Kuidas olla õnnelik vegan karnistlikus maailmas?

Vajadus sotsiaalse õigluse liikumiste järgi on jätkuvalt suur.  Olgu jutt erinevate rasside, sugude, laste, invaliidide, naiste või vanurite õigustest kõik loetletud inimgrupid mahuvad ühise nimetaja INIMESED alla, mis on suureks eeliseks, et nende probleemidele tähelepanu pöörataks. Kuid inimese kõrval on veel loomad, tundevõimelised olendid, kellest vaid väikest osa koheldakse elusolendile kohaselt ning enamus on taandatud nähtamatuks kütuseks inimese isude masinas. Veganlus on teema, mille osas puudub üksmeel ka kliimaaktivistide hulgas, mis on selgeks märgiks, kui oluline on, et veganid suudaksid karnistlikus maailmas kohaneda nii, et oma eeskujuga positiivset muutust luua, näitamaks, et me pole isekad jonnipunnid, vaid läheneme paljudele probleemidele nõrgima lüli kaudu.

Leidub inimesi, kes peavad veganlust ekstreemseks. Minu meelest nõuab ainuüksi selle teadmise seedimine treenitumat tolerantsuse musklit. Sõnapaar “ekstreemselt kaastundlik” saab põhjendatud vaid juhul, kui kirjeldada, millise kaastunde peavad veganid endast oma liigikaaslaste vastu leidma, olles igapäevaselt ignorantsuse tunnistajaks loomade kannatuste suhtes. Sotsiaalne ühtekuuluvustunne on tähtis ka inimloomadele ja ebavõrduse eest kibestunult pimedasse toanurka kapselduda, pole pikas perspektiivis jätkusuutlik lahendus.


Me saame külvata seemneid, aga mitte sundida puud kiiremini kasvama

Iga vähemusgrupi murekohtade puhul on kõige raskem leppida teadliku ignorantsusega. Et mitte leida end korduvalt peaga vastu seina jooksmas, tuleb aegsasti alistuda teadmisele, et meie võimuses ei ole kedagi teist muuta. Võime karjuda, nutta või ilusti paluda, aga püsiv muutus saab tekkida vaid läbi positiivse eeskuju ja alternatiivsete lähenemiste nähtavale toomisega. Seetõttu on mõistlik väga hoolega, valida, millal, kuidas ja kellega veganlusest rääkida. Tuleks vahet teha, kas vestluspartner on üldse teemast huvitatud ja võimeline kaasa mõtlema või oled sattunud kellegagi meelelahutuslikku viktoriini, mille näidis küsimus kõlab umbes nii: “Aga mis siis, kui sa ärkad homme üksikul saarel koos põrsas Peppaga?”

Otsustades veganluse teemalisse vestlusesse laskuda eriarvamusel inimesega, tunneta, kas sul on selleks parasjagu energiat ja kannatlikkust, et säilitada konstruktiivse vestluse mõõtmed. Kogenud veganid juba teavad, et heade kavatsustega alustatud arutelu, ei garanteeri veel vestluse viisakat kulgu. Selge see, et nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi. Ometi ei võimalda see siiski teatud fakte eirata. See, et loomad on taandatud inimkonna teenriteks, orjadeks, materjalideks, on karm reaalsus, mitte kellegi subjektiivne arvamus. Minu teada jagub näiteid sellegi kohta, et mida veendunum veganluse vastane alguses, seda tõenäolisemalt on ta hiljem aktiivne loomaõiguslane.

Öeldakse, et peame võimaldama kõigil ise oma vigadest õppida? Küllap nii ongi, aga oletame hetkeks, et meil avaneks võimalus Hannibal Lecterit takistada järjekordset inimest piinamast ja söömast? Kas sekkuksime või on see tema vaba valik süüa mida/keda ta ise soovib? Kui omnivoorid ütleksid siinkohal, et inimohvrit ja looma ei saa võrrelda, siis veganid teavad, et isiklik valik lõppeb seal, kus algab kellegi teise elu. Ja taas oleme kimbatuses, et kuidas ometi sellise ebaõiglusega toime tulla? Mind aitab selles kohas uskumus, et kõik teevad alati endast parima, vastavalt oma hetke teadmistele. Jah, olenevalt kontekstist kõlab see väide rohkem või vähem kõhedust tekitavalt, aga usun, et just nii ongi. Ma ise olen  hea näide, kes on enamuse oma senisest elust elanud mitte-veganina ja siiski alati enda parima äranägemise järgi talitanud.

