♫/ Veganlus – Radikaalne või ratsionaalne?

Aga miks ma seni veel veganlusest kirjutanud pole? Aus vastus on, et pole julgenud. Enne veel kui keegi teine saab võimaluse kriitikat või tagasisidet anda, tuleb mul mööda hiilida enda sisemisest kriitikust kes tüütab pidurdavate küsimustega. Kas ma ikka olen sõnavõtuks piisavalt pädev või kas ma oskan keerulist teemat käsitleda mõõdukalt peenetundeliselt, et säiliks dialoog lugejaga? Õnneks on viimaks ometi vastutustunne nõrgemate ees, kõiki kõhklusi üle kirjutamas ja vajalik seisund loominguliseks eneseväljenduseks saavutatud. Loomadel ei ole aega oodata kuni mina siin sõnu valin, et kõigile meeldida. Eluülikool pakub iga päev uusi õppetunde ja kiiremini õpivad need kes õpitut ka rakendavad, mitte ei jää vaid pealtvaatajaks. Nii siis, tunnetades endas praegu seda liikumapanevat jõudu kirjutada, kasutan võimalust, et olla veelgi ausamalt ise muutus, mida soovin maailmas näha. Kogu kirjutise suurem eesmärk on soov luua rohkem mõistmist, mitte hukkamõistmist!

Kõigepealt mis on veganlus?  Definitsioon Eesti Vegan Seltsi kodulehel kõlab järmiselt :

“Veganlus on maailmavaade ja sotsiaalse õigluse liikumine, mille kohaselt loomad ei kuulu inimestele kasutamiseks. Veganluse eesmärgiks on loomade kasutamise, ebaõiglase kohtlemise ja tapmise lõpetamine inimeste poolt ning loomadele põhiõiguste tagamine: õigus elule, vabadusele, kehalisele puutumatusele ja õiglasele kohtlemisele.”

Seega vegan on inimene kes ei tarbi loomseid võetusi ning annab endast parima, et astuda välja loomi ekspluateerivast, spetsiesismist ja karnismist läbi imbunud süsteemist.

Spetsiesism (inglise keeles speciesism) on maailmavaade, mis peab pelgalt inimeseks olemist piisavaks põhjuseks domineerida kõigi teiste loomaliikide üle, omistades loomadele vähem (või üldse mitte) moraalseid õigusi inimloomaga võrreldes. Põhimõtteliselt on tegu rassismi ja seksismiga võrdse ideoloogiaga aga suunatud loomade vastu kes ei kuulu inimloomade hulka.

Spetsiesismiga paralleelne aga siiski erinev ideoloogia on Karnism, mis erineb selle poolest, et lahterdab ja diskrimineerib loomi sõltuvalt liigist ja subjektiivsest rollist ühiskonnas. Näiteks farmiloomadele ja lemmikloomadele kehtivad selgelt erinevad moraalsed õigused. Karnismi puhul on tegemist psühholoogilise nähtusega mis tunnistab loomade tundevõimelisust üpris suvaliselt, olenevalt sellest mis funktsiooni peaks loom meie meelest ühiskonnas täitma. Karnismi mõiste võttis kasutusele sotsiaalpsühholoog Melanie Joy, kes annab teemast väga hea ülevaate selles  Ted X kõnes .

 

Seinamaaling Gen klubis. Kunstnik – Edward von Lõngus

No nii, nüüd kus mõisted on ka mu enda jaoks arusaadavamaks muutunud pärast osadeks lahti võtmist, on kerge järeldada miks ka veganlus  mõjutab peaaegu kõiki eluvaldkondi. Loomade ekspluateerimine on massiline probleem, olles seeläbi paradoksaalsel moel muutunud nähtamatuks. Järgnevas loetelus nimetan vaid mõned valdkonnad  millega õigustatakse regulaarset loomade ohvriks toomist: Traditsioonid, kultuur, religioon, meelelahutus, sport, ilutööstus, meditsiin, harjumused, toit, jne. Levinud eksiarvamus, et veganlus on pelgalt dieet on praeguseks loodetavasti juba ära klaaritud kuid kuna toit on inimestele südamelähedane teema on sellest saanud valdkond, mis sillutab teed teiste aspektide nägemiseks, näiteks juba nimetatud traditsioone, harjumusi, meelelahutust aga ka naudinguid ning isegi sotsiaalseid suhteid. Pärast veganlusse süvenemist hakkasin selgelt tajuma kui tähtis on inimestele söömine kui tegevus tegelikult. Maailmas kus käib pidev stressi leevendamine, ei sööda pelgalt selleks, et elada. Söömine võib olla lohutust pakkuv nauding ja oluline sotsiaalne tegevus hoidmaks lähedasi inimsuhteid ühtekuuluvustunnet luues. Toidu pakkumist ja  hoolega valmistamist võib ka armastuse avaldusega võrrelda. Toidust keeldumine võib aga kaasa tuua pettumist. Maitsetel on imeline võime äratada ellu mälestusi ja pakkuda elamusi avastamaks teisi kultuure kodust lahkumata. Toit on ka ravim ja tervendaja.

