Lugu munast, mis vajab uuesti jutustamist.

Eelmise postituse teema jätkuks ja kevadpüha puhul, kirjutan seekord lindude ja linnumunade teemal. Ennekõike kanadest aga teema puudutab tugevalt ka parte, hanesid ja vutte.  Miks on osade lindude mune normaalne süüa ja teiste lindude puhul välistame selle kategooriliselt? Tõsiasi, et linnud ei mune selleks, et inimest toita ei tule kellelegi jahmatava üllatusena, ometi ei räägita (kana)munadest sellena mis nad tegelikult on vaid liigitatakse toiduainete lahtrisse. Kui liha ja piima tarbimise ebaeetilisus on võrdlemisi kergesti nähtav, siis munade puhul on tegelikkus veelgi osavamalt varjatud.

Kõik saab alguse sellistest ilusate piltidega, armsatest lasteraamatutest. Ilmselgelt on konkreetne raamat ka mulle kustumatu mulje jätnud. Kuis muidu see praegu meenunud oleks. Kogu sisu ma muidugi ei mäleta aga päris kindlasti käsitleti seal muna loomuliku toiduainena mida kana justkui vabatahtlikult inimesele annetanuks. Ilmselt imetlesin toona neid pilte sama pühendunult nagu kaanepildil olev kass imetleb valget, müstilist muna. Ja nii juhtubki, et kui lapsepõlves kõik märgid justkui viitavad, et kana munebki lahkelt selleks, et mina süüa saaksin, muutuvad need samad lasteraamatu tõed ka täiskasvanute maailma tõeks mida keegi kahtluse alla ei sea.

Kui tavaliselt alustatakse munakanade olukorra kirjeldamist suurfarmides toimuvast, siis seekord otsustasin esmajärjekorras kirjutada “õnnelikest” õuekanadest. Väike kanakari kellegi tagaaias võib mõjuda kena ja maalähedasena, ometi keskendub selline mõtteviis pigem esteetikale kui eetikale. Loodan, et kui maaelu idülli osaks peetud õuekanade olukord esimesena lahti mõtestada, on lihtne mõista, et mida suurema mahulise munatootmiseni jõuame, ei saa kanade olukord kuidagi paremaks minna.

Omast kogemusest tean, et järk-järguliselt omnivoorist veganiks kujunedes on kerge tekkima soovunelm sellest, et ehk kuskil leidub kanu kelle munade söömist võiks eetiliseks pidada aga sellist nähtust loomulikult ei eksisteeri.  Rõõmustav uudis on see, et tegelikult on küllaga retsepte mille tulemused maitsevad hämmastavalt sarnaselt munaroogadele ja tõestavad üha uuesti, et kõike saab valmistada 100% taimselt. Pealegi, hetkel mil me päriselt süveneme ja adume mis on muna, kaob seos selle loomse kehaeritise ja toidu vahel iseenesest.

Riisijahupannkook ja kõrvitsapüree ehk vegan praemuna. Retsepti võlusõna on must sool, maitseaine mis annab kõigele muna maitse 🙂

Lühidalt öeldes, taandub kogu munade tarbimise ebaeetilisus tõsiasjale, et kana pidamise mõttekust mõõdetakse tema munemise produktiivsuse järgi, seejuures unustades, et ligi 300 muna munemine aastas ei ole nende lindude loomulikust evolutsioonist tulenev paratamatus, vaid saavutatud järjekindla geneetilise manipulatsiooni tulemusena. Suurusjärgu massiivsust ilmestab fakt, et tänapäevase kodustatud munakana suguõed vabas looduses, munevad kuni 15 muna aastas. Teiste sõnadega, ainult inimene ise on vastutav, et kanadest on saanud munamasinad, kuid kuna see on kestnud justkui “aegade algusest peale” näib, et tegu on millegi loomulikuga. See teadmine üksi on juba piisav tõdemaks, et inimese seisukohast on munade tarbimine ebaeetiline, olenemata munade päritolust.

