Lehmapiim = Lehma piin

Kui juhtud olema sama suur piimasõber nagu mina, aga tajud seekordses pealkirjas ohtu, et edasi lugedes saab su piimaisu jäädavalt rikutud, siis ole mureta, plaan on rikkuda kõigest su lehmapiima isu (no tegelikult ka teiste loomsete piimade isu). Igaljuhul ma luban, et kui isegi mina, kes ma hilise teismeeani vett peaaegu üldse ei joonud, kustutades janu rammusa lehmapiimaga, olen leidnud meeldivad alternatiivid, mida moosiga pannkookide kõrvale rüübata, leiduvad need ka sulle. Pealegi, asi ei ole maitses, vaid selles, mida meie piimaisu lehmadele tähendab. Loomse piima tarbimise ebaeetilisust mainides, jääb tihti paljudele mõistmatuks, milles probleem? Lüpsmine ju ei tapa lehma, pealegi toodavad aretatud (piima)lehmade kehad kordades rohkem piima, kui nende vasikatele vajalik, järelikult on kõik korras – või kas ikka on?

Mis on piim?

Vikipeedia annab vastuseks järgmist: “Piim on toitev vedelik, mida toodavad emaste imetajate piimanäärmete koed. See on vastsündinute põhiline toit enne seda, kui nad suudavad mitmekesisemat toitu seedida. Kõige sagedamini mõistetakse Eestis piima all lehmapiima.”

Sisuliselt on tegu naiste ja emaste imetajate kehavedelikuga, mida keha toodab vahetult pärast poegimist/sünnitamist, et toita oma järglast/imikut, talle eluliselt vajalike toitainetega, aga mitte teise liiki kuuluvaid täiskasvanuid. Seda mõistes võiks arvata, et rohkem polegi piimast midagi rääkida ega kirjutada. Kõik on selge, inimese piim on inimlastele, looma piim on loomalastele, aga kuna kõige sagedamini mõistetakse piima all hoopis lehmapiima, peab teemasse sügavamalt süüvima.


Inimene on ainuke imetaja, kes jätkab piima joomist ka pärast imikuiga ning tarbib teiste liikide piima

Selge see, et iga liigi piim sisaldab just oma järglastele vajalikus koguses toitaineid. Seega ka naise rinnapiimas on lehmapiimaga võrreldes väga erinev hulk valke, rasvu, vitamiine, süsivesikuid, mikroelemente jmt. Inimesest suuremate imetajate piimad on reeglina rasvasemad, sisaldades ka oluliselt rohkem kasvuhormoone, et loomalaps võiks kiiresti suureks kasvada. Et loomne piim ei ole oma koostiselt inimesele loomulik toit, on lehmapiima seedimise kergendamiseks kasutatud nii hapendamis (mis alustab laktoosi lagundamise protsessi) kui ka veega lahjendamist. On teada, et pärast imikuiga lõpetab paljude inimeste keha piimas sisalduva suhkru ehk laktoosi seedimiseks vajaliku ensüümi, laktaasi tootmise ning just selles peitub laktoositalumatuse põhjus. Tegemist on keha loomuliku protsessiga pärast riinapiimast võõrutamist, mitte haigusega, mida peaks ravima puuduvat ensüümi tabletina manustades. Tõsi, piirkondades, kus on pikema aja vältel piimaveisekasvatusega tegeletud, esineb laktoositalumatust vähem, kuid geneetiliselt on täiskasvanud inimese võime laktoosi seedida siiski võrdlemisi hiline.

Mina, kes ma olen suure osa elust vee asemel maksimaalselt rammusat lehmapiima eelistanud, olen pidanud paari aastaste vahedega läbima 3 operatsiooni, vabanemaks tsüstidest munasarjades. Õnneks pärast veganiks hakkamist ei ole probleem kordunud ja kuigi arstid pole mu toitumisharjumuste kohta uurinud ega tsüstide teket lehmapiimaga seostanud, on põhjust arvata, et kõrge hormoonide sisaldusega lehmapiimal on siin oma roll. Leidub uuringuid, mille tulemused viitavad, et piimatoodete tarbimine suurendab riski haigestuda munasarjavähki.

Two or More Daily Glasses of Milk May Rise Ovarian Cancer Risk

Milk and Lactose Intakes and Ovarian Cancer Risk in the Swedish Mammography Cohort

Olenevalt farmist, võib lehmapiim sisaldada ka jääke, söödaga juurde antud kasvuhormoonidest ja antibiootikumidest, aga ka udarapõletikust tulenevat verd ja mäda. Näiteks FDA aktsepteerib ühe liitri piima kohta kuni 750 miljonit mädarakku.


Emad kui orjad 

Kui lehmad saaksid elada normaalset liigile omast elu, oleks nende eluiga enam kui 20 aastat. Piimafarmides peavad nad vastu keskmiselt 8 aastat, enne kui nende kehad nõrkevad pideva tiinuse, poegimise ja lüpsmise tagajärjel. Et lehmad toodavad piima samal põhjusel nagu naised, st. ainult pärast emaks saamist, on farmerite huvi, et lehm poegiks igal aastal vasika. Kõigest 3 kuud pärast poegimist, tehakse lehmale uus kunstlik viljastamine ja loom on sunnitud sama stenaariumi üha uuesti ja uuesti läbi elama.

