Head sõbrapäeva loomasõbrad

Sõbrad on kui pereliikmed, kelle endile ise valime, sest nende seltskonnas on meeldiv, lõbus, põnevam ja vahel julgem. Mitte alati ei õnnestu olla hea sõber, aga igaljuhul soovime sõpradele siiski parimat, olles valmis neile appi tõttama, kui vaja, siis ka nende kaitseks välja astuma. Lugusid sellest, kui südamlik kiindumus võib tekkida inimeste ja loomade vahel, jagub küllaga. Sellele vaatamata on inimestel põhjust endilt küsida, kas ehk saaksime loomadele veel paremad sõbrad olla? Et sõbrapäev on kohe kohal, ongi paras aeg mõtiskleda loomasõbraks olemise üle, proovides seejuures võimalikult ausaks ja sõbralikuks jääda.

Mitmed inimeste poolt aretatud ja/või kodustatud loomaliikide esindajad pakuvad meile kogemust hinnanguteta tähelepanust ja võimalust tunda end vajalikena. Me vaimustume nende mängulisest loomusest, mis ka meile üle kandub, tuues nii rõõmu kui lohutust. Arvatavasti on just need peamisteks põhjusteks, miks inimene loomade lähedust vajab.

Märkame või ei, loomadel on meie kõigi eludes suur roll. Nad on kõikjal meie ümber –  nii linnas kui ka looduses, raamatutes, filmides, lauludes, mõned neist koheldud pereliikmetena, kuid enamus hoopis toodete, teenuste ja materjalidena. Seejuures on kummaline, et kuigi inimesed hinges imetlevad loomi, olles suutelised tunnistama nende võimet tunda valu  (teadlikus on madalam kalade ja putukate osas), pole see alati piisavaks motivaatoriks loomi kahjustavatele tarbimisharjumustele alternatiive leida. Nii elamegi maailmas, kus inimlapsed kasvavad üles, kogedes kaastunnet nukufilmis murekoormat kandvale kitsekesele, kuid ei tohi toidulauas esitada küsimust, kuhu kadus loomake vanaema laudast ja mis on minu taldrikus?

Kõlab šokeerivalt, kuid ma olen sündinud veel enne seda, kui USA teadlased ametlikult kinnitasid imikute võimet tunda valu. Alles aastal 1987 tunnistati, et on ebaeetiline sooritada operatsiooni vastsündinule ilma narkoosita. Seega veel hilistel 80-ndatel opereeriti beebisid tuimestuseta. Julgen arvata, et vähemalt emasüda on aegade algusest peale tõde teadnud. Just nagu inimestest loomasõbrad, kel pole kahtlust, et loomade valu ei ole inimese valust vähem valusam.

Et summutada süütunnet loomadele põhjustatud kannatuste ees, on inimene kasutusele võtnud termini “humaanne tapmine”. See võimaldab vähendada kognitiivset dissonantsi* ja end loomasõbraks pidada ka neil, kes soovivad loomseid produkte tarbida. Humaanne kõlab justkui moraalne, sest kannab endas inimõigustest lähtuvaid ja tsiviliseeritult kaastundlikke väärtusi, soovides vähendada ebavajalikke kannatusi. Kirja pandult kõlab kõik korrektselt, aga kui oleksime tapetava loomaga samas ruumis hetk enne tema humaanset hukkamist, mõistaksime, et tegelikult ei erine see protseduur vägivaldsest mõrvast. Surmahirmus loomad proovivad meeleheitlikult elu eest võidelda, andes sellest ilmselgelt märku nii kehakeele kui ka häälitsuste kaudu. Selliste signaalide tõlgendamiseks ei pea tundma loomade keelt, olema teadlane või loomade närvisüsteemiekspert, piisab pelgalt inimloomaks olemisest.

Olen päris veendunud, et ma ei tunne isiklikult ühtegi loomavihkajat. Ometi neid, kes teadlikult proovivad elada nii, et nad oma elutegevusega loomi ei kahjustaks, on vaid napilt rohkem, kui minu kahel käel sõrmi. Ka mina pidasin end loomasõbraks ammu enne veganlusse süvenemist. Elasin teadmisega, mida ühiskond meile kõigile kinnitab, et farmiloomi/linde, on normaalne (suisa vajalik) kunstlikult juurde toota, et inimene võiks majandust edendada ning enese tarbeks toitu/tooteid toota. Aeg-ajalt kerkis siiski pinnale tunnetuslik ebakõla, otsides vastust näiteks sellistele küsimustele: miks tõttame appi väärkoheldud koerale, kuid lepime teadmisega, et tapamajade seinte vahel piinlevad loomad igal sekundil ja miks muretseme vaid laululindude pesitsusrahu eest, samal ajal õhtusöögiks kanapraadi valmistades jne.