Isegi kui ratsionaalne loogika on eelmainituga nõustunud, võib järgmisena esile kerkida uskumus, et kanad on rumalad linnud, kes nagunii miskit ei taipa. Kas vastab tõele, et kanale on miskipärast keerulisem kaasa tunda kui mõnele teisele linnuliigile? No näiteks võrreldes nende lindudega kes hukkuvad pesitsusperioodil tehtavate metsaraiete tõttu? Millest see tuleb, et kanu peetakse rumalateks? Ilmselt on põhjus selles, mis mõjutab meie hoiakuid ka paljude teiste farmiloomadena peetavate liikide osas. Ainuüksi väljendid “igavene lammas” ja “kanapea” on kasutusel solvangutena, mis justkui peaks kellegi taandama madalamale, nö. looma tasandile, kinnitamaks inimkonna ülimat otsustusõigust kes on tark ja auväärt ning kes mitte. Tegelikkus on see, et kana kellel on võimaldatud olla isik, mitte toode lükkab ümber kõik senised eelarvamused. Kanad on targad, uudishimulikud, õrnad linnud. Kõigil neil on erinevad isiksuomadused, võime tunda valu ja soov vältida kannatusi. Väljend “kanaema” annab aimu ka nende pühendunud soovist kaitsta ja kasvatada oma järglasi. Lugusid sellest kuidas uhke kukk oma kanakarja ennast salgavalt kaitseb, on ka ilmselt kõik kuulnud. Huvitav asi mida kanade kohta eriti ei teata on, et nad võivad nurruda nagu kassid, just nagu juuresolevas videos.

Mis on muna?

Kanadel toimub ovulatsioon samal põhjusel mis inimestel, selleks et saada järglasi. Alloleval pildil on näha kana munasarjas arenevaid munarakke, milledest kaks suuremat on täielikult välja arenenud ja irdumiseks valmis, et alustada koore moodustamise protsessiga. Muna moodustub kanade kehas enne võimalikku viljastumist, seega olenemata sellest kas muna saab viljastatud või mitte, tuleb kanal ka muneda. Geneetilise manipulatsiooni ehk aretuse tulemusena on protsess kanade kehades peaaegu katkematu. Kuuldavasti stimuleerib kana instinktiivselt uue muna moodustumist ka sõltuvalt sellest kui tihti tal eelmised munad eest ära võetakse. Kuigi kanadel ei ole menstruatsiooni, on kirjeldatud protsess kana kehale tõenäoliselt isegi kordades kurnavam. Moodustuv muna nõuab kana keha arvelt ka palju mineraale ja toitaineid ning pole siis imekspandav, et selliseks munamasinaks olemine tekitab lindudel hulgaliselt erinevaid haigusi mis ei võimalda neil elada pooltki nii vanaks kui nende aretusest pääsenud, vabas looduses elavad liigikaaslased. Vabaduses elavad kanad võivad elada 10 aastat, nn. õuekanad ei pea tavaliselt vastu rohkem kui 4 aastat (kui neid enne lihaks ei tapeta). Tööstuslikes munafarmides on kanade elueaks keskmiselt 14 kuni 18 kuud.

Kobar alles moodustuvatest munarebudest kana munasarja küljes. Kaks suuremat munarebu pildil, on täielikult välja arenenud ja irdumiseks valmis, et alustada koore moodustamise protsessi.

 

Kanade olukord suurfarmides.

Enne kui tuleb õudne lõpp, peavad suurfarmide kanad taluma ka lõputuna näivat õudust. Suurtes angaarides peetakse kanu kitsastes puurides või vabapidamisel. Puurikanad on surutud kuni kümne kaupa traatpuuridesse kus nad ei saa isegi tiibu sirutada. Väljend vabapidamine võib kõlada lohutavamalt, ometi pole sel vabaduse mõistega palju ühist. Tegelikkuses on tuhanded kanad praktiliselt ühes suures kuhjas, sest Euroopa Liidu regulatsioonide järgi võib ühele ruutmeetrile arvestada kuni 9 kana.

Selleks, et stressis lindude hulgas kannibalismi ohjata, lõigatakse nende elu esimeste päevade jooksul noka terav ots kuuma teraga maha. Nii toiming ise, kui ka sellest taastumine on valu ja kannatusi põhjustav. Kanatibud kelle nokk taastub aeglasemalt on sunnitud kannatama nälga ja janu isegi mitme nädala jooksul pärast noka lõikust.

