♫ / Kas iseenda boss või töötu päevavaras?

Suhtumise küsimus, eksole? Või sõltub see hoopis sellest kui palju või kas üldse ma endale palka maksan? Aga kas tegelikult pole mitte nii, et meil kõigil on X hulk aega ja me teeme pidevalt valikuid kuidas seda erinevate väärtuste ja elamuste vastu vahetada? Üks vältimatult vajalik väärtus on raha (mis põhineb küll pelgalt usaldusel aga siiski) ja on absoluutselt arusaadav, et selle lõputuid võimalusi, vabadust ja turvatunnet pakkuva vahendi nimel oleme nõus ja isegi kohustatud oma aega vahetama. On ääretult kahju, et rahaga seoses on väga paljudel inimestel terve hulk komplekse ja vääriti mõistmist, ka minul aga õnneks hakkan tänu süsteemsele enese harimisele asju uues valguses nägema. Jah, nii väga tahaks nüüd ühiskonnale näpuga näidata, et näe, nemad kuskil seal on süüdi, et kasvatavad ennekõike madalapalgalist töölisklassi, sest kuidas muidu kapitalistlik ühiskond toimida saaks. Kujutage ette milliste ambitsioonidega noored pärast kooli ellu sukelduksid kui õpetajad ja lapsevanemad korrutanuks juba varakult, et teil kõigil on kohustus ja vastutus saada rikkaks, sest raha annab teile vabaduse valida ja võimaluse olla iseenda boss, tagada elementaarne turvalisus oma perele ning muuta maailma paremaks paigaks, süstides noortesse seeläbi usku, et nad väärivad parimat. Kahjuks on selle asemel seostatud materjaalset küllust ahnuse- ja ebaõiglusega, mis omakorda garanteerib uskumussüsteemi, et väärilist palka küsida on patt või kui töötasu on hea, siis summadest rääkimine on ikkagi tabu. On irooniline kuid loogiline, et selle üle mõtisklemiseks leidsin aja mil olen ise töötu aga kõik need järeldused ja  sisemised muutused millest edaspidi juttu teen on hakanud idanema just tänu hetke olukorrale. Kõike lihtsustab muidugi ka Aivari toetav suhtumine, et olen praegu – noh ütleme et vabakutseline (haa-haa). Muide, tugevamalt kui iial varem, tunnen reaalset vastutust kõige väärtuslikumat ressurssi ehk AEGA võimalikult efektiivselt kasutada. Mida, miks ja kuidas ma muutnud olen, sellel teemal kohe jätkangi.

Mul on juba kadunud side paari inimesega kes ma varasemalt olin”- J. Didion

Ei, ma ei ole uuesti suitsetama hakanud nagu kirjanik juuresoleval pildil aga tema pilgust ja sellest sõnumist õhkub hoiak mis minuga hetkel resoneerub. Soovides saada teistsuguseid tulemusi, pean langetama teistsuguseid valikuid ning sama enesekindla rahuga nagu sel pildil, pöörama selja sellele Marile kes olin eile, tervitades igal hommiku uut versiooni iseendast. Niisiis, olengi viimase 78 päeva jookul oma ajakasutust tähelepanelikumalt jälginud ja planeerinud, pühendanud aega paljude edukate inimeste kogemuslike nõuannete kogumisele ja tegelen nüüd endale sobivaima rutiini loomisega, mis aitaks kasvatada järjepidevuse musklit.

Kõik teavad, et kvaliteetne uni on hea tuju ja tervise eelduseks ja et värskes õhus veedetud tegus päev on parim unerohi. Õigel ajal magamine on mulle siiani üks suurim pingutus. Kirjutisi või joonistusi luues, kipun ikka öötundidesse kalduma, teinekord koiduni välja aga viimase 2 kuu jooksul suutsin ka selle ära tõestada, et kui ikka väga tahta, suudan isegi äratuskellata üpris vara hommikul ärgata, iseasi millest ma selle nimel loobuma pean. Ei saa ju unustada, et ajavahe Eestiga tekitab vahel tunde juskui elaksin teisel planeedil, seega mitte ainult loomingu jaoks aga ka kosutavate telefonivestluste jaoks on vahel nii oluline varavalgeni üleval olla. No ja loomulikult need nädalad, mil Aivar on öises vahetuses, kipub minu elurütm tema omaga ühtlustuma.  No vot aga värskes õhus saab ikka käia, seega üks lubadus mille endale juuli alguses andsin on, et olenemata ilmast, pean iga päev õue minema (eelistatult hommikul), seda ka siis kui kuhugi tegelikult asja pole, sest kõik kohad on nagunii kinni kui mitte viiruse, siis kevadise üleujutuse tagajärjel. Juba järgmisel hommikul sattusin kondama kesklinna nurgatagustes kuhu varem jalga tõstnud ei olnud. Vaatasin oma praeguses kodulinnas ringi täiesti uute silmadega justkui oleksin jälle turist ja avastasin palju rõõmu tegevaid detaile. Sellisest vaimustusest, milles ma Tallinnas, Viljandis või Tartus ringi hõljuda võiksin, oli asi muidugi kaugel aga vähemalt suve rohelus, sinine taevas ja mõnest hoovist vastu haigutav kass, suutsid ikka naeratuse näole tuua. Aga eriliselt õnnelikuks tegid mind vihmased suvehommikud, siis kui sain inimtühjadele tänavaile jalutama viia ka kummikud ja vihmavarju. Õnneks sääraseid hommikuid ikka jagus. Fort McMurrays on olnud erakordselt vihmane suvi ja see on võrdlemisi haruldane. Vähemalt on vahelduseks kõrbenud muru asemel loodus roheline ja metstulekahjud ei ähvarda.