Kognitiivne dissonants ehk tunnetuslik ebakõla on kahe või enama teadmise või tunde vastuolu, mis tekitab ebamugava motivatsioonilise pinge, nõudes ebakõla leevendamise viiside otsimist. Dissonantsi vähendatakse oma hoiakute, uskumuste ja käitumise muutmisega. Lisaks vähendatakse dissonantsi ka õigustamise, süüdistamise ja eitamisega.


Kahjuks väga pika aja vältel said sarnased küsimused summutatud põhjendusega, et see on karmi elu paratamatus ja nii lihtsalt on alati olnud. Tänane maailm on osav veenma, et meie kaastundlik sisehääl pole mitte ainult naiivne, aga isegi valelik. Seepärast ongi need julged veel vähemuses, kes söandavad öelda ausalt ja otse, et sõbrad ei ole kaup. Sümboolselt on veganid just nagu see üks, massist eristuv laps raamatust “Kuninga uued rõivad”, kes hõikas: “Kuningas on ju alasti!”

On karm tõdeda, kui paljude loomaliikide tarbimine on osava turunduse poolt suisa eksklusiivse elamusena serveeritud. Kuidas teisiti selgitada, et enam kui 10 aastat tagasi olin suuteline kallis restoranis jäneseliha pelmeene tellima? Oleks mulle, kui “loomasõbrale”, elus jänes lauda toodud, ei oleks olnud mu esimene instinkt loomakest tappa ja ära süüa, nagu illustreerib juuresolev fotolavastus. Kuid paraku pärast seda, kui jahimehed ja kokad olid minu, kui lõpptarbija eest musta töö teinud, olin minetanud võime näha ebakõla enda valikute ja väärtushinnagute vahel. Ja siin peitubki põhjus, miks suur hulk loomadest hoolivaid inimesi, ikka veel nende kaubana tarbimist õigustavad. Kas võib olla, et me lihtsalt ei julge mõtlemist autopiloodilt ümber lülitada, küsimaks, kas valikule, milles on vastakuti 15 min. inimese maitseelamust vs. looma elu, on ehk kaasaegses maailmas alternatiive?

Tegelikult on nii, et veganlus isegi ei eelda loomasõbraks olemist, vaid oma elutegevusest tuleneva kahju loomadele vähendamist nii palju, kui võimalik. Seega, kui vegan ei ole usside, kasside, ämblike või üldse mitte ühegi loomaliigi fänn, ei ole see takistuseks. Muide, veganile ei pea isegi teised veganid meeldima!

Et mitte sõbrapäeva eel negatiivselt mõjuda, proovisin seekordset postitust kirjutades väga teadlikult enda mineviku versiooniga kontakti luua. Selle loomasõbraga, kes veel ei olnud vegan. Tuleb tunnistada, et olin loomadele täpselt selline “sõber”, nagu illustreeritud all olevatel Dana Ellyni maalidel ja ometi ei soovinud ma juba toona kellelegi halba. See on miski, mida arvatavasti ka teised veganid sageli enesele meenutavad, sest nii saame keskenduda teadmisele, et positiivne muutus on võimalik.

Kuigi ma tean, et igaüks on võimeline maailmas toimuvat erinevalt tõlgendama, on siiski mõned asjad, millest mööda vaadata ei saa. Kaasaegses ühiskonnas elades, puudub inimestel ratsionaalne seletus, millega õigustada osade loomaliikide kasvatamist kasusaamise eesmärgil ja teisi pereliikmetena. Ma soovin, et võtaksime sõbrapäeval hetke, et endalt küsida, kuidas ma saaksin olla parem loomasõber. Võib-olla leiad endas julguse uurida, mida tähendab erinevate loomaliikide jaoks humaanne tapmine, aga võib-olla on algatuseks ka see hea, kui jätad lihtsalt loomsed tooted oma toidulaualt välja, kinkides loomadele elu ja oma maitsemeeltele võimaluse avarduda.

Postitust jääb lõpetama Alex, kes annab 3 minuti jooksul sisuka ülevaate kõigist põhjustest, miks veganlus on hea valik nii loomadele, keskkonnale kui ka inimestele.

Aitäh kaasa mõtlemast ja head sõbrapäeva Sulle!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.