Dresseerides laiskuseussi

Igatsus tähenduslikuma eneseteostuse järgi ei ole mingi uus nähtus, see on taustal juba aastaid ja tahaks loota, et seekord on mul muutustega tõsi taga. Praegu olengi jõudnud sellesse punkti, et näib mõistlik siinsele blogile elu sisse puhuda.  Kõigil meil on vaja enda jaoks asjad läbi mõelda ja kirja panna aga teadmine, et info on avalik mõjub motiveerivalt just seetõttu, et oma sõnade järgi ka toimiksin.

Kerin siin mõttes aega tagasi ja proovin määrata ajahetke, millal see  mustrite murdmise  lumepall hoo sisse sai? Õige vaikselt hakkas ta vist veerema juba möödunud aasta lõpus, siis kui andsin endale lubaduse (ühtlasi kohustuse) maalida vähemalt üks pilt nädalas. Mulle ei ole kunagi see ootame-esimest-jaanuari-ja-siis-hakkame-tubliks meetod meeldinud, kes muutust soovib, teeb seda kohe. Muidugi võivad tahtejõud ja motivatsioon poolel teel raugeda aga siis on vaja lihtsalt seda hetke märgata mil laiskuseuss hammustas ja teadlikult otsustada, et esimese asjana näitan koha kätte sellele ussikesele! Tahame või ei, elu toimub ainult oleviku hetkes ja kogu mängu ilu ongi selles, et seda lihtsat tõde on nii raske igapäevaselt rakendada. Inimese aju lihtsalt töötab nii, et ta mõtleb peamiselt sellele kuidas tal oleks praegusel hetkel lihtne ja mugav ja mitte neile energiat nõudvatele liigutustele mille tulemsel võiks luua enesele palju püsivamat rahulolu tunnet.  Tõestust selle fenomeni kohta saab kergesti, kui oma mõtetele suuremat tähelepanu pöörata ning endalt küsida MIDA ja MIKS ma praegu teen, kuhu ma tänu nendele tegevustele jõuan homseks, järgmiseks aastaks, või kasvõi 10min. pärast?  Kui vastuseks on, et ma keedan endale juba 5-ndat teed ja valin 3-ndat tundi sobivat taustamuusikat, loomaks ideaalset atmosfääri, et kirjutada järgmine blogipostitus, siis on selge, et tuleb otsustada kas minu elu juhib laiskuseuss või mina ise.  Ja uskuge või mitte, päris palju kordi olen langetanud enesekindla otsuse kuuletuda ülbele ussi-jussile. Milline meelekindlus, kas pole?

Projekti “1 maal nädalas” raames sai valmida 17 pilti, kuni veeuputus rutiini raputas. Jah, lisaks viirusele õnnistati meie linna suure üleujutusega. järgnev lõik kaldub küll teemast pisut kõrvale kuid selgitab tagamaid millised välised muutused ka sisemisi mõjutanud on. Niisiis, kui 4 aastat tagasi tuli siit samast evakueeruda metsapõlengu eest, siis sel korral sundis kodu jätma kevadine jää minek jõel. Jõgi ja massiivsed jääkamakad tõusid mitmeid meetreid üle kallaste, niites maha tänavavalgusteid, puid, uputades üleni enda alla suuri monster-maastureid ja kõike muud mis ette jäi. Vaid väike osa kesklinnast ei saanud veekahjustusi. Meie kortermaja oli üks õnnelikest, mis kuivale jäi, kuid kuna elektrit ja sooja vett ei olnud, tuli ikkagi kõigil kesklinlastel evakueeruda. Nii me siis redutasime, umbes 2 nädalat, Christina ja Rob’i juures, nende tühjalt seisnud keldrikorteris, mille teisel korrusel nad ise elavad.  Muide kõik see uputus juhtus keset suurt lock down’i, aga Christina, kes oli samal ajal 8-ndat kuud rase,  pakkus meile kõigest hoolimata võimalust enda juures peatuda. Hoidsime viisakat distantsi ja elasime eraldi korrusel, et muid muresid ei lisanduks. Nii et kui kõikjal üle maailma on pregu linnamelu vaiksemaks jäänud, siis siinse südalinna elu on ühes viiruse hirmuga ja veekahjustuste tagajärjel praktiliselt välja surnud. Pidasin oluliseks see keskkondlik mõjutaja ära märkida, sest võrdlus Eesti suvega, milles on muusikal, kunstil ja kultuuriüritustel oma kindel koht (seda isegi koroona tingimustes), siis siinne elu on absoluutselt pausil.

Parajal hetkel, siis kui meil oli õnnestunud koju naasta, pöördus minu poole sõber Markus joonistustöö tellimusega, et aitaksin luua logo ja brändi uuele vegan tootele. Kõik brändide ja logodega seonduv on minu meelest vaat, et omaette teadus, mille jaoks rakendatakse terveid meeskondi. Teema on maru huvitav ja kuulub nende hulka millest ma muidugi rohkem teadma pidanuks, aga tol hetkel tundus kellelegi teisele logo loomine kõva pähkel. Õnneks otsustasin resoluutse “EI” asemel väljakutsele võimaluse anda. Tänu sellele võis valmida pildike, millele on osaks saanud tavalisest suurem tähelepanu. Originaal osteti ära samal päeval, kui selgus, et logona pilt kasutusse ei lähe, esimesed tõmmised maalist on trükitud ka särkidele ja lõuenditele ja kõige suurem rõõm on selle üle, et Ireene Viktor juhtis mu tähelepanu HEEFS  – Happily Ever Esther Farm Sanctuary heategevuslikule oksjonile Ontarios, kuhu annetatud print juuresolevast pildist müüdi oksjonil tervelt 255 CAD eest.

Ülal kirjeldatud perioodist olen sisustanud mahuka osa, muude tegevustega paralleelselt, erinevaid podcaste kuulates. Paraku olen ikka veel üpris püsimatu ja aeglane raamatute lugeja, aga kõik mis on olemas audio versioonis, seda kuulan huviga, vahel isegi mitut erinevat ühe päeva jooksul. Külluslikust valikust kodumaiste taskuhäälingute hulgast on mu tähelepanu köitnud näiteks: Täitsa pekkis saade,  Loomade hääl,  JES podcast, keskkonnaraadio  let’s have fun saving the planet ja  Elu looming.  Aga viimased peaaegu 2 kuud kõlab mu kõrvaklappides  peamiselt The School of Greatness, saatejuhiks Lewis Howes.

Eestimaiste taskuhäälingute hulgast tahaks 3-me episoodi eraldi esile tõsta, sest see trio on mind kohe eriti mõjutanud:

1.“Elu looming” – Saatejuht Harald Lepisk. Esiteks Haraldi raamatu “Minu elu kutse” esimene peatükk, mis on tasuta kuulatav tema taskuhäälingute hulgas, on väga mõnus lugu, mis vajutab just õigetele nuppudele, küsides õigeid küsimusi ja andes ka konkreetseid näpunäiteid, tekitades kindlat soovi ka kogu ülejäänud raamatut lugeda. Kuulasin seda üksi, ja hiljem koos Aivariga uuesti. Lisaks raamatule kõnetas mind tema taskuhäälingu episood, mil Haraldi vestluskaaslaseks oli tööõnne uurija Tiina Saar-Veelma . Ka seda salvestust olen tänseks juba üle kuulanud. Tiinast inspireerituna, lisasin oma hommikurutiini keha kuivharjamise enne jahedat dušši. Tema ise harrastab talisuplemist, jäämees Wim Hofi meetodi järgi, ja kuigi see kõik on ülipõnev, ei söenda ma säärast tehnikat kodus üksi praktiseerima hakata.

2. Keskkonnaraadio – Selle väga tänuväärse keskkonnahoiu teemalise podcasti saatejuht on Farištamo Eller. Olin üpris üllatunud, kui Farišta mind oma vestluskaaslaseks kutsus, aga preagu on päris tore, et nõus olin. Selline pakkumine on ju suurepärane võimalus pikema sammuga edasi liikuda ja kogemusest õppida.

3. “Täitsa pekkis saade”   – Saatejuhtideks Katrin Hinrikus ja Mihkel Vetemaa, saatekülaliseks enesejuhtimise ja persoonibrändi koolitaja Signe Ventsel . Suur oli minu rõõm, kui avastasin, et Signe loodud märkmik “Olen iseenda Boss” on saadaval ka digitaalselt. Just siis otsustasingi, et on sobiv hetk endale märkmik tellida ja koos sellega iseenda bossiks hakata. E-märkmikul on minu meelest mitmeid eeliseid ja kuigi võiks arvata, et minu moodi kunstihing eelistaks käsiti päevikut pidada, siis elu on näidanud, et miskipärast see ei toimi. Alles selle märkmiku soetamisega koos said hoo sisse praktilised muutused igapäevases rutiinis. Mulle meeldib, et saan lihtsasti parandusi ja täiendusi teha, ilma et peaks nässu läinud lehti märkmiku vahelt välja rebima. Järjekindluse eelduseks on ka hea teada, et päevik on planeeritud 100-ks päevaks, seega saab uut harjumust endasse programmeerima asudes plaani võtta mõnusalt hoomatava ajaühiku. Täna on minu bossi päevik ehk Mari vol.2  kujundamise 64-s lehekülg.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.