Suurfarmides manipuleeritakse pidevalt valgusega,  see omakorda mõjutab kande kehahormonaalsust, sundides kanu suuremaid koguseid munema.

Sellest mida kõike tehakse Eestis kanade munaproduktiivsuse suurendamiseks võib lugeda ka EMÜ veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi poolt koostatud kokkuvõttest SIIN

Pärast ligi kahte aastat sellistes tingimustes on kanade kehad haigustest kurnatud, põletikulised ning munatootlikus langeb trastiliselt. Selles etapis loetakse nad munatööstusele kasutuks ja saadetakse tapale. Sõit tapamajja on enamusele neist esimene võimalus saada välja ammoniaagi haisusest angaarist värske õhu kätte. Haigete lindude liha läheb peamiselt lemmiklooma toidu tootmiseks.

Et kukktibud ei mune ja nende kasvatamine lihatarbeks oleks liialt kulukas, on nad tööstusele kasutud. Seetõttu hukatakse nad elu esimesel päeval. Levinud praktika on kukktibude elusalt purustajasse viskamine, gaasiga tapmine või ka elusalt suurtesse kottidesse kuhjamine, kus nad lõpuks lämbuvad. Sisuliselt võib öelda, et igal farmikanal oli vend, kes tapeti täiesti ilma asjata.

Muide kui koduõues siblivas kanakarjas on ka kukk, siis peetakse seda karja mitte ainult munade vaid ka liha eesmärgil. Et ühest kukest karjas piisab, ongi noored kuked taaskord need kes esimesena lihaks lähevad.

 

Kukktibud hukatakse munafarmis kohe pärast koorumist. Levinud praktika on nende elusalt purustajasse viskamine või tapmine gaasiga.

Pärast seda, kui oleme teadlikuks saanud erinevatest õudustest mida suur osa loomariigist igapäevaselt kogeb, tuleks kasuks mängida mõttemängu mille üle on juurelnud läbi aegade mitmed filosoofid, nende hulgas ka poliitiline filosoof John Rawls teoses “A Theory Of Justice”. Järgnev on  ligilähedane kirjeldus raamatus käsitletud teooriale minu oma sõnade- ja nüansidega, mitte täpne kirjeldus.

Niisiis, mõtte eksperiment näeb ette, et kujutled end neutraalsele positsioonile kus sinu võimuses on luua idaalselt toimiv ühiskond.  Konks on selles, et olles küll nö. looja rollis, puudub endal võimalus teada kellena sa ise sellesse ühiskonda sisened. Sa ei tea milline saab olema su rass, sugu, füüsiline võimekus, materjaalne seisus, seksuaalne orientatsioon või uskumussüsteem. Sa ei tea isegi kas sisened sinna ühiskonda inimesena või hoopis looma/linnuna.

Seda mõtet veidi seedides, võiks olla üpris lihtne enese empaatjavõime laenemist märgata.

________________________________________

Mulle meenuvad levinud õpetussõnad mille saatel oleme kõik üles kasvanud, need on “Ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks”. Kuigi veganiks hakkamine ei tee kedagi üleöö veatuks inimeseks, on see siiski kiirtee vähendamaks oma valikutest tulenevat kahju teistele tundevõimelistele olenditele.

Kui munadepüha tähistamine on sinu jaoks oluline, siis seda saab tegelikult teha ka ilma mune tarbimata. Näiteks munade värvimise asemel on sama tore värvida ümaraid kive. Teine tore mõte oleks minna (kohe kui jälle tohib) pere või sõpradega keraamikakotta ja ise savist midagi voolida (näiteks mune ) ja siis hiljem neid glasuurida. Selleks, et kanade vastu lugupidamist üles näidata ja nende kurba elu veidigi nähtavamaks teha võib lastega koos joonistada pilte õnnelikest kanadest ja miks mitte ka teistest lindudest ja linnupesadest, jagades tulemusi sotsiaalmeedias viitega #munaeioletoit

Häid pühi!

Red Jungelfowl (Gallus gallus) on troopiline lind kes kuulub faasanite perekonda. Lind kellest on aretatud tänapäevane farmides kasvatatav kana. Vabaslooduses leidub neid mitmel pool Aasias ja ka Hawaii vihmametsas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.