Mitte päris lootusetu laiskuseuss

Igatsus tähenduslikuma eneseteostuse järgi ei ole mingi uus nähtus, see on taustal juba aastaid ja erinevaid laisa võitu pingutusi on tehtud kah aga tahaks loota, et seekord on mul ikka tõsi taga. Praegu olengi oma “kestavahetusega” sellesse punkti jõudnud, et tundub tark mõte käesoleva blogi olemasolu ära kasutada ning mulle hetkel korda minevast teemast kirjutada. Kas minu kirjutised kedagi teist ka huvitavad on tegelikult teisejärguline aga loomulikult mitte üdini tähtsusetu! Kõigil meil on vaja enda jaoks asjad läbi mõelda ja kirja panna aga teadmine, et info on avalik mõjub motiveerivalt just seetõttu, et oma sõnade järgi ka toimiksin. Ainult sahtlisse kirjutades on lihtne need kirjutamise sööstud “meeltesegaduseks” tembeldada ja tavapärasesse mustrisse tagasi langeda.

Kerin siin mõttes aega tagasi ja proovin määrata ajahetke, millal see  mustrite murdmise  lumepall õigupoolest hoo sisse sai? Õige vaikselt hakkas ta vist veerema juba möödunud aasta lõpus, siis kui andsin endale lubaduse (ühtlasi kohustuse) maalida vähemalt üks pilt nädalas. Mulle ei ole kunagi see ootame-esimest-jaanuari-ja-siis-hakkame-tubliks meetod meeldinud, kes muutust soovib, teeb seda kohe. Muidugi võivad tahtejõud ja motivatsioon poolel teel raugeda aga siis on vaja lihtsalt seda hetke märgata mil laiskuseuss hammustas ja teadlikult otsustada, et esimese asjana näitan koha kätte sellele ussikesele! Tahame või ei, elu toimub ainult oleviku hetkes ja kogu mängu ilu ongi selles, et seda lihtsat tõde on nii raske igapäevaselt rakendada. Inimese aju lihtsalt töötab nii, et ta mõtleb peamiselt sellele kuidas tal oleks praegusel hetkel lihtne ja mugav ja mitte neile energiat nõudvatele liigutustele mille tulemsel võiks luua enesele palju püsivamat rahulolu tunnet.  Tõestust selle fenomeni kohta saab kergesti kui oma mõtetele suuremat tähelepanu pöörata ning endalt küsida MIDA ja MIKS ma praegu teen, kuhu ma tänu nendele tegevustele jõuan homseks, järgmiseks aastaks, või kasvõi 10min. pärast?  Kui vastuseks on, et ma keedan endale juba 5-ndat teed ja valin 3-ndat tundi sobivat taustamuusikat, loomaks “ideaalset atmosfääri”, et kirjutada järgmine blogipostitus, siis on selge, et tuleb otsustada kas minu elu juhib laiskuseuss või mina ise.  Ja uskuge või mitte, päris palju kordi olen langetanud enesekindla otsuse kuuletuda ülbele ussi-jussile. Milline meelekindlus, kas pole?

Projekti “1 maal nädalas” raames sai valmida 17 pilti, kuni veeuputus rutiini raputas. Jah, lisaks viirusele “õnnistati” meie linna suure üleujutusega. järgnev lõik kaldub küll teemast pisut kõrvale kuid selgitab tagamaid millised välised muutused ka sisemisi mõjutanud on. Niisiis, kui 4 aastat tagasi tuli siit samast evakueeruda metsapõlengu eest, siis sel korral sundis kodu hülgama kevadine jää minek jõel. Jõgi ja massiivsed jääkamakad tõusid mitmeid meetreid üle kallaste, niites maha tänavavalgusteid, puid, uputades üleni enda alla suuri monster-maastureid ja kõike muud mis ette jäi. Vaid väike osa kesklinnast ei saanud veekahjustusi. Meie kortermaja oli üks õnnelikest mis kuivale jäi, kuid kuna elektrit ja sooja vett ei olnud, tuli ikkagi kõigil kesklinlastel evakueeruda. Nii me siis redutasime umbes 2 nädalat Christina ja Rob’i juures, nende tühjalt seisnud keldrikorteris, mille teisel korrusel nad ise elavad.  Muide kõik see uputus juhtus keset suurt lock down’i aga Christina, kes oli samal ajal 8-ndat kuud rase,  pakkus meile ikkagi võimalust enda juures peatuda. Hoidsime viisakat distantsi ja elasime eraldi korrusel, et muid muresid ei lisanduks. Nii et kui kõikjal üle maailma on pregu linnamelu vaiksemaks jäänud, siis siinse südalinna melu on ühes viiruse hirmuga ja veekahjustuste tagajärjel praktiliselt välja surnud. Pidasin oluliseks see keskkondlik mõjutaja ära märkida, sest võrdlus Eesti suvega, milles on  muusikal, kunstil ja kultuuriüritustel oma kindel koht (seda ka koroona tingimustes), siis siinne elu on absoluutselt pausil.

Parajal hetkel, siis kui meil oli õnnestunud koju naasta, pöördus minu poole sõber Markus joonistustöö tellimusega, et aitaksin luua logo ja brändi uuele vegan tootele. Kõik brändide ja logodega seonduv on minu meelest vaat, et omaette teadus mille jaoks rakendatakse terveid meeskondi. Teema on maru huvitav ja kuulub nende hulka millest muidugi rohkem teada võiksin aga hetkel näib kellelegi teisele logo ja/või brändi loomine kui ruubiku kuubiku lahendamine  –  ma lihtsalt ei oska seda.  Üleüldse on mul mingi üleüldine blokk tellimustööde tegemisega, miks – seda alles uuritakse.  igaljuhul otsustasin seekord resoluutse “EI” asemel väljakutsele võimaluse anda. Tänu sellele võis valmida pildike, millele on osaks saanud tavalisest suurem tähelepanu. Originaal osteti ära samal päeval kui selgus, et logona pilt kasutusse ei lähe, esimesed tõmmised maalist on trükitud ka särkidele ja lõuenditele ja kõige suurem rõõm on selle üle, et Ireene juhtis mu tähelepanu HEEFS  – Happily Ever Esther Farm Sanctuary heategevuslikule oksjonile Ontarios, kuhu annetatud print juuresolevast pildist müüdi oksjonil tervelt 255 CAD eest. (Aitäh Markus, et selle pildi ellu kutsusid! Ehk ühel päeval õnnestub meil ikkagi mingit vahvat koostööd teha 🙂 ! )

Ülal kirjeldatud perioodist olen sisustanud mahuka osa paralleelselt erinevaid podcaste kuulates. Paraku olen ikka veel üpris püsimatu ja aeglane raamatute lugeja aga kõik mis on olemas audio versioonis seda kuulan huviga, vahel isegi mitut erinevat ühe päeva jooksul. Külluslikust valikust kodumaiste taskuhäälingute hulgast on mu tähelepanu pälvinud näiteks: Täitsa pekkis saade,  Ausad Mehed,  Loomade hääl,  JES podcast,  let’s have fun saving the planet ja  Elu looming.  Aga viimased peaaegu 2 kuud kõlab mu kõrvaklappides  peamiselt The School of Greatness, saatejuhiks Lewis Howes. See on kõikide enesearengu teemaliste podcastide EMA ehk saade milleni jõutakse varem või hiljem kui on huvi õppida kõige edukamatelt oma ala tippudelt üle maailma. 7-me aasta jooksul on sellesse “Greatness kooli” arhiivi kogunenud salvestusi juba rohkem kui 1000, nii et õppematerjali on mahukalt. Ja mõistagi on paljudel Lewis’e saatekülalistel ka omad, väga edukad podcastid, nii et siinne nimekiri on vaid jäämäe tipp.

Eestimaiste taskuhäälingute hulgast tahaks 3-me episoodi eraldi esile tõsta, sest see trio on mind kohe eriti mõjutanud:

1.“Elu looming” – Saatejuht Harald Lepisk. Esiteks Haraldi raamatu “Minu elu kutse” esimene peatükk, mis on tasuta kuulatav tema taskuhäälingute hulgas, on väga mõnus lugu, mis vajutab just õigetele nuppudele, küsides õigeid küsimusi ja andes ka konkreetseid näpunäiteid, tekitades kindlat soovi ka kogu ülejäänud raamatut lugeda. Kuulasin seda üksi, ja hiljem koos Aivariga uuesti. Lisaks raamatule kõnetas mind väga saade mil Haraldi vestluskaaslaseks oli tööõnne uurija Tiina Saar-Veelma . Ka seda episoodi olen tänseks juba üle kuulanud. Tiinast inspireerituna lisasin oma hommikurutiini keha kuivharjamise enne jahedat dušši. Tema ise teeb muidugi talisuplemist jäämees Wim Hofi meetodi järgi ja kuigi see kõik on ülipõnev, ei söenda ma säärast tehnikat kodus üksi praktiseerima hakata.

2. “Let’s have fun saving the planet” – Selle väga tänuväärse keskkonnahoiu teemalise podcasti saatejuht on Farištamo Eller. Olin üpris üllatunud kui Farišta mind oma vestluskaaslaseks kutsus aga preagu on päris tore, et nõus olin. Selline pakkumine on ju suurepärane võimalus pikema sammuga edasi liikuda ja kogemusest õppida. No muidugi mu hääl värises eetri ärevusest aga ka sellest kui taipasin, et aus ja oluline oleks mainida näiteks sellist vastuolulist fakti, et loodust väärtustava inimesena elan praegu Kanada õlipealinnas Fort McMurrays, paigas mille osas on vastakad tunded ka kohalikel. Seda kas armastatakse või vihatakse. Väga kaua on just see linn olnud Kanada üks suuremaid majanduse edendajaid, kuhu lendab tööjõud kokku mitte ainult üle Kanada aga ka üle maailma. Link kirjeldatud saatele SIIN

3. “Täitsa pekkis saade”   – Saatejuhtideks Katrin Hinrikus ja Mihkel Vetemaa, saatekülaliseks enesejuhtimise ja persoonibrändi koolitaja Signe Ventsel . Suur oli minu rõõm kui avastasin, et Signe loodud märkmik “Olen iseenda Boss” on saadaval ka digitaalselt. Just siis otsustasingi, et on sobiv hetk endale märkmik tellida ja koos sellega iseenda bossiks hakata. E-märkmikul on minu meelest mitmeid eeliseid ja kuigi võiks arvata, et minu moodi kunstihing eelistaks käsiti päevikut pidada, siis elu on näidanud, et miskipärast see ei toimi. Alles selle märkmiku soetamisega koos said hoo sisse praktilised muutused igapäeva rutiinis. Mulle meeldib, et saan lihtsasti parandusi ja täiendusi teha, ilma et peaks nässu läinud lehti vahelt välja rebima või muudatuste tekkides sodima hakkama. Järjekindluse eelduseks on ka hea teada, et päevik on planeeritud 100-ks päevaks, seega saab uut harjumust endasse programmeerima asudes plaani võtta normaalselt hoomatava ajaühiku. Täna on minu bossi päevik ehk Mari vol.2  kujundamise 64-s lehekülg.

No nii, proovisin küll lühidalt teha aga materjali kogunes ikka paras ports. Kui sul on oma lemmik podcast, võid mulle soovitusi jätta kommentaaridesse!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.