Ei pea ise olema ema, mõistmaks, et 9 kuud kestev rasedus/tiinus on  kehale kurnav, rääkimata sünnitamisest/poegimisest. Kui emaks saanud naine saab pärast uue elu ilmale toomist kogeda rõõmu kaua oodatud kohtumisest oma beebiga, siis piimafarmis sündinud vasikad eraldatakse emadest kohe pärast sündi või hiljemalt paari tunni jooksul. Lehmvasikatest saavad uued vasikate poegimise- ja piimamasinad, kui aga sünnib piimatööstusele kasutu pullvasikas, on uus ilmakodanik suure tõenäosusega koheselt hukule määratud, sest farmerile on sageli odavam pullvasikad nende elu esimestel päevadel hukata, kui vasikaliha tootmiseks nuumale saata. Need vähesed lehmalapsed, kes vasikaliha farmi jõuavad, veedavad oma lühikese ja üksildase elu sellistes plastikkuutides nagu allolevatel fotodel näha. Väga väike osa pullvasikatest kasvatatakse tõupullideks, kuid ka see ei tähenda pääsemist tapamajast.

Pärast aastaid kestnud orjaelu, siis kui lehmadel jaks otsas, udarad põletikused ja jalad nõrkenud, muutuvad nad piimatööstusele kasutuks ning saadetakse tapale. On tavapärane, et tapamajja jõuavad lehmad tiinelt ja osad neist on sunnitud poegima veoautos, mis neid hukkamisele viib. Kurnatud ja haigete lehmade elutud kehad jõuavad lõpuks inimese toidulauale, aga ka lemmikloomatoidu konservidesse. Seega piimatööstus pole kaugeltki idülliline, lehmi vaevast vabastav lüpsmine, vaid lihatööstusega võrdselt brutaalne loomade väärkohtlemine.

Põhjused miks lehmade kehad toodavad kaugelt rohkem piima kui vasikale vajalik on tõuaretus ja loomasöödale lisatud kasvuhormoonid. Eestis on taas palju kuulda piimafarmeritest ja talunikest, kes on uhked oma rekordlehmade üle, pettes nii ennast kui ka loomseid võetusi tarbivaid kliente, et nad kohtlevad oma lehmi suure hoolega. Paraku on loom tootmisprotsessis taandatud pelgalt ressursiks, kelle heaolu on inimese kasu kõrval alati teisejärguline.


Kas väikese, orgaanilise farmi toodang on eetilisem?

Ei, kahjuks mitte. Ei väiketalu “idüll”, ega isegi see, kui pead lehma oma elutoas, kammid teda iga päev ja kuulate koos klassikalist muusikat, ei muuda looma pidamist kasu saamise eesmärgil eetiliseks. Lehmad ei tooda piima, sest nad on lehmad, vaid sellepärast, et nad on emad! Seetõttu pole võimalik piimatööstust rajada eetilistele väärtustele, ilma lehmi regulaarselt seksuaalselt kuritarvitamata. Kui viimane väide tundub võõras või ehk isegi äärmuslik, siis ole hea, leia 2 minutit vaatamaks videot Why You Should Stop Drinking Milk

Olen kohanud inimesi, kes arvavad, et kuna lehmad teavad täpselt, millal on lüpsi aeg ja tulevad ise n-ö vabatahtlikult lüpsmisele, siis järelikult neile meeldib lüpstud saada? Põhjus selleks on ilmselge. Piima täis udar hakkab lihtsalt valutama, kui pole vasikat keda toita. Lehmadel pole muud valikut, kui lubada lüpsimasinal oma udarat kergendada.

Kõik kes lehmadega lähedalt kokku puutunud teavad, et tegemist on väga usaldavate, uudishimulike ja sõbralike loomadega, just nagu hästi suured koerad. On ääretult kurb, et kuigi nende tundevõimelisus on ilmselge, arvavad sellegi poolest paljud piimasõbrad, et kuna lehmad ongi piima ja liha saamise eesmärgil aretatud, siis see asjaolu õigustab nende kunstlikku juurde tootmist ja orjana pidamist. Tegelikult on täiesti ebaoluline, kas sina ja mina peame lehmi armsateks, koledateks, tarkadeks või rumalateks. Kõik see on subjektiivne ja kõrvaline ega vähenda lehmade õigust kannatusteta elule.


Alternatiivid

Õnneks on tänapäeval veganeid juba nii palju, et tervislike ja maitsvate alternatiivide valik üha laieneb. Igapäevaselt on minu menüüs kaera- ja sojapiim. Levinud on veel kookos-, mandli-, indiapähkli-, sarapuupähkli- ja riisipiim. Taimset piima tehakse veel mitmetest teistest pähklitest, hernestest ja seemnetest, näiteks lina- ja kanepiseemnetest. Ainuüksi sellest valikust peaks igaüks endale meelepärase leidma.

Kui sa veel ei ole vegan, aga loomasõbrana tunned, et tahad lõpetada vägivaldse loomatööstuse toetamise, aitab sul muutust luua Eesti Vegan Seltsi kodulehel olev rubriik korduma kippuvad küsimused 


Kellele ei meeldiks õnneliku lõpuga lood ja rõõmsad loomalapsed!? Siin on vapratele lõpuni lugejatele lugu kahest õnnelikust pullvasikast. Ferdinand ja Bones on lehmalapsed, kes sündisid piimafarmis ja olid hukule määratud, kuid saatus otsustas neile kinkida elu. Enamus inimesi suudavad sarnaseid videoid vaadates tunda rõõmu, et loomi on aidatud ja sooviksid ka ise aidata. Aga kui kõik tõepoolest on sedavõrd abivalmid, tekib küsimus, et kelle eest need loomad õigupoolest päästeti?

 ♥

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.