Kõigist neist toidu võluvõimetest teadlik olles, ei soovi keegi olla söögilauas tujurikkuja, juhtides tähelepanu mis on laual oleva supi, prae või pannkoogi tegelik hind. Vegan või mitte, proovides näljase inimesega talle uudsel teemal filosofeerida, võib katse eos läbikukkunuks lugeda. Aga nähes olukorda läbi vegan-filtri on arusaadav, et julgus vajalikuks teavitustööks on tulnud eetilisest veendumusest, mille kohaselt…

isiklik valik lõppeb seal, kus algab kellegi teise elu.

See väide oleks enamusele üheselt mõistetav kui jutt käiks inimeludest, metsalindudest või mõnest konkreetsest loomast kellega on saavutatud isiklik hingeline kontakt. Aga miks ei peaks see laienema kõigile tundevõimelistele olenditele?

Olukorra absurdsust kirjeldab veelgi fenomen, et meie ühiskond suudab inimest looma väärkohtlemise eest ühtaegu karistada aga ka kiita. Osad maksavad loomale kannatuste tekitamise eest trahvi (rängemal juhul lähevad vangi), teised saavad palka, kolmandad valatakse üle au ja kiitusega. Kogu erinevus seisneb pelgalt selles, millise loomaliigi esindaja on hetkel kannatajaks. Seda fakti nentides ei vala ma kogu vastutust pelgalt tapamaja töötajate peale, kelle argipäev on depressiivselt muserdav, ega soovi neid karistada vaid hoopis järgmisele süvenemist vajavale probleemile tähelepanu juhtida.

Akrüülmaal karbi kaanel. Veebruar 2020

 

Nüüd tuleks vist pisut konkreetsemaks minna ja selgitada mida koletut ma teada olen saanud, mis on selle muutuse minus esile kutsunud. Mis on need pildid mida nö. radikaalsed veganid oma kujutluses näevad kui toidulaual on traditsiooniline Jõulupraad? See mis paljudele inimestele lõhnab jõulutunde järgi on läbi vegani silmade väga otseses mõttes surnud loomade tükeldadtud kehaosad. Ei, ma ei utreeri, see on lihtsalt filtriteta tegelikkus. Sellel on konkreetne põhjus miks nülitud ulukit nimetatakse lihakehaks aga maante servas lebavat surnud looma laibaks. Ainult osava turunduse tagajärjel oleme õppinud oma taldrukus vedelevat laipa toiduna nägema.

Teine aspekt mida ka ise olen kunagi meelekindlalt õigustanud on tõsiasi, et inimesed peavad normaalseks (isegi vajalikuks) süüa vaid teatud liiki loomi, mille tagamaad seisnevad meie kultuurilistes erinevustes ja vaikimisi sisse kodeeritud lojaalsuses esivanemate vastu. On selge, et kõik loomad olenemata liigist, väldivad kannatusi ja oskavad elust rõõmu tunda. See, et loom ei unista inimese kombel tulevikust, ega muretse mineviku pärast ei tee teda tundevõimetuks, vaid annab talle veelgi ehedama kogemuse olevikus toimuvast. Mõnes mõttes isegi kadestusväärne, sest paraku kiirtee olevikku on inimloomale just läbi valu kogemise, tublimad meist praktiseerivad selleks ka erinevaid meeletreeninguid.

Beyond burger ja rukkipala

Aga miks ikkagi ei võiks veganid oma elu elada ja lasta teistel elada? Paradoksaalsel moel just seda veganid soovivadki. Elada ja lasta teistel elada. Selleks, et suudaksin dialoogi säilitada jätan veganina suure osa ajast oma arvamuse endale aga vahel on võimatu vaikida, sest soov aidata hääletuid ohvreid on võimaliku hukkamõistu hirmust suurem. Ühe vegani jaoks on kaalul usalduslikud inimsuhted aga tegeliku ohvri  jaoks on kaalukausil tema elu vs. inimese maitseelamus. Radikaalsusest rääkides, siis kummal juhul tundub otsus ratsionaalne ja kummal juhul radikaalne, kas valada kohvile ükskõik millist taimset piima (valida on enam kui 12 erineva vahel) või lehmapiima mis on vasikale sama oluline nagu ema rinnapiim inimbeebile? Isegi kui kunagi olid ajad, mil lehmapiim aitas inimkonnal raskeid aegu üle elada, siis tänapäeval me sellises seisus enam ei ole. Oleks aeg endalt küsida miks me ainukese imetajana ikka veel teise liigi “rinnapiima” tarbime, mis oma olemuselt on imiku toit? Ja miks me usume, et just lehmapiim on asendamatu toiduaine inimesele, miks meil ei ole vaja ninasarviku, kassi või ükskõik millise teise imetaja piima? Kas ehk oleks aeg täiskasvanud inimesena rinnapiimast võõrutusega alustada? Selle kohta, et pullvasikad on piimatööstuse paratamatu kõrvalprodukt, keda on tihti majanduslikult kasulikum elu esimesel nädalal hukata kui vasikalihaks müüa, ei ole raske tõestust leida. Need kes siiski liha tarbeks nuumale saadetakse, veedavad oma lühikese elu väikestes plastikust kuutides, et farmeri jaoks kasumliku aja jooksul piisav lihasmass saavutada. Selge, on see, et loomade aretamine kaubaks päädib neilt vastu tahtmist elu võtmisega ja seetõttu ei peatu ma sel korral pikemalt erinevatele loomaliikidele osaks saavate kannatuste kirjeldamisel. Lisan vaid, et olles teemat uurinud viimase 7 aasta jooksul ja arvanud korduvalt, et tean jõhkratest tapapraktikatest juba kõike, siis ikka veel avastan aegajalt uusi õudusi, kuivõrd leidlikult  suudab inimene loomadest saadavat kasumlikkust “efektiivsemaks” muuta.

Aga õnneks näib, et teadlikus veganluse vajalikkusest tõuseb iga aastaga silmnähtavalt, nii Eestis kui ka siin Kanada kauboide provintsis Albertas. Alles hiljuti teatas üks arstidest hambakliinikus kus ma hambaarsti assistendina töötan, et temast on saanud vegan pärast filmi “Game Changer” vaatamist. Suurepärane! Ise olen ainult filmi treilerit näinu, mille põhjal tundub, et filmi rõhuasetus on ennekõike inimese tervislikel eluviisidel kui veganluse eetilisel poolel. Seda peegeldas ka vestlus kolleegiga, kes veel ei näe lihasöömises eetilist probleemi, olles veganlusest huvitatud vaid isikliku tervise pärast. Igatahes, ükskõik mis põhjusel keegi vegan toidu kasuks otsustab, on see loomadele suur võit. Seetõttu väljendasin ikka ainult headmeelt tema otsuse üle aga küsisin ikkagi, et mis ta eetilisest veganlusest arvab. Vastuseks kuulsin üht neist klassikalistest näidetest, et “…aga lõvid tapavad loomi jõhkramalt kui inimesed, las siis inimesed söövad liha kui tahavad”. Mu peas genereerus kohe hulk vastuseid mida otsustasin tol hetkel siiski endale hoida, sest pidin tähelepanu tööl ja patsiendil hoidma. Lihtne seletus, miks see on OK, et lõvi ja teised kiskjad kütivad on, et neile on see eluliselt oluline ja loomupoolest vältimatult vajalik. Nad on karnivoorid ja käituvad instinktiivselt, et ellu jääda. Kogu lugu. Aga jah, inimene ei ole lõvi, kes peaks ellujäämise nimel tapma ega isegi mitte karnivoor, kelle seedetrakt oleks loodud toore liha seedimiseks.  Huvitav progress vestlustest selle sama hambaarstiga on, et paar päeva hiljem, kui ta oma maitsvat vegan lõunasööki minuga jagas, mainis jutu käigus, et ta veel ei näe end igavesti vegan toidu peale jäävat, sest armastab jäätist ja juustu ning piimatööstus ju otseselt ei tapa lehmi, ega ju?  OK. Ütlesin talle vaid, et aga vaata vähemalt see 5 min. YouTube video Dairy is scary ära ja siis lihtsalt jälgi kuhu su valikud tulevikus tüürivad. Positiivne oli näha, et ta seda kohe ka tegi. Kogu info loomade olukorra kohta on väga kergesti leitav ja olukorrast mitte teadmine tundub üha enam pigem valikuna kui paratamatusena.

Paratamatus on hoopis see, et kõigil on omad mured lahendada ja inimene kes pole liha tarbimises probleemi näinud leiab viisi kuidas end tegelikkuse eest nö. kaitsta ja veganite mured tühisteks sildistada. Reaalsus on, et veganid on samamoodi kõikvõimalike igapäevaste probleemidega tavalised inimesed ainult selle erinevusega, et proovitakse võimaluste piires vähendada ka paljude teiste “muresid”, mis on otsestele ohvritele elu ja surma küsimused mitte pseudoprobleemid.  Olles selle kõik välja öelnud…

…usun ikkagi, et meil kõigil on heasoovlike inimestena alati ainult parimad kavatsused.

Jah, just see teadmine, et me kõik teeme alati oma isikliku parima, sõltuvalt antud hetkel olemasolevast teadmistepaketist, aitab olla kaastundlik, empaatiline ja alandlik ning säilitada dialoogi ka keerulistes olukordades. Samal ajal loomade vaatenurgast ei ole meie aeglase taibuga muutumine kuigi lohutav ning selle tajumine tekitab frustratsiooni. On võimatu ja isekas eeldada, et veganluse kõigist aspektidest teadlikuks saamine peaks meile täiest leebe ja valutu olema. Ükskõik millise rõhutud grupi probleemidele keskenduda, seistakse silmitsi valusate teemadega millele tuleb asuda lahendusi ja alternatiive looma, selle asemel et otsida õigustusi vanaviisi jätkamiseks.

Tuleb tunnistada, et mu maine ego tunneb küll teatavat kergendust elades suuremas tasakaalus oma sisemiste väärtustega, aga mõnusalt kainestavalt mõjub postitus Vegani Päevaraamatust, et…

…veganiks olemine ei vääri kuldmedalit, sest veganlus on vähim mida saame loomade heaks teha.

 

Minu ja Aivari mega hea pulmatort! Tort – Taimne ja Maitsev. Foto – Maarja Kotkas

Kuidas see kõik algas?

Minu teadvusesse jõudis veganlus 2013 aastal. Aivar oli juba aastaid varem mõelnud taimetoitlust proovida ja ühel õhtul teema üle arutledes googeldas ta kõikvõimalikke erinevaid toitumise viise millele eraldi nimetus antud. Kui järg jõudis veganluseni, tekitas see Aivaris suurt huvi endale väljakutse esitada ja vaadata kas tal õnnestub olla 2 kuud 100% taimsel toidul. Sellest kahest kuust sai sujuvalt 3 ja oleks ehk rohkemgi saanud aga kahjuks tol korral näis muutus minu jaoks nii ebamaiselt võõras ning suutmatus uuendustega kohaneda viis selleni, et Aivar pöördus tagasi varasema harjumuspärase menüü juurde. Ometi oli veganlusest teadlikuks saamine mu maailmapilti uue seemne istutanud, mis tasapisi idanes ja end üha meelde tuletas. Korraga leidsin end ise teema kohta uurimas ja info mis avanes oli elumuutev. Pärast mitmete julgust nõudvate videote vaatamist ja maailmapilti avardavate loengute kuulamist (Näiteks see Gary Yourofsky ettekanne) , mõistsin kui isekalt olin Aivariga tema eksperimendi ajal käitunud ja loomulikult ka seda millises illusioonis seni elanud. Olles värskelt reaalsusega piki pead saanud ja ahastusest halvatud, vabandasin kõigepealt Aivari ees ja järgmiseks leidsin end juba shoki seisus külmkapist loomseid produkte otse prügikasti viskamas. Juust, piim ja või ei olnud ühtäkki enam need milleks neid alati pidanud olin. Loomulik oleks eeldada, et sellest päevast peale sai minust lõplikult vegan aga tegelikult oli see hoopis mitu aastat kestnud sisemise konflikti algus, mil ma pendeldasin leidlikult mugavustsooni ja eetiliste valikute piirimail. Tõsi, liha pole ma pärast seda söönud aga taipamine, et loomad päriselt ka ei eksisteeri inimese jaoks, jõudis kohale ikka palju hiljem.