Nii siis, saame juhtida tähelepanu ohvritele, aga ei ole mõistlik võtta endale vastutust selle eest, kui kiiresti suudab keegi teine kuuldud info ja isiklike väärtushinnangute vahel seoseid luua. Tänases maailmas puudub ka seaduslik alus paljude loomade kaitseks. Seega tuleb veganitel kannatlikkust varuda ja edasi tegutseda, et loomakaitseseadus võiks spetsietsismist ja karnismist kõrgemale tõusta.


MIKS, mitte KUIDAS

Tähtis on teada, miks sa oled vegan. Kui MIKS on selge, jagub ka motivatsiooni süveneda küsimusse KUIDAS. Olles kord juba olnud piisavalt julge ja vastutustundlik, seismaks silmitsi oma valikute tagajärgedega, ära nuhtle end selle eest, et sa varem ei alustanud. Muunda kogu frustratsioon motivatsiooniks, et vähemalt edaspidi võimalikult eetilisi valikuid teha. Muide, iga samm veganluse suunas on edasiminek ja ära nõua endalt täiuslikkust ja teadmisi selle laiahaardelise valdkonna kohta üleöö. Ka pikaajalistel veganitel tuleb aeg-ajalt tõdeda, et nad on kogemata ostnud midagi, mille puhul poleks osanud kahtlustadagi loomseid komponente. Kui sa oled vegan, siis sa juba vähendad vägivalda. Ole endale tänulik ja jätka vanade mustrite murdmist. Not so fast! Aga samal ajal kanna endas teadmist, et veganlus ei vääri medalit! See on siiski vaid elementaarne miinimum, mida loomade heaks teha saame.

Mäleta alati suurt eesmärki, milleks on valu vähendada, mitte juurde toota. Tõsi, kõnealune sotsiaalse õigluse liikumine keskendub spetsiaalselt loomade heaolule, kuid see ei tähenda, et veganid sooviksid mitte-veganite elu kibedaks muuta. Minagi ei kirjuta veganlusest selleks, et inimestele haiget teha, vaid selleks, et loomade kannatusi rohkem nähtavale tuua. Tegelik põhjus, miks ka malbel toonil edastatud tõde loomade olukorrast võib kõlada süüdistusena, on selles, et inimeste endi südametunnistus aktiveerub ja saab ülesandeks võimatu tehte. Korraga seisab inimene dilemma ees, kas aktsepteerida tegelikkust, tõmbuda enesekaitsesse või sulgeda silmad ja minna “tagasi magama”, sest nii on mugavam ja turvalisem.


Tule kapist välja

Ära vaiki. Veganluse, kui eetilise veendumuse väljendamine on tähtis. Ma ei ütle, et igast veganist peab saama loomaõiguslane, aga vähemalt ära häbene, et oled vegan. Julge seista ka iseenda õiguste eest, et näiteks töökohal või koolis sobivat toitu saada või uuri, kas töövormi loomseid detaile oleks võimalik teiste materjalidega asendada jne. Sedasi oledki ise muutuseks, mida soovid maailmas näha ning ka hääleks loomade summutatud karjetele. Sa ei saa kõiki loomi päästa, aga sa saad teha nii, et nende kannatused ei oleks asjata. Iga tapetud hing täidab inimkonna taluvuspiiri karikat ja veganid saavad seda kriitilist olukorda rohkem nähtavaks teha. Seeläbi anname lootust loomadele, aga ka inimestele, võtta julgemalt vastu teadlik otsus muutuda ja mitte karta ühiskonna hukkamõistu.

