M ♥ Pulmajutud 5/5 • 17.08.2019

Kaua oodatud hommik on kohal, nii ka meie Aivariga, ihu ja hingega siin ja praegu täpselt nii tähelepanelikult kui oskame. Tahame ju mäletada seda päeva isikliku kogemuse kaudu mitte ainult tänu piltidele, kuigi ka pildid on üli olulise tähtsusega. Enne veel kui sukeldun pidupäeva sündmustesse, soovin jagada lemmikfotot mida vaadates näen rahulolevalt, et tehtud on terve hulk õigeid valikud. Ennekõike on pildil õige mees, lisaks veel on pilt jäädvustatud õiges peopaigas, kandes õiget soengut, meiki, riideid, ehteid ning otse loomulikult on pilt tehtud õige fotograafide tiimi poolt, absoluutselt õigel hetkel ♥

Kuigi ööuni jäi pigem napiks, tundsin hommikul 6.30 ärgates end siiski puhanuna. Teades, et matkabussi on hommiku- ja lõunasöögi materjal valmis varutud ning saan sõidu ajal rahulikult nosida, nautisin koduse söömise arvelt pikemalt värskendavat dušši, sest voolaval veel on imeline võime minema uhuda ka üleliigsed mõtted, muidugi juhul kui selline taotlus enne vee alla minemist püstitada. Süda ühtaegu rahulik aga põnevil, oli käes aeg uudishimulikult vaadelda kuis vaimusilmas kujutletu realiseeruma hakkab.

Veel enne kodust lahkumist laekus Christinalt sõnum, et talle näib, et on eksinud ning ei leia kokkulepitud kohtumispaika. Vastasin välkkiirelt, et saatku ta pilt kohast kus parasjagu paikneb ja jäägu paigale. Õnneks ei olnud meie kanadalane üldse nii kadunud kui ta ise arvas ja tema leidmine läks kergelt. Lisaks Christinale, sõitsid meiega koos Raudsillale veel kosmeetik Janne Jüsmä oma koeraga ja mu õde Kristi, seega tuli teha veel tiir Kalamajja ja Ülemiste järve lähistele. Ajaks mil kogu seltkond kokku korjatud ja valmis Raudsilla poole sõitma, olime laheda sammu võrra ajagraafikust isegi ees.

Meigisessioon ja hommikusöök möödusid peosaalis mõnusa melu saatel. Järgemööda said ehitud nii pruut, peigmees kui ka meie mõlema nooremad  õed ja Christina. Aitäh Janne!

Minu jaoks on olnud ääretult põnev kogu peo dekoratiivset välimust kujundada ja vaimusilmas ette kujutada. Varasemalt on juba jutuks tulnud mis on pulmameenete ehk õnnenööpide lugu aga viimaks ometi on aeg teiste detailide lugu rääkida. Esiteks olgu öeldud, et pidasime väga oluliseks, et me ei toodaks oma pidu kaunistades prügi ja praegu võin rahulolevalt kinnitada, et see meil ka õnnestus. Pikka aega otsisin isegi tavapärasele pruudikimbule alternatiivi, kuid lõpuks sai minu kimp ja Aivari reväärilill olema siiski ainukesed detailid kus kasutatud lõikelilli. Raudsillal kasvab palju lopsakaid sõnajalgu ja mõned pihlapuud, seega loodus ise andis vastused millega piduruum kaunistada. Iga metsa usku eestlane teab kui tähtis puu on pihlakas kuid seda, et sõnajalg pidavat mõjuma energiaid tasakaalustavalt sain teada alles vahetult enne pidu. Loodan, et vähemalt enamus taimekesi mis pärast pidu külalistega kaasa läksid, on jätkuvalt ilusad ja elujõulised. Potililledest veel nii palju, et kuigi proovisin koos dekoraatoritega leida sobivaid potte milles taimed efektsemad välja näeksid, siis otsingud lõppesid hetkel mil Aet tuli suurepärasele mõttele kasutada hoopis paberkotte.

Laudade märgistamiseks pakkus Relika välja laheda idee kasutada erinevaid loomade pilte. Suurepärane, sest tegu on ju ühtaegu nii metsa- kui ka veganpulmaga. Meie endi laua eriliseks ehteks said ainulaadsed veinipeekrid, mille autoriks keraamikakunstnik Aigi Orav. Teades, et Aigi soovib meile oma loomingut kinkida andsin küll vihje, et pidulikud peekrid kuluksid ära, kuid teostuse osas jäid kunstnikule vabad käed. Ühest peekrist on allolevas albumis ka pilt mida nähes võite ise veenduda, et need sobisid  meie peole kui kirsid tordile. Muide, ka karbike millega pulmaisa meile tseremoonial sõrmused ulatas on Aigi käsitöö. See ehtsa kullaga kaunistatud toos oli valminud juba aastaid tagasi, oodates kannatlikult oma pidulikku hetke.