Kirjeldatud ajale tagasi vaadates, on selge, et praegu valiksin hoopis teise lähenemise kui alguses. Esiteks ma oleksin/olen valivam kus, millal, kellega ja kuidas veganlusest rääkida, et vestlus ka konstruktiivse arutelu mõõtmed säilitaks. Selliselt teinuks ma suure heateo nii loomadele kui ka enda närvikavale. Eks emotsioon mis minusse kogu traumeeriva infoga talletus vajas väljundit kõigi nende kirglike vestluste näol veganluse teemal ja suutmatus end veganina liha söövas maailmas positsioneerida olidki peamised põhjused miks üleminek konarlikuks kujunes. Samas ei ole ju mõtet end ka eksimuste pärast igavesti nuhelda. Lõdvestudes oma inimlikus ebatäiuses, ei oota ma üleloomulikke võimeid ka kelleltki teiselt. Nagu öeldakse…

…Do the best you can until you know better. Then when you know better, do better!

Anna endast parim kuni oskad veel paremini. Kui oskad paremini, tee paremini!

Õnneks ei ole veganlus midagi üleloomulikku, olles hästi läbimõeldult sobiv kõigile (st. väikelastele, rasedatele, sportlastele, tervetele, haigetele, noortele ja vanadele). Eel mainitud sisemise konflikti kohta tuleb lisada, et nüüd ma tean, et hetkel mil kõhklused asenduvad teadmiste ja äratundmistega, loksub kõik paika ja nii sisemised kui ka välimised konflikt lahustuvad.

Hea uudis on see, et kurva reaalsuse kõrvale pakub veganlus ka tõestatult toimivaid lahendusi, julgen väita, et ka peaaegu kõiki sinu lemmik toitude veganiseeritud retsepte ja palju rikkalikumat maitseelamuste paketti kui seni kogenud oled. Põhjalikku eesti keelset infot veganluse kohta leiab Eesti Vegan Seltsi kodulehelt vegan.ee ja loomakaitse oganisatsiooni Loomus kodulehelt loomus.ee  Mina isiklikult tunnen suurt tuge ja innustust nimetatud organisatsioonidest. Viimase tõuke mu paradigma muutusele andis ilmselt Ireene Viktori blogi Vegani päevaraamat . Soovitan! Et ma olen seni pigem passiivne aktivist olnud ning ka siinse artikli koostamine on maru kaua aega võtnud, siis vähemalt käesoleva aasta alguses taipasin Loomuse püsiannetajaks hakata, et midagigi vastu anda. Toon välja kaks olulist mõtet, mis on pärit ülal nimetatud allikatest ja saanud osaks minu mõttemaailmast.

 

ŸKõige tähtsam on taipamine, et veganiks hakates ei loobu me tegelikult mitte millestki. Me lihtsalt lõpetame kõige selle tarbimise, mis ei ole kunagi meile kuulunudki!

Karm on tõdeda, et inimene on loomade alandamisega läinud sedavõrd kaugele, et nende ekspluateerimise lõpetamine peab olema mugav ja kasulik ennekõike meile endile.

 

Lõpetuseks lisan veel, et minu arvamus pealkirjas püstitatud küsimusele on, et veganlus on radikaalselt ratsionaalne. Tasub meeles pidada, et kaalukaussidel on looma elu vs. inimese maitseelamus ja endalt küsida kas see on seda väärt?

Annan sõnajärje edasi Alexile kelle YouTube kanali nimi on Cosmic Sceptic.  Võttes aluseks filosoofilised printsiibid, analüüsib ta selles videos enim levinud argumente veganluse kasuks, hoides taustal isiklikku soovi õigustada liha söömist kuid vaadeldes fakte neutraalselt pinnalt. (Video ei sisalda graafilisi kaadreid tapamajadest).

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.