Öine mõtisklus igatsusest, tänulikkusest ja surmast

Jälle on sügav öö ja kuigi ma mõtlesin seda tõsiselt, et tahaksin rohkem hommikuinimeseks saada, siis selline transformatisoon võtab veel aega. No ja loominguline protsess lihtsalt armastab öist vaikust. On tõeline luksus märgata, kuis ses kesklinna korteris kuulatama jäädes registreerin ainsate helidena vaid üksikuid sõidukeid taamal, riiulil oleva vanamoodsa kella tiksumist, sõrmede all klõbisevat klaviatuuri ja enese hingamist. Mõnusat hingerahu lisab sellele vaikusele teadmine, et mu kallis mees magab teises toas sügavat und ning et vaikus elutoas ei tähenda üksindust. Öö on aeg mil võib kergemini omi mõtteid muust mürast eristada, kuulatades milliseid sõnumeid sisehääl sosistab ja juba mõnda aega on see hääl mind koju, Eestisse tagasi kutsunud. Käesoleval aastal üha valjemalt ja nõudlikumalt. Nii et võib-olla olen unetu hoopis ahistavast koduigatsusest ja proovin siin seda kuidagi ilusamaks siluda? Küllap on hea märk, et suudan vaikuses, oma mõtetega omaette olemises istuda, järelikult on lootust, et elan talve üle.

Jaa, pole kahtlust, et Kanadas on kuhjaga imetlusväärset millest on mõndagi näha õnnestunud aga siin perifeerias asuvas tööstuslinnas kus kultuur ja kunst on alati defitsiit olnud, jääb ka Kanada kaunis maalilisus raskesti kättesaadavaks. Elades paigas kuhu inimesed on tulnud ennekõike tööle, mitte puhkama ning kus seltskondi ühendavad peamiselt hoki ja õlu aga mitte kunst ja muusika, on vast arusaadav, et aja jooksul on mul siin tekkinud täpselt üks väga hea sõber keda Eestisse kolides igatsema jääda kuid kellega isegi siin olles harva kohtuda õnnestub. Lisagem sellele infole veel uudiste peakangelase, C19 kujundatud ja kevadise üleujutuse poolt räsitud meeleolud ning loodetavasti tundub sulle elu Eestis nüüd veelgi mõnusamana kui hetk tagasi. Seega kui enamuse jaoks kestis rangem karantiin umbes kuu või kaks, siis mina elan selles rütmis tänaseni.

Otsustasin et salvestan kogunenud emotsioonid blogisse, juhuks kui tulevikus peaks hoopis Eestimaine talve kaamos ligi hiilima, saan ettenägelikult enese tuleviku versioonile kiirelt nipsu vastu nina anda, meenutades tänast ja öeldes, et “Ära vingu, ole parem tänulik selle üle mis ON!”  Tõttöelda kutsun end juba praegu samamoodi korrale, istudes siin täitsa hubaseks tuunitud kodus, keset pimedat oktoobrit, tänulikkust täis, et väljas ei ole temperatuur veel -45 ja et Eestisse tulekuni on aega KÕIGEST pool aastat.

Eesti poolt vaadatuna võib ehk isegi üleolevana tunduda, et säärast rahulolematust väljendada söendan, aga vaadake, asi ei olegi tegelikult selles, et Kanadas oleks halb, vaid selles, et see etapp on end meie jaoks ammendanud. Pealegi tunnen juba ammu, et mind on Eestis rohkem vaja kuid enne tuleb siin mõned alustatud asjad lõpule viia. Vähemalt on hea teada, et oleme Aivariga koju naasmise plaanid omakeskis läbi mõelnud ja kui saatusel üllatusi varuks pole, ostame kevadel üheotsapileti Eestisse. Esmajärgus pakime pambud lahti meid ootavas matkabussis ja siis vaatame kuhu rattad viivad. Just nagu 2011 aasta lõpus ootasin armunult ja ootusärevalt siia poole lendamist, ootan nüüd üheskoos tagasi minemist. Pelgalt selle mõtte kirja panemine loob täiesti selgelt tajutavat reaalsust ja tunnen füüsiliselt kuidas rõõm ja elevus hinges ärkavad.

selle sügise esimesed

Mainides saatuse plaane, siis mõne päeva eest kogesime eriliselt suurt kergendust, saades kauaoodatud vastuse murele, mille taustal ülal kirjeldatud nurinad absoluutselt olematuks haihtuvad, kuigi samaaegselt eksisteerides ikkagi vinti peale kruttisid. Juba augusti keskpaigast oleme pidanud ootama Aivari terviseuuringu tulemusi ja viimaks ometi laekus vastus, et muretsemiseks tõsist põhjust ei ole. Mingeid füüsilisi kaebusi Aivaril pole, aga kui juuksur märkas ta kaelal kahtlust tekitavat moodustist, hakkasime asja uurima. Olukord muutus ärevamaks pärast ultraheli, kust suunati edasi kompuutertomograafiasse lisamärkusega “urgent” ehk kiireloomuline. Hetkeseisuga uuringud küll jätkuvad aga vähemalt CT skänni vastus tõmbas me mõtete vurrile pidurid peale. Asjaolud, et Eestis ei ole meil tervisekindlustust kuid Kanadas on puudus hoopis sotsiaalsest turvavõrgustikust, muremõtetele kindlustunnet just ei lisanud. Kergendust toonud info on praegu veel sedavõrd värske, et leian end ikka ja jälle sügavalt ohkamas, et kogunenud pinged välja hingata.

Ülal kirjeldatud kogemus olnuks justkui saatuse või teejuhtide (kaitseinglite kui soovite) pigem leebe võitu temp, mängimaks meiega mängu pealkirjaga “Aga mis oleks kui…?”, pakkudes kogemust, reaalset häda kaasa toomata. Kõigil on elus olnud hetki mil soovime, et see oleks vaid uni ja seekord õnnestuski meil justkui halvast unest ärgata. Ühtlasi oli see ka järjekordne tõestus mõtte ja sõna võimsast jõust. Selle üle kui palju me kriisi olukorras tegelikult omi mõtteid ratsionaalselt suunata peaksime oskama, ma parem ei spekuleeri. Kahtlemata on kasulik vähemalt kriiside vahel praktiseerida vastavaid meeletreeninguid, et omada tööriista varem või hiljem saabuvate traagiliste sündmustega toimetulekuks, kuid ärgem seejuures oodakem endilt ega teistelt üliinimlikke võimeid surmahirmu olematuks muuta. Piisab vast sellestki kui hirmu vaiba alla ei peida ja endile tunnistada julgeme.

Surm saadab elu, kui vari valgust ja paneb perspektiivid paika ning ma ei söendaks hetkekski arvata, et mainitu tuleb kellelegi üllatusena. Lugedes  sõnavõttu lugupeetud kirjanikult V. Luik, sellest kuidas polsterdatud mängutoas istuvad tänapäeva täiskasvanud nõuavad, et elu oleks mänguline, poliitkorrektne, ja et surma ja haigusi poleks olemas, näib kirjaniku mure ülepaisutatuna. Mu meelest on (ja on alati olnud) sügavalt inimlik soovida, et surm ja haigused tooksid endaga nii vähe kannatusi kui võimalik, seejuures enesele aru andes, et saatusel on tihti hoopis teised plaanid. Lihtsalt mul siin polsterdatud mängutoas tekib küsimus, et kas tõesti saab tõsiseltvõetav olla vaid see, kel elust hulk arme ette näidata? Armideta ei jää meist nagunii keegi, kuid siiski pole ju ometi patt vähemalt püüelda, et elu ei oleks üks lõputu kannatamine ja raskus? Olen nõus vanameister Eckhart Tolle’ga, et inimese kõikide kannatuste tuum taandub soovile eitada olevikku, ja et ületatud hirmud sisaldavad endas sügavamat vabadust. Seega kaldun arvama, et kui tänapäeva täiskasvanud räägivad eesmärgist elada kaua, hea tervisega, võimalikult muretut elu, ei peeta silmas muinasjutulikku utoopiat vaid võimalust tegeleda väljakutsetega tänapäevaste meetoditega. See tähendab, et näiteks raskustest ja ülekohtust rääkimine ei ole enam häbistatud sõnaga “hädaldaja” vaid seda nähakse kui julgust võtta mask eest, luues võimalust pakkuda tuge ka mõtte- ja saatusekaaslastele.

Arvan end kuuluvat nende hulka, kes on lapseeast saati tegelenud surma mõtestamisega. Mis siin salata, uudishimu käivitavaks taustajõuks sel teemal on ilmselt hirm tundmatu ees ja nii olengi ikka ja jälle kasutanud võimalusi teema kohta lugeda ja teiste arvamusi kuulata, et siis folkloori, teaduse ja esoteerika piirimailt kogutud lugudest oma uskumused kujundada. Üha enam tundub aga loogiline, et elusatel inimestel saab tekkida isiklik suhe surmaga vaid läbi napi pääsemise või leina, kuid mitte pelga mõtisklemise tulemusena.

Kõik surma teemal peetud vestlused meile armsate inimestega, muutuvad erakordselt väärtuslikuks just siis kui nendega harjumuspärasel viisil enam suhelda ei saa. Minu meelest aitab leinaga suhestuda teadmine kuidas lahkunu eluajal ise surma suhtus ja mida sellest arvas. Näiteks oletame kui inimene usub, et pärast maise elu lõppu lakkab kõik olemast, siis pole välistatud, et see tema jaoks umbes nii olema saabki. Ehk, et sellisel juhul ei ole vaja leina perioodil muretseda kas lahkunu vaim on saanud kosmilistes sfäärides rahus edasi liikuda, kuigi omaste head soovid ja armastavad mõtted kahtlemata toetavad sellest hoolimata surija üleminekut. Mul isiklikult on sellist stsenaariumit äärmiselt keeruline ette kujutada, sest minu tunnetus ütleb, et elu ei ole pelgalt arvutimänguga võrreldav süsteem millest meid lihtsalt välja lülitatakse.  Tean, et ka mu armas isa, kelle traagilisest surmast möödub ööl mil neid ridu kirjutan täpselt 2 aastat, oli veendunud, et maise teekonna lõpp on millegi uue algus. Elus on mõndagi seletamatut ja selline veendumus on üks neist tunnetuslikest teadmistest mida polegi vaja proovida täielikult mõista. Kui aeg küps, tulevad vastused meieni ise. Eelnevalt kasutasin sõna kaitseingel asemel mulle palju suupärasemat nimetust ehk teejuht ja teejuhtide all pean antud kontekstis silmas siitilmast lahkunud hingi, kes meid leebelt toetavad kui selleks võimaluse anname. Mulle meeldib mõelda, et nad ilmutavad end vaheldumisi meie enda kõrgema mina häälena, mida kogeme ka aimduse või intuitsioonina.

2009 maalitud trompet pillimehest isale kingituseks.

Nüüd kui öö on jõudmas hommikusse, kustutan küünla, mille isa mälestuseks süütasin ja lähen poen oma kalli kaasa embusse. Südames ühtaegu igatsus nii papsi järgi kui ka kõigest teisel pool ookeani oleva ülejäänud pere järgi aga samas ka võrdne hulk tänulikkust, et tegelikult on kõik palju paremini kui mõne päeva eest näis.

Armastust, rõõmu, rahu ja kergust sulle!

Aitäh, et leidsid aega!

Mari

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.