Kuna veganlusega paralleelselt on minu huviorbiidis ka kõik enesearenguga seonduv, sobib siia lõiku üks väärt nõuanne Marie Forleo’lt, neile kes tunnevad, et tahaksid rohkem ja julgemalt tegutseda, aga näib nagu oleks kõik juba tehtud ja kellegi teise poolt öeldud/kirja pandud. Marie mõte kõlas umbes selliselt, et kui sa jätad tegutsemata, siis sa sõna otseses mõttes varastad maailmalt selle kingituse, mida ainult sina saad anda. Täpselt nii, ta ütles “varastad”, sest isegi kui sarnase sisuga raamatud, blogid või laulud on keegi juba enne sind teinud, siis kuskil on ikkagi veel neid, kes peavad infot just sinult kuulma, et see neid kõnetaks. Alanud aasta jaanuaris seda kuuldes, tundsin veganina kohe eriti suurt vastutust, et seisma jäänud blogilt tolm pühkida.  Veganlus on teema, millest pole võimalik liiga palju rääkida ega kirjutada, seni kuni eksisteerib liikidevaheline ebavõrdsus.


Ära keela endale õnnelikkust 

Meil on õigus vihastada ja kurvastada, aga nendesse emotsioonidesse pikalt marineerima jäädes, ei mõju me kuigi hea eeskujuna, eriti kui soovime luua rohkem mõistmist, mitte hukka mõistmist. Seetõttu ongi ääretult tähtis, et veganid ja kõikide teiste sotsiaalse õigluse liikumiste esindajad võtaksid teadlikult aega oma patareide laadimiseks ja õnnetunde kultiveerimiseks, et mitte läbi põleda. Enesearmastus ei ole isekas! Luues tasakaalu enda sees, tajume seda rohkem ka meid ümbritsevas keskkonnas. Lootusetus asendub võimega näha võimalusi ja abitus asendub energiaga, mis võimaldab ise teistele abi pakkuda. Pealegi, kui sinu maailm ei tiirle ümber sinu, siis mille/kelle ümber ometi? Ole enda suhtes ka kaastundlik ja ära unusta, et sa väärid olla õnnelik!


Tule, tuul ja puhu ära (looma)lapse valu

Lõpetuseks sobib jagada Olav Ehala ja Juhan Viidingu koostööst sündinud teost “Valulaul”,  mis tegelikult mõjub kui meloodiline loits, pakkudes lohutust ja leevendust valule. Selleks, et laiendada loitsu mõju inimlastelt ka loomalastele, tegin sõnades pisut omavolilisi muudatusi.

Laulu kuulates pöörake hoolega tähelepanu ka kuvatõmmisele filmist Nukitsamees. Eestlastele armas kultusfilm, mis räägib inimsööjate ja inimeste kokkupuutest. Nukitsamees, see väike metslane, kes on miskit looma ja inimese vahepealset (ja kellel on loomupoolest tõenäoliselt rohkem põhjust olla omnivoor kui inimestel) varastati inimlaste poolt oma perelt, et metslasest inimene kasvatada. Nuki on pildil koos põrsastega, loomalastega, keda inimesed omakorda endile toiduks kasvatavad. Oli see lapserööv õilis ja moraalne või vägivaldne pere lõhkumine? Jäägu see meile filosoofiliseks mõtiskluseks kohvipausil.

Tule, tuul ja puhu ära
meie lapse valu.
Tule, vihm ja uhu ära
loomalapse valu.

Tule, lind ja noki ära
linnulapse valu.
Tule, päike paista ära,
lehmalapse valu. Valu…

Tule, öö ja võta ära
meie lapse valu,
Tule, kuu ja vaata ära
meie lapse valu.

Tuleb aeg ja läheb ära
kõigi laste valu,
aga aeg ei võta ära
ema hingevalu. Valu…

Tule, tuul ja puhu ära
meie lapse valu,
tule, vihm ja uhu ära
iga lapse valu.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.