Tervitussilt ja sellel ilutsevad rebased kuuluvad rubriiki pruudi käsitöö. Rebased ei ole küll päris minu oma välja mõeldud sellisel kujul aga tegu on siiski autentse akvarelljoonistusega. Tundub, et silt sai paigutatud pisut kaugele kogu melust ja jäi seetõttu ka paljudele märkamata. No tühja sest, igatahes ühel ilusal päeval hakkavad ka need rebased ilutsema meie Eesti kodus. Selles samas kodus (mida hetkel veel ei ole) leiab oma koha ka altarit ehtinud makrameelühter. Esialgu lootsin, et suudan ise lühtri valmis punuda aga et oskusi jäi napiks, tellisin töö makrameepesast . Tellimust pakendist avades oli suur rõõm näha, et lühter on absoluutselt hinda väärt! Aitäh Heidy!

Lisaks lühtrile oli pulmas veel suur makrameesein pruutpaari laua taustaks ja kaunistuseks. Selle leidmise eest pean tänama dekoraatoreid, tänu kellele  võimatuks kuulutatud soov oli võimalikuks osutunud. Markameeseina rentisime otse omanikult ja autorilt, kelleks on Maarit Cimolonskas.

See kuidas DreamDay Stuudio tüdrukud pidupäeval kõik paika sättisid ja ootamatud olukorrad lahendasid, andis õnnestunud peo tervikule väga suure panuse. Kes oleks arvanud, et florist mind ja kuuldavasti veel 5 pruuti unustanud oli? Siin päästiski päeva Relika, kes lillepoega suhtles, neile mu tellimuse pildi saatis ja pruudikimbu Raudsillale kohale tellis. Selles peitub ka põhjus miks pool ilupiltide fotosessiooni on ilma kimbuta, samas nüüd fotosid vaadates on tulemus seda põnevam. Tõtt-öelda jätkub mul ka lillepoe floristidele ainult kiidusõnu, sest pruudikimp sai üle ootuste kaunis. Tõesti! Minu poolt oli ette antud soov, et kimbus oleks marju, siniseid ohakaid ja suuri lõhnavaid kreemikas-oranže lilli.

 

Siis kui ruume veel ehiti, olime meie juba fotograafidega metsas fotosessioonil. Väga mõistlik on pulma päevaplaani koostades arvestada, et külalised ei peaks pärast tseremooniat jääma ootama kuni noorpaar ilupiltideks poseerib. Nii me siis panimegi sõrmused sõrme ja läksime Maarja ja Mikkoga metsa.

Minu ja Aivari jaoks oli selline fotosessioon esmakordne. Ma teadsin kui väga Aivarile poseerimine ei meeldi ja naljatasime Maarjaga juba varakult, et heade piltide nimel peavad nad Mikkoga igast vigureid ja klouni tegema. Tegelikult oli asi klounaazist kaugel. Fotograafide fanaatiliselt põhjalik pühendumine, pruutpaari muretult elevil meeled ja mets täis sammalt (mitte sääski) moodustasid soodsad tingimused milles ei olnud ei näitlemist ega kohmetust kaamera ees. Tundes, et Aivar tõesti naudib protsessi, oli ka minul viimnegi äreva mõtte kübeke peast pühitud. Eriti põnevaks läks sessioon hetkel kui asusime tossupommiga ekperimenteerima. Nii ilutulestiku müüja poolt kui ka teistest allikatest oli kinnitatud, et tossu kasutamine on ohutu ja väga levinud just fotosessioonidel. Meist neljast ei olnud kellelgi sellise tossuga isiklikku kokkupuudet olnud, seetõttu olime lõpuni pigem ettevaatlikult skeptilised. Vapper Mikko võttis lõviosa riskidest enda peale, jäädes tossutoruga mu kleidist ohutusse kaugusesse juhuks kui sädemeid peaks lendama. Samal ajal tuli tal muutuva tuulesuuna tõttu, tossutoru käes, edasi-tagasi lipates jälgida ka seda, et ise kaadrisse ei jääks. Näppe ta siiski ära ei kõrvetanud, kuigi toru kipub selle 1,5 minuti jooksul päris kuumaks minema. Meil oli ka oranzi ja sinist tossu aga just valge mõjus kõige kaunimalt, tuues esile päikesevalguse langemise puude vahelt ja mõjudes kui varahommikune udu. Taaskord võisime võidukalt rõõmustada, et endid tossu kasutamisega seotud kõhklustest heidutada ei lasknud. Ainuke erisoov selleks fotosessiooniks minu poolt oli teha veel paar kaadrit langenud puu juures mis kaetud pehme samblatekiga. Ma tõepoolest vaimustusin sealse metsa ilust ja eriti sellest puust.

Suur aitäh  Mimagemedia meiega kannatlikud olemast ja kogu fotosessiooni professionaalselt põnevaks ja ühtlasi lõbusaks tegemast. Fakt et Aivar tüdineda ei jõudnud, on selge märk, et kõik käis mängleva kergusega.

Pruutpaari jaoks on Raudsillal ilusas vanas tarekeses privaatne sviit. Just seal me endid külaliste kogunemise ajal peitsimegi, aeg-ajalt aknast piiludes kes kõik õues ringi hiilivad. Ma kuidagi ei tahtnud liiga vara külaliste pilkude alla sattuda aga kuna meie tubane tualett ei toiminud, ootasime kannatlikult kuni kõik leiavad tee tseremooniasaarele, et siis enne väga tähtsat sündmust veel ühes teises tähtsas kohas käia. Kell oli juba üle aja aga miskipärast arvasime, et kuna üksikud tegelased veel ringi uitasid, siis järelikult käivad veel ettevalmistused ja küll meile märku antakse millal tulla. Õnneks läksime siiski ise luurele ja jõusdime veel parklas rahulikult dekoraatoritega paar sõna vahetada kui kuulsime taamalt tseremoonia muusikat kõlamas. Oi, oi, juba laulavad!!!  Ruttu, ruttu lippasime kostuva muusika suunas ja jõudsime trepi juurde hetkel kui pool muusikapala oli juba läbi. Kui tavaliselt olen mina see kes Aivarile meelde tuletab, et ärme kiirusta, siis sel trepil meenutas tema mulle, et lähme nüüd hästi aeglaselt. Seal oma kalli käevangus sammudes, tundus kõik kui unenäos. Hetkel mil jõudsime sillani, algas muusika algusest justkui olekski nii plaanitud. Sillalt avanes juba hoopis müstilisem vaade. Nii palju armsaid ja olulisi inimesi kel kõigil pilgud meie poole suunatud, võrratult kaunilt ja maitsekalt dekoreeritud altar, tekitasid hetkeks küsimuse, et kas ma just surin ära ja sattusin taevasse? Igatahes vastab tõele, et pulmapäev on vähemalt sama püha üritus kui sünd ja surm. Ausõna ma lihtsalt tundsin piiritut tänulikkust et oleme elus ja loonud endile sellise unenäolise reaalsuse.

Tseremoonia viis läbi näitleja Marko Mäesaar kes kombineeris oskuslikult meilt eelnevalt saadud infokillud ja enda lisatud mõtteterad pulma vääriliseks kõneks. Aitäh Marko ühtaegu südamliku aga ka naerutava tseremoonia eest!

Et järgneva pildialbumi lehitsemisele dimensiooni lisada, jätan siia ka lingi ansambli Trad Attack looga Säde, sest just selle pala saatel kõndisime oma ülejäänud ühisele elule vastu.

 

 

Järgnev galerii ei sisalda kaugeltki kõiki õnnitlemise- ja sellele järgnenud fotosessiooni pilte kuid nendest juba piisab, et õhus hõljunud meeleolusid edasi anda. Aitäh Hain Hoppele ansamblist The Jingles, kes tuli vastu meie viimase minuti palvele, et klaaside kõlistamise taustaks kõlaks akustililine pillimäng.

Mõnusa vahepalana oli Markol pulmaliste jaoks varutud põnevaid tegevusi, milles kaasalöömine kõigile vabatahtlik. Tegevused võimaldasid osalejatel hiilata nii loomingulisusega kui ka täpsust proovile panna. Vahva oli näha, et rahvas jagunes ülekaalukalt pigem osalejateks, jättes piisava osa  seltkonnast ka muheda publiku rolli.

Pärast ohtrat naermist ja harjutusi sabale oli aeg pidulauda istuda. Mäletate ilmselt esimesest pulmateemalisest postitusest kuivõrd keskendunult õige menüü koostamisele pühendusime. Soovisime, et piduroad oleksid taimsed, moodustades tasakaalus kombinatsiooni tuttavlikest ja uudsetest maitsetest. Peakokk kohendas kõik retseptid meie soovidele vastavaks aga kuna enamus pidulisi on ikkagi segatoidulised, siis pelgalt psühholoogilise barjääri hajutamiseks tuli uudishimulikele siin-seal enne pidu lubada, et ka traditsioonilisi piimotooteid võib laualt leida. Tegelikkuses nägi tulemus välja nii, et küllusliku vegan valiku vahel trollis kausike kodujuustuga. Sellegipoolest peame üsna võidukaks tulemuseks, et road olid 99,9% vegan. Võite aimata kui südant soojendav oli piduroogade kohta hulgaliselt kiitvat tagasisidet kuulda.

Võib vist öelda, et hundid söönud ja (vähemalt) lambad terved! Suured tänud peakokale rikkaliku menüü koostamise eest ja kogu tiimile kes külluslikud maitsed meieni tõid!

Et blogi vahendusel sai ka laiem avalikkus pulma kutsutud otsustasin, et saagu siis virtuaalsed külalised ka kõnest, mille pidupäevale eelneval ööl kirjutasin, osa.

Armsad sõbrad ja sugulased

Meie südamed on siiralt õnnelikud ja tänulikud, et saame oma pidupäeva kõigi teiega jagada. Mõned teist teavad rohkem, teised vähem, sellest kuidas on kulgenud  tänase päeva ettevalmistused, mis on kestnud juba 2 aastat. Selle aja jooksul oleme seljatanud päris mitmeid saatuse vimpaksid aga püsinud kursil, hoides meeles motot, et Elu ja Armastus väärivad tähistