taha, olles kandunud kaasaega käsikäes religiooni ja teadusega. 

Kui loomakaitseseadused (mis on riigiti erinevad) reguleerivad teataval määral, kuidas transportida ja tappa looma teaduse või toidutööstuse jaoks, siis kunstnikele regulatsioonid puuduvad. On selge, et loomade perspektiivist ei suuda kehtivad seadused tagada neile kõige elementaarsemaid, tundevõimelisele olendile väärilisi põhiõigusi, jättes nad õiguseta elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele. Sellest tulenevalt tekibki soodne pinnas säärase kunsti sünniks, mille kriminaalsed tagajärjed võivad saada kaetud loomingulise vabaduse looriga. 

Toomaks tähelepanu pälvinud näiteid, olen valinud paljude teemasse sobivate kunstnike hulgast välja kaks – Joseph Beuys ja Adel Abdessemed.

Joseph Beuys „I Like America and America likes me“ (1974) – („Ma armastan Ameerikat ja Ameerika armastab mind“) 

Sakslasest performance-kunstnik Joseph Beuys veetis aastal 1974 Rene Blocki galeriis New Yorgis 3 päeva kinnises ruumis koos metsiku koioti, Väikese Johniga. Kunstniku planeeritud stsenaarium nägi ette, et loomarasva ja vildi sisse mässituna transporditakse ta galeriisse kanderaamil ja kiirabiautoga. Samal moel lahkus Beuys galeriist pärast performance-i lõppu. Kõnealuse sotsiaalse skulptuuri ja kestvus-performance`i kohta leidub erinevaid tõlgendusi. Näiteks arvatakse kunstnikku otsivat lepitust valge mehe ja Ameerika, vähemuse ja enamuse, loomade ja inimeste vahel, kuid samal ajal tõlgendatakse teoses nähtut ka teise maailmasõja järgsete pingetena Saksamaa ja Ameerika vahel ning metsiku ja tsiviliseeritu vastandamisena. Kui inimlikud tõlgendused hetkeks tahaplaanile heita, jääb vaatluse alla püüd mõista metsiku looma perspektiivi. Videost nähtub, et loom on Beuysi saabudes võrdlemisi taltsa moega, ei ole ta liialt arglik ega ka agressiivne. Tõtt-öelda taban end hetkeks mõttelt,  kas loom võib olla pärit hoopis loomaaiast, sest näib olevat inimese kohaloluga harjunud? Eeldades, et tegemist siiski oli täielikult metsiku isendiga, on inimene teda kinni püüdes ja meelelahutusliku eksperimendi raames galeriisse tuues eeldanud, et loomal puudub igasugune isiklik siht. Koiott kui karjaloom, omab karja hierarhias kindlat rolli. Arvata, et  kirjeldatud moel metslooma ellu sekkumine on õigustatud, ilmestab eelnevalt mainitud liigirassistlikku maailmakäsitlust, mille kohaselt loomad kuuluvad inimesele, muuhulgas loomingulise vabaduse väljendamiseks.

Adel Abdessemed „Don´t trust me“ (2008) – („Ära usalda mind“)

Alžeeria päritolu Abdessemed on kurikuulus oma verdtarretavate õuduste eksponeerimise ja loomingulise vabaduse piiride nihutamise poolest. Tuleb tunnistada, et teose „Don’t trust me“  Mehhikos filmitud kaadreid valisin mitte vaadata, säästmaks end juba küllalt nähtud jõhkrustest. Kõnealune teos koosneb videoklippidest, mis sisaldavad kaadreid mehest, kes telliskivimüüri taustal haamriga farmiloomi tapab. Kunsti nimel elu jätnud loomadeks olid lammas, hobune, siga, härg, kits ja hirv. Mõistagi on loomakaitseorganisatsioonid sellise käitumise rangelt hukka mõistnud. Üks põhjustest, miks just selle näite valisin on, et teos meenutab paari aasta tagust, kurioosset juhtumit Eesti väikelinnast, mil sealne vallaametnik tappis haamrilöökidega rebasekutsika4. Võiks küsida, millest üldse sõltub tapmise ja kunstiteose erinevus? Tõsi, sarnaselt rebase tapjale on ka Abdessemed pälvinud laiema üldsuse (mitte pelgalt loomaõiguslaste) pahameele. See tõsiasi toob omakorda nähtavale ühiskonnas laialt levinud kognitiivse dissonantsi, milleks on loomasõpradest lihasööjate sisemine moraalne ebakõla (avalik looma tapmine kollektiivselt taunitud, varjatud tapmised tapamajades soositud). Kõik kuus teoses kasutatud looma on ka Eesti loomakaitseseaduse kohaselt põllumajandusloomad, keda võib liha saamise eesmärgil tappa. Selliselt analüüsides järeldub ootamatu tõdemus, et loomade kasutamine kaasaegses kunstis võib oma grotesksuses luua platvormi, millel arutada miljardite farmiloomade rutiinset, ebavajalikku tapmist, suutmata seejuures ühtegi neist juhtumitest vähem traagiliseks muuta.

Et kunsti saab pidada üheks paljudest nähtustest, mis eristab inimlooma ülejäänud maalastest, olles defineeritud inimeste poolt ja loodud tarbimiseks vaid kunstnike liigikaaslastele, jääb ülejäänud loomadele protsessis pelgalt objekti või materjali roll. Ka juhul, kui kunstnik vormistab teoseks otsese looduse loomingu, saab teose tarbijaks olla vaid teine inimene. Seega põhjus, miks loomad saavad osaks kunstist, on puhtalt inimlik, mis omakorda kohustab meid loomade vastu inimlikkust rakendama. Kuigi kunst on sageli poliitiline, kuulub see pigem kultuuri ja meelelahutuse valdkonda, millest tulenevalt saab loomade kasutamist kunstis kõrvutada näiteks härjavõitluste, rodeo, tsirkuste ja loomaaedadega. Nimetatute osas on aasta-aastalt tajuda üha selgemat üldsuse taunivat suhtumist, tuginedes argumendile, et säärased praktikad põhjustavad loomadele välditavaid kannatusi. 

Pole kahtlust, et homo sapiens saab domineerida teiste loomade üle, kuid olles süvenenud peaaegu kümnendi vältel inimeste ja loomade vahelise suhte mõtestamisesse, võin väita, et heaoluühiskonna liikmetena, on meil võimalus elada täisväärtuslikku elu loomi objektistamata. Ainult meie liigil on valikuvabadus vähendada inimtegevusest tulenevaid kannatusi teistele tundevõimelistele olenditele, seega on ootuspärane, et säärast privileegi ei kuritarvitataks ka loomingulise vabaduse sildi all.


[1] https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/kriitilised-loomauuringud/

[2] Loom ei loovuta vabatahtlikult oma vabadust, kehaosi ega kehavedelikke inimese jaoks. Seetõttu eelistan sisulise korrektsuse huvides asendada sõna „saadused“ sõnaga  „võetused“.

4 https://online.le.ee/2020/08/26/kardla-vallaametnik-tappis-haamriga-rebasekutsika/

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

kkadri

Aitäh toetajatele!

Vegani päevaraamat

Vegan. Õigluse nimel

%d bloggers like this: