♫ / Kas iseenda boss või töötu päevavaras?

Suhtumise küsimus, eksole? Või sõltub see hoopis sellest kui palju või kas üldse ma endale palka maksan? Aga kas tegelikult pole mitte nii, et meil kõigil on X hulk aega ja me teeme pidevalt valikuid kuidas seda erinevate väärtuste ja elamuste vastu vahetada? Üks vältimatult vajalik väärtus on raha (mis põhineb küll pelgalt usaldusel aga siiski) ja on absoluutselt arusaadav, et selle lõputuid võimalusi, vabadust ja turvatunnet pakkuva vahendi nimel oleme nõus ja isegi kohustatud oma aega vahetama. On ääretult kahju, et rahaga seoses on väga paljudel inimestel terve hulk komplekse ja vääriti mõistmist, ka minul aga õnneks hakkan tänu süsteemsele enese harimisele asju uues valguses nägema. Jah, nii väga tahaks nüüd ühiskonnale näpuga näidata, et näe, nemad kuskil seal on süüdi, et kasvatavad ennekõike madalapalgalist töölisklassi, sest kuidas muidu kapitalistlik ühiskond toimida saaks. Kujutage ette milliste ambitsioonidega noored pärast kooli ellu sukelduksid kui õpetajad ja lapsevanemad korrutanuks juba varakult, et teil kõigil on kohustus ja vastutus saada rikkaks, sest raha annab teile vabaduse valida ja võimaluse olla iseenda boss, tagada elementaarne turvalisus oma perele ning muuta maailma paremaks paigaks, süstides noortesse seeläbi usku, et nad väärivad parimat. Kahjuks on selle asemel seostatud materjaalset küllust ahnuse- ja ebaõiglusega, mis omakorda garanteerib uskumussüsteemi, et väärilist palka küsida on patt või kui töötasu on hea, siis summadest rääkimine on ikkagi tabu. On irooniline kuid loogiline, et selle üle mõtisklemiseks leidsin aja mil olen ise töötu aga kõik need järeldused ja  sisemised muutused millest edaspidi juttu teen on hakanud idanema just tänu hetke olukorrale. Kõike lihtsustab muidugi ka Aivari toetav suhtumine, et olen praegu – noh ütleme et vabakutseline (haa-haa). Muide, tugevamalt kui iial varem, tunnen reaalset vastutust kõige väärtuslikumat ressurssi ehk AEGA võimalikult efektiivselt kasutada. Mida, miks ja kuidas ma muutnud olen, sellel teemal kohe jätkangi.

Loe edasi “♫ / Kas iseenda boss või töötu päevavaras?”

♫/ Veganlus – vägivallatuma ühiskonna vundament

Ei tea kas sellist errorit tuleb ka teistel veganitel ette, et jagades sotsiaalmeedias mõnd veganluse tagamaid selgitavat pilti või videoklippi (kusjuures väga jõhkraid klippe ei jaga ma enam ammu), tabab sind ikkagi veidi aja möödudes paanika, et äkki minu lisatud kommentaar mõjub kellelegi agressiivse rünnakuna. Tahtmata veganite üldist mainet ja suuremat eesmärki kahjustada, kustutadki postituse ära lootes, et ehk keegi ei pannud tähele? Päris absurdne ma tean. Point ei ole ju näidata kui rebel vastuvoolu ujuja ma olen vaid soov suunata inimeste tähelepanu nende igapäevaste valikute all kannatavate ohvriteni. Loe edasi “♫/ Veganlus – vägivallatuma ühiskonna vundament”

Mitte päris lootusetu laiskuseuss

Igatsus tähenduslikuma eneseteostuse järgi ei ole mingi uus nähtus, see on taustal juba aastaid ja erinevaid laisa võitu pingutusi on tehtud kah aga tahaks loota, et seekord on mul ikka tõsi taga. Praegu olengi oma “kestavahetusega” sellesse punkti jõudnud, et tundub tark mõte käesoleva blogi olemasolu ära kasutada ning mulle hetkel korda minevast teemast kirjutada. Kas minu kirjutised kedagi teist ka huvitavad on tegelikult teisejärguline aga loomulikult mitte üdini tähtsusetu! Kõigil meil on vaja enda jaoks asjad läbi mõelda ja kirja panna aga teadmine, et info on avalik mõjub motiveerivalt just seetõttu, et oma sõnade järgi ka toimiksin. Ainult sahtlisse kirjutades on lihtne need kirjutamise sööstud “meeltesegaduseks” tembeldada ja tavapärasesse mustrisse tagasi langeda.

Loe edasi “Mitte päris lootusetu laiskuseuss”

Uue alguse algus

See blogi on eksisteerinud juba 2,5 (!) aastat aga päriselt ellu pole ta selle ajaga ikka veel ärganud. Ometi pole kahtlustki, et mulle meeldib kirjutada ja mul on palju mõtteid millest võiks kirjutada (isegi peaks) aga miks ma ometi nii harva tegudeni jõuan? See sama nähtamatu takistus on pidurdanud ka maalimist ja nii mõndagi muud valdkonda mu elus. Viimasel ajal olen selle mõistmisesse pühendunult süvenenud ja tänaseks hetkeks ka vastuseid saanud. Lihtsalt lubamatu ja täiesti vastutustundetu olnuks mulle kõrva karjuvat sisehäält veelgi kauemaks vaikima sundida. On aeg mõtlemiselt ja esimestelt sammudelt muutuse suunas, minna üle juba konkreetsematele tegudele, niisiis kasutan ära praegust sügavalt öist kellaaega ja täiskuu tipphetke, et need samad read siin kirja panna ja elule uus hoog sisse lükata. Mina ise saan anda endale loa ja võtta “jultumuse” arvata, et minu lugu kedagi huvitab (ehk isegi inspireerib), samal ajal ignoreerides kõiki parasiitlikke mõttemustreid mis mind seni osavalt taltustanud on.

Loe edasi “Uue alguse algus”