Esimese nädala suutsin jalutuskäigudel prügipimedalt pilvedele ja loodusele keskunduda aga ühel hommikul enam mitte. Lihtsalt ei saanud, sellest järjekordsest joogitopsist üle astuda, end pettes, et “see pole ju minu prügi”. Tegemist oli ikkagi mu enda naabruskonnaga ja kes meist ei tahaks et koduhoov puhas oleks. Nii otsustasingi prügikoti ja kummikinnaste järgi minna, et jalutamise jooksul muuseas ka tuules lendleva prahi hulka vähendada. Tundsin kohe, et sellest kujuneb uus rutiin aga mida ma alguses ei taibanud oli, et mõlemat korraga ei saa. Sa kas jalutad või korjad prügi. Sest prügi leidmiseks polnud siin vaja pooltki sellist retke ette võtta kui Eesti seenemetsas kitsemamplite leidmiseks. Ja nii see prügikorjanduse projekt @fillabagaday ehk täida-üks-prügikott-päevas alguse sai. Tegelikult esimesel päeval leidsin enda suureks üllatuseks (esimest korda Kanadas elatud aastate jooksul) isegi seeni, paar suurt haavapuravikku. See-eest prügi on siin kohati rohkem kui Nukitsamehe filmis maasikaid. Prügikuhjad hakkasid silmnähtavalt vähenema alles esimese nädala lõpuks. Peagi mõistsin, et kui ma enda toimetustest naabritele märku ei anna, siis jäängi tuuleveskitega võitlema. Seega kleepisin maja välisustele väikese informatiivnse kirjakes, milles andsin teada, et lugeja viibib hetkel prügi maha paneku keelu alal ning, et selle maja elamnikuna asusin vabatahtlikuna tööle, et peagi võiksime kõik rõõmu tunda, sest elame kesklinna puhtaimas naabruskonnas. ja tõesti, nii sellest kui ka järgmisest kirjakesest kuu aega hiljem on palju kasu olnud. Tore, et mitmed naabrid on mind askeldamas nähes juurde tulunud ja tänanud, see teeb muidugi tuju heaks ja meele rõõmsaks. Aga nalja teeb see kui mõni tegelane, nähes, et korjan ka suitsukonisid, tuleb lootusrikkalt hoopis suitsu küsima, aga nemad peavad nüüd küll pettuma.

Tänaseks olen prügi korjanud juba 62 päeva ja selle aja jooksul on tormine ilm mulle ühe vaba päeva korraldanud. Sel päeval sadas sedavõrd palju, et ei söendanudki üldse õue minna. No ja üks vaba päev ei ole nüüd küll pikemat nuhtlemist väärt, vihmavarju hoides naguii prügi korjata ei saa aga tol päeval tabasin end mõttelt, et kui mul olnuks vaja minna palgatööle, siis läinuksin ju igaljuhul, miks ma siis enda jaoks jalutamas käimata jätsin? Kui sa elad juhtumisi Fort McMurrays, siis sa tead, et siin ei ole selliseid asju nagu ilmast tingitud vaba päev. Olgu või -40 kraadine pakane, keegi ei saa jätta tööle või kooli minemata! Aga kui sa oled veel nö. iseenda boss ehk “vabakutseline”, siis trikk on selles, et veel eriti kohusetundlikult peaks enesele antud lubadustest kinni pidama. Mitte väga ammu kuulsin üht head mõtet kelleltki kes töötab samuti kodus, et hommikul ta ärkab, sööb ja läheb tööle, ehk õue jalutama, et siis ringiga kodukontorisse tagasi jõuda. Mulle nii meeldib see mõte, ei teeks paha ka täpselt otsustada mis kell see tööpäev algab, et siis ikka aegsasti kohal olla.

Olenemata sellest mis kell on mu hommik, proovin järgida vähemalt päeva esimesel tunnil kindlat rutiin mille jaoks kogusin ideid jalutamiste ja prügikoristuste ajal podcaste kuulates. Hommikuvõimlemine on osa mu päevast juba ammusest ajast kuid alles 1 juuli jõudsin 5 Tiibetlase riitustega soovitusliku maksimumini ehk et teen 21 korda 5-te erinevat jooga harjutust. Aega ei võta see rohkem kui 15 -20 min. Taskuhäälinguid kuulates oli tore  avastada, et see sama harjutuste kava on ka mitmete minust oluliselt edukamate inimeste hommikurutiini osa. Kohe tunsin, et oh – algus on juba hea. Ülejäänud asjad nimekirjas on sama labaselt lihtsad aga ikkagi on justkui vaja ette otsustada, et vot just nii saab olema minu ideaalne hommik. Esiteks, peale ärkamist teen kohe voodi korda. Mhmhh!? Ma kah muigasin selle peale alguses, sest kellelt poleks sellist elementaarset asja lapsepõlves nõutud sama kindlalt kui hamaste pesemist? Kõigilt, onju? Aga kas me tegelikult teeme seda ja ikka taipame miks see oluline on? Mel Robbins ja Lewis Howes mõlemad on sellele tähelepanu juhtinud, et isegi kui ärkad hotellis, on oluline, et teeksid oma voodi korda. Esiteks see mõjub juba peaaegu hommikuvõimlemisena, sest sa pead kohe liigutama hakkama, teiseks on see väike lihtne harjumus, mille järjekindel tegemine loob eeldusi keerulisemate harjumuste treenimiseks. Lisan siia paari minutilise video kus Mel Robbins ise selgitab miks see väike tegu lisab päevale ja enesetundele nii palju.

Kohe järgmise asjana võttan ette võimlemise. 5 tiibetlase riituse kohta on samuti YouTube-st lihtne videot leida. Mina olen just selle kava juurde jäänud, sest need harjutused on pigem rahulik võimlemine, samas mitte liiga kerge ega liiga raske ja pärast on alati tunne just kui oleksin massaažist tulnud.

Sellega pole massaaž veel lõppenud, sest järgmine tegevus on keha kuivharjamine, mis stimuleerib lümfisüsteemi, eemaldab surnud rakke, paneb vere käima, no ja lihtsalt mõnus on nahka selle harjaga sügada. Kuuldavasti on väga oluline harjata liikudes alt üles poole ja alati südame suunas. Vastasel juhul võivat harjamine rohkem kahju kui kasu teha.

Pärast harjamist olen tavaliselt juba täitsa ärkvel aga täppi saab i-le jaheda duššiga. Jah, päris külmaks vett veel ei lase. Dušši all käies ihtsalt mängin külmaveekraaniga, et sooja vee vahele mõned jahedad ämbritäied tekitada. Kui kodu läheduses oleks ujumiskoht võtaksin plaani, et aastaringselt iga päev end korraks vette kasta. Ehk siis kui Eestisse tagasi tuleme, saan seda plaani edasi pidada.

Kui eel nimetatud tegevused tehtud on aeg nautida hommikusööki, piiluda sotsiaalmeediasse, valida millist podcasti täna kuulan ja sättida end valmis tööle minekuks. See milliseid konkreetsed tegevusi üks või teine tööpäev sisaldama hakkab varieerub. Eks teatav loomingulisus peab ka säilima. Tasapisi on eesmärk hommikuid järjest varasemale ajale nihutada kuigi vastu talve, ajal mil päevavalgust jääb üha vähemaks, näib see suure väljakutsena. Igatahes olen ööloomana hakanud varajastest hommikutest väga lugu pidama. Kella 5 klubisse ma veel ei pürgi, selleks lihtsalt puudub hetkel vajadus, aga kui saaks regulaarselt kell 7 ärgata, see oleks juba päris hästi.

Sama tähtis kui hommikurutiin on ka õhturutiin ja minul on selleks päeviku täitmine. Kuigi ma märgin üles ideid ja asju mis peavad tehtud saama, siis saadab mu päevi pigem “got done” list kui “to do” list. Õhtul kopeerin selle oma “Olen iseenda Boss” nimelisse e-märkmikusse ümber ning lisan pikemaid kommentaare märkmete juurde. Lisaks panen kirja mitu km kõndisin, märkmikus on lahter kuhu märkida mitu klaasi vett olen joonud ja mille eest olen täna tänulik. varasemalt ei ole ma ühtegi päevikut nii järjekindlalt täitnud kui seda Signe Ventseli loodud Bossi päevikut. Nagu ühes varasemas postituses juba ka mainisin on selle märkmiku eelis, et lisaks paber versioonile on olemas ka e-märkmik. Ja kui võiks arvata, et kui juba  nagunii päeva jooksul digitaalselt märkmeid teen, siis milleks duubeldada aga vat on ikka erinevus küll kui kõik oluline on ühes konkreetses kaustas koos milles saab edasi-tagasi sirvida ja enda kohta uusi asju märgata.

Üks mis kindel, ma olen hüpnotiseeritud suvel loetud raamatust “You Are a Badass”, Eesti keeles “Sa oled Tegija”. See eriliselt hea huumorisoonega motivatsioonikoolitaja Jen Sincero raamat ootas oma aega mu raamaturiiulis 3 (!) aastat. Kui see raamat peaks olema põhjus miks mulle tulevad korraga sellised mõtted, et mis oleks kui teeks õige kodus põlve otsas oma blogiraadiot ja isegi põrisev R ei ole mingi takistus, siis raamatu eest raha tagasi küsima vist ei pea 🙂

Aitäh, et võtsid aega tulla lugema/kuulama! Kui meeldis või tekitas soovi mõne teema üle arutleda, ära häbene kommenteerida ja tagasisidet jätta!

Järgmise korrani!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.