Öine mõtisklus igatsusest, tänulikkusest ja surmast

Jälle on sügav öö ja kuigi ma mõtlesin seda tõsiselt, et tahaksin rohkem hommikuinimeseks saada, siis selline transformatisoon võtab veel aega. No ja loominguline protsess lihtsalt armastab öist vaikust. On tõeline luksus märgata, kuis ses kesklinna korteris kuulatama jäädes registreerin ainsate helidena vaid üksikuid sõidukeid taamal, riiulil oleva vanamoodsa kella tiksumist, sõrmede all klõbisevat klaviatuuri ja enese hingamist. Mõnusat hingerahu lisab sellele vaikusele teadmine, et mu kallis mees magab teises toas sügavat und ning et vaikus elutoas ei tähenda üksindust. Öö on aeg mil võib kergemini omi mõtteid muust mürast eristada, kuulatades milliseid sõnumeid sisehääl sosistab ja juba mõnda aega on see hääl mind koju, Eestisse tagasi kutsunud. Käesoleval aastal üha valjemalt ja nõudlikumalt. Nii et võib-olla olen unetu hoopis ahistavast koduigatsusest ja proovin siin seda kuidagi ilusamaks siluda? Küllap on hea märk, et suudan vaikuses, oma mõtetega omaette olemises istuda, järelikult on lootust, et elan talve üle. Loe edasi “Öine mõtisklus igatsusest, tänulikkusest ja surmast”