Kellel on hea Kanada heaoluühiskonnas?

Kanada – äärmiselt mitmemitmekülgne ja huvitav maa aga hoomamatult suur isegi siinsete kohalike jaoks. Eestist vaadatuna suhtume Kanadasse ikka kui ühte tervikusse, kuid täpselt nagu meie pisikesel kodumaal on tunda piirkonniti erinevat võnkumist, nii on ka Kanada provintsid teineteisest erinevad. Seekordne postitus ilmus esmakordselt 2020 detsembris, Ajakiri Vegan veergudel.

Kanada on sihtkoht mille poole vaatavad mõned eestlased näiteks siis kui Austraalia viisa lõppemas, aga maailma avastamise kihk sugugi mitte. Austraalia on minul veel nägemata kuid Kanadasse sattusin just tänu ühele sellisele Eesti rännumehele, kes tuli Lõunast, tegi põgusa peatuse kodumaal ja põrutas peagi edasi planeedi järgmisele küljele. Ei läinud kaua kui talle järgi lendasin ja saabuv jaanuar tähistab 9 aasta täitumist siin paukuva pakase ja virmaliste maal. Tänaseks oleme pilgud juba kodu poole tagasi suunanud, plaaniga esimesel võimalusel ja hiljemalt kevadel tagasi tulla. Miks, te küsite?

Kas Kanada polegi siis heaoluühiskonna musternäide ja eeskujulik kõikide vähemuste paradiis? Vastus on – nii ja naa. Paiguti ilmselt on, aga täpselt nagu meile osaks saanud pakane ja virmalised ei ulatu üle kogu riigi, ei ulatu ka kõikide provintside äärealadele suurlinnade mõtteviis. Eriti veganlus, mis on suuresti pidama jäänud Vancouverisse ja selle ümbrusesse, moodustades 0,3 % Kanada populatsioonist. Muide see tähendab, et protsentuaalselt on siin vähem veganeid kui Eestis.

Kellel on siin hea või halb elada? Inimõiguste teemal on segased lood näiteks põliselanikega. Nende hulgas ( 5% elanikkonnast) on inimesi, kel puudub ametlik kodaniku staatus, seega ei laiene neile kaasaegse ühiskonna hüved (näiteks tasuta tervisekindlustus). Suurel osal neist, kes on loobunud vaba põlisrahva elust, omavad isikukoodi, saavad valitsuselt toetusi, tervisekindlustuse ja mõnel juhul isegi maksuvabastuse, pole siiski sellest piisanud, et põliskogukonna elustandardid vastaks sellele, mida Kanadalt eeldada võiks.

Siin Põhja-Albertas Fort McMurrays, tsivilisatsiooni äärealal, on näha, et just põliselanikud on kõige õnnetumas olukorras. Paljud neist on kimpus sõltuvustega ja muredega, mis kaasnevad. Euroopalik nägemus stereotüüpsest pildiraamatust nähtud “indiaanlasest” on siin kohtunud erineva reaalsusega. Saagu lisatud, et nimetused indiaanlane ja eskimo on siinmail üha enam käibelt kadumas. Üks nimetustest on teadagi Columbuse eksitus ja teine kuuldavasti prantslaste omalooming. Tegelikult on tegemist inuiti rahvastega ning inglise keeles on õigemad väljendid native aga ka first nation ehk esimene rahvas.

Fort McMurrayst ja siin asuvatest õliliivadest ei teadnud ma enne siia sattumist suurt midagi. Bituumenit sisaldavad õliliivad ehk “must kuld” on suurärimeeste ihaldatuim maavara, kliimaaktivistide õudusunenägu ja põliselanike needus. Õliliivadest bituumeni eraldamine on alati loodust hävitanud. Ometi täidab see tööstusharu tänaseni kaalukat rolli Kanada majanduses. Siinsete kohalike seas hoitakse kaevandust aupaistes, ning laialt on levinud uskumus, et alternatiivide leidmisele aega kulutama ei peaks. Oma meelsuse kinnituseks on popiks saanud särgid tekstiga I Love Oilsands.

Põlisrahvaste  probleemide juured ulatuvad kaugele minevikku aga olulist rolli mängivad kahjuks ka nende endi pealikud, ehk need kes oma linna õlifirmale maha on müünud. Valitsuse ja õlifirmade koostöös on tekkinud olukord, mis jätab mulje justkui antaks põlisrahvastele hüvesid rohkem. Nii jääb tähelepanuta, et nende elukeskkond on pöördumatult kahjustatud ja kultuuriline taust lõhestunud selliselt, et kohanemine uuega on osutunud suureks väljakutseks.

 

Keset mittemiskit, mitte millegi kõrval

“Middle of nowhere, next to nothing” –  nii kirjeldas Fort McMurrayt ametnik Calgari lennujaama passikontrollis kui esmakordselt riiki sisenedes küsiti, et kuhu lähen. Mina, olles samal ajal üleni põnevil ja valmis pea ees Kanada seiklustesse sukelduma, ei pööranud öeldule suuremat tähelepanu. Mu kaaslasel oli algusest peale eesmärk leida võimalus Kanada alalise elamisloa taotlemiseks ning eraldatuses asuv tööstuslinn just sellist võimalust pakkus. Ka mina pidasin seda plaani mõistlikuks, nii et teekond põhja suunal jätkus, aimamata mis meid ees ootab ja kui mitmeks aastaks eesmärgi saavutamiseks sama tööandja juurde paikseks jääma peab.

5 aastat töötasime alalise elamisloa nimel talvehooajad ühes hotellis ja veetsime pikad suved reisides või Eestis akusid laadides. Nii nagu keeristormi keskmes on vaikus, jäävad ka õlitööstusega kaasnevad probleemid paljudele kohalikele nähtamatuks või saavad summutatud agara rohepesuga. Samas, eks ole ju loogiline, et rahvas liigub sinna kus on töö ja võimalused. Et siin on inimesi üle maailma, pole juhuslik. Enamikku neist ei ole toonud Kanadasse uudishimu ja soov reisida, vaid hoopiski unistus tõotatud maale jõudmisest, mis päästaks kodumaal lokkavast vaesusest. Selles osas ei ole Eestlaste pingutused siia tulemiseks  võrreldavad näiteks filipiinlaste omaga, kellel peab juba kodumaal olema teatav staatus, et Kanadasse üldse jõuda. Selge see, et siin ei hakka nad esmajärgus keskkonna probleemidele mõtlema, vaid keskenduvad sellele, kuidas saaks kodustele regulaarselt raha saata.

Fort McMurray on loodetavasti inimeste silmi ikkagi avanud. Leonardo DiCaprio külastas filmi “Before The Flood” jaoks 2016. aastal kõnealuseid õliliivasid. Et ta peatus hotellis kus töötasin, avanes mul eksklusiivne võimalus megastaarile hommikusööki serveerida. Seetõttu on mul põhjust oletada, et tol hommikul ta veel vegan ei olnud. Küll aga tuli nädal enne VIP grupi saabumist minu juurde hotelli rahutu olekuga peakokk, et paluda minu abi veganhommikusöökide valiku koostamisel. Keegi sealt VIP seltskonnast siiski suunda näitas.

Halvasti, aga siiski hästi

Kanada kultuur ja traditsioonid on sarnaselt kõigi teiste riikidega läbi imbunud loomi ekspluateerivatest tavadest. Välja saab tuua Albertas populaarse meelelahutusena käsitletava Calgari Stampede rodeo, koiottide lõksuga küttimine jopekraede tarvis, kelgukoertega turistide lõbustamine ja piisonite kasvatamine liha tarbeks. Kahjuks saaks seda loetelu veel pikalt jätkata, sest ka farmiloomade olukord siin ei erine.

Ka jahindus on siin nii äri kui hobina laialt levinud. Julgen arvata, et neid inuiti põlisrahvaid, kes tegelikult ka esivanemate kombel elavad, küttides ainult vajaduse põhiselt, on väga vähe. Olen kuulnud lugusid hoopis sellest, et kuna põlisrahvastel on vabadus ilma loata aastaringselt küttida, piisab salaküttidele, kui üks põliselanik, kes isegi relva käsitleda ei oska, jahiseltskonnas kaasas on..

Veganlusest ja keskkonnaprobleemidest rääkides on arusaadav, et teema rõhuasetus vajub negatiivse poole kaldu. Ometi jagub ka seda mis on hästi. Näiteks möödunud aastal tekitas palju furoori riiklikus toitumissoovituses esimeseks joogivalikuks olnud loomse piima asendamine veega. See on väga lootustandev samm parema tuleviku suunas.

Rõõmustada võin ka selle üle, et juuli lõpus õnnestus külastada viie-tunnise autosõidu kaugusel asuvat vegan restorani. Alberta pealinnas Edmontonis on palju mõnusaid restorane aga kahjuks jäävad meist eksootilisse kaugusesse. Ameerika mandril kipub enamik söögikohti olema ühenäolised, isegi menüüd on kõikjal nagu üksteise pealt maha kopeeritud. Need kes soovivad ligilähedast mitmekülgsust kogeda Kanadas või USA-s, saavad parema elamuse just veganrestorane külastades.

Super on ka see, et need üksikud veganid kes meil siin maailmalõpus elavad, on viimase aasta jooksul juba 3 korda kokku saanud ja üheskoos küllusliku pidulaua katnud. Tõsi Facebooki grupis on üheskoos taimetoitlased ja veganid, keda on 700 –  asi seegi. Mina olen see kes gruppi toidu piltide vahele loomaõigusteemalisi postitusi teeb. Paraku elavaid arutelusid või üleüldse mingit tagasisidet eriti tihti ei tule.

Seda kuidas tunnevad end kõikide teiste vähemusgruppide esindajad, ma süvitsi arutleda ei oska aga mitmekesine linnapilt saadab signaali, et kõigil on siin ühiskonnas oma koht ja keegi ei pea elama peidus või end häbenedes. Kõikide vähemuste esindajad elavad ühtlaselt üle linna jaotunult, ilma et oleks tekkinud linnaosasid kuhu üks või teine minema ei kipu. Ärgem unustagem, et ma elan umbes Tartu mõõtu kohakeses. Fort Mcmurray üks visiitkaart on alati selge taevas, kus öösiti virmalised tantsivad,

Positiivne on see, et läbi helendava ekraani Eestis toimuvat jälgides, näib kodumaa veganite elu üpris mõnusa vahtrasiirupi lakkumisena. Seda just restoranide rohkuse ja uute põnevate toodete valiku osas. Loodan vaid, et praegune turistide põud neist paljudele saatuslikuks ei saa. Kuigi poed on ka siin  heast-paremast lookas ja pole välistatud, et see on lihtsalt koduigatsus mu hinges, mis kõike ookeanitagust läbi helgema filtri kuvab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.