Uue alguse algus

See blogi on eksisteerinud juba 2,5 (!) aastat aga päriselt ellu pole ta selle ajaga ikka veel ärganud. Ometi pole kahtlustki, et mulle meeldib kirjutada ja mul on palju mõtteid millest võiks kirjutada (isegi peaks) aga miks ma ometi nii harva tegudeni jõuan? See sama nähtamatu takistus on pidurdanud ka maalimist ja nii mõndagi muud valdkonda mu elus. Viimasel ajal olen selle mõistmisesse pühendunult süvenenud ja tänaseks hetkeks ka vastuseid saanud. Lihtsalt lubamatu ja täiesti vastutustundetu olnuks mulle kõrva karjuvat sisehäält veelgi kauemaks vaikima sundida. On aeg mõtlemiselt ja esimestelt sammudelt muutuse suunas, minna üle juba konkreetsematele tegudele, niisiis kasutan ära praegust sügavalt öist kellaaega ja täiskuu tipphetke, et need samad read siin kirja panna ja elule uus hoog sisse lükata. Mina ise saan anda endale loa ja võtta “jultumuse” arvata, et minu lugu kedagi huvitab (ehk isegi inspireerib), samal ajal ignoreerides kõiki parasiitlikke mõttemustreid mis mind seni osavalt taltustanud on.

Begin

Heitsin hiljuti pilgu oma astroloogilisele sünnikaardile ja kuigi ma seda põhjalikult lugeda ei oska, leidsin, et tähtede seis on mulle sünnihetkel kaasa pakkinud veelgi tugevama kaksiku tähtkuju mõjutused kui seni teadsin. See seletab üsna hästi miks ma tegelen kõigega ja mitte millegagi korraga. Kõige raskem on alati olnud leida tegevus mis oleks “lemmik”, midagi millele jäägitult pühenduda, et selles valdkonnas spetsjalistiks saada. Iga erineva teema jaoks on ju alati võimalik leida õige tuju, aeg ja koht! Kas pole? Ja kui valida/otsustada ei suuda, jääbki tihti otsustamata. Pealegi püsimatu kaksik tüdineb paljudest asjadest sama kiiresti kui vaimustub, mis sugugi olukorda lihtsamaks ei tee. Õnneks on mul ikka nii palju taipu olnud, et mõned väga tähtsad otsused ja valikud on tehtud ja need on toonud mind tänasesse hetke. Olukorda mis on ühtaegu mugav, turvaline, täis armastust ja võimalusi. Kõlab nagu ideaalne pinnas loomingu väljendumiseks!? Milles siis probleem? Ilmselt selles, et kui oled nö. iseenda boss, on vaja kohe erilise pühendumusega aega planeerida ja piire kehtestada. Kuni tänase hetkeni olen olnud üks neist kes on täistuuridel produktiivne umbes 24h enne tähtaja lõppu. See näitab hästi kui kiirelt on tegelikult võimalik asju ajada aga milleks rapsida ja seeläbi taasluua kogemust, et millegi saavutamine on maru higistamine ja kannatus? Loomulikult on kannatus kui tegutsemine on jäetud viimasele hetkele ja selleks, et mitte endale ja teistele pettumust vamistada, tuleb ühtäkki endast 200% välja pigistada.

Õnneks ma päris elavaks surnuks veel muutunud pole ning kohusetunne ja uudishimu hakkavad mugavuse needuses hoidvatest kõhklustest võitu saama. Sarnaseid motivatsioonipuhanguid on muidugi ka varem esinenud, seda kinnitavad mitmed pooleldi täidetud vihikud läbi aastate, mida ikka vahel sahtlite põhjast leian. Neis märkmikes on terved nimekirjad teostamata ideid, eesmärke ja unistusi. Osa minust tahaks siinkohal kiiresti end õigustama asuda ja ohvrit mängida, loetledes takistusi mida saatus on teele ette visanud aga no tegelikult on siililegi selge, et loll on see kes vabandust ei leia.

Koroona karantiin algas märtsis ja alates käesoleva aasta aprillist olen sundpuhkusel. Mul olnuks võimalus ka tööle jääda, kuid seda väga kaootilise graafikuga ja minimaalseks vähendatud töötundidega, seega tegelikult olin vabatahtlikult nõus teadmata ajaks koduseks jääma, et neil kel soov töises rütmis jätkata oleks norm tunnid garanteeritud. Samal ajal nägi minu ambitsioonikam, see varjus elav pool, olukorras võimalust enda nähtavale toomiseks, andes sellest märku üha nõudlikumalt südametunnistusele koputades. Jah, sundpuhkus oli mulle pigem võit kui kaotus, sest tänu Kanada valitsuse kiirele reageerimisele, näitasid kalkulatsioonid, et koduseks jääda näib ehk isegi mõistlikum, võttes arvesse, et ära jäävad ka kulukad töölõunad ja muud tööl käimisega seotud kulud.

Ja olemegi tagasi esialgse küsimuse juures, et kui kõik välised tingimused näivad olevat soodsad, siis mis saab üht ideid täis inimest nii süüdimatult liikumatuna hoida? Tegelikult, ega kaua enam ei saanudki, lihtsalt pidin leppima ja mõistma, et muutused ei toimu üleöö ja et väikesed sammud on ka sammud.  Mul tuli leida tasakaal kuidas alustada uute harjumusmustrite loomist nii, et see ka tulemust annaks ja võimatuna näiv võiks võimalikuks muutuda.

Kui ma veel aprillis lootsin, et mai kuus õnnestub veidikeseks Eestisse tulla, siis sellele plaanile tõmbas salapärane viirus varsti vee peale ja tänase seisuga näib, et enne järgmist kevadet me siit tulema ei saa kah. Edasi-tagasi reisimine mandrite vahel eeldaks 2 nädalast karantiini mõlemal pool ja see poleks kuidagi praktiline aja ega raha kasutus. Niisiis ühelt poolt olen selles ülemaailmselt kaootilises segaduses maandunud väga pehmelt, samal ajal tunnen end ka kui sunnismaine, kelle elu oli nii enne kui pärast karantiini ühtmoodi üksildases isolatsioonis ja süda koduigatsusest lõhkemas. Noh eks koduigatsusele keerab vinti peale ka asjaolu, et mu õdedel ja raskest haigusest taasuval emal oleks mind seal pool planeeti praegu väga vaja, kuid selleks, et Eestisse naastes võiks elu sujuvalt kulgeda, pean meeles pidama, et “tark ei torma”.  Parem olen tänulik kõigi võimaluste eest mis end ilmutavad, võtan aja maha, keskendun, pean plaani, õpin märkama harjumusi ja käitumismustreid mis ei toeta minu eesmärke ja koos järk-järguliste muutustega tervitan igal järgmisel hommikul uut versiooni iseendast.

No noh, nagu näha, siis isolatsioonis või mitte, iseendaga mul tõesti igav ei ole. Ja õnneks ma ei ole siin ju üldsegi mitte nii üksi, mul on minu kallis abikaasa Aron Aivar (omadele Aivar) ja veel üks täieõiguslik pereliige – suur, pehme kaisuloom, hobune nimega Eesel. Ärge te naerge midagi, parem tunnistage üles, et tänapäeva maailmas peaks arstid poolte retseptide asemele täiskasvanud inimestele kaisuloomi välja kirjutama. Just selliseid suuremat sorti tegelasi keda kaissu võttes on päriselt ka tunne, et ta kallistab sind vastu. Ei ole vaja mul temaga jalutada ega arsti juures käia (kui siis ainult harva esineva õnnetu juhuse tõttu uusi silmi ette õmmelda, sest eelmised olid pesumasinas täiesti katki läinud) ja kui Aivar on 12h tööpäevad või ööd tööl, siis ei tunne mina end üldse nii üksinda kodus kui muidu.

Aga teate, kui nüüd ausalt üles tunnistada, siis minumoodi suhtlemisest toituvale olendile on ikka rohkem eneseväljendust vaja kui kaisuloomaga kuude kaupa tõtt vaadata. Temaga on muidugi lihtne, armastab mind tingimusteta ka siis kui ma mitte vähimatki ei saavutaks ja magaksin elu kõige täiega maha. Noh, tema perspektiivist lähenedes, siis elumõte ongi lihtsalt OLEMINE – väga deep, nagu päris valgustunud Zen master, kas pole? Ja kui siis sellele kaisulooma elufilosoofiale veel Fred Jüssi poolt kasutusele võetud väljendiga “kvaliteetne mitte midagi tegemine” vunki juurde keerata, ongi igasugune tuleviku eesmärgistamine taaskord kenasti maha pidurdatud. Seda ohtu ei ole, et ma ei oskaks fredjüssilikult looduse “vaikust” kuulata või lihtsuses küllust märgata, küll aga ma tunnen, et äärmusesse kaldudes võib sellest kujuneda ettekääne, miks mitte teha teistmoodi arendavaid tegusid mis oleks ühtaegu põnevad aga ka veidi kõhedust tekidavad või isegi hirmutavad. No näiteks kirjutada avameelseid blogi postitusi oma veidrustest, elust ja taipamistest, lootes ja usaldades, et ehk need mõtted jõuavad just nendeni kellel neist mõtisklustest mingit kasu võiks olla.

Et jutt ei läheks väga pikaks tõmban tänaseks otsad kokku ja järgmises (peagi ilmuvas) postituses kirjutan juba konkreetsemalt mida ja kuidas ma siis muutnud olen ja kas see toimib ka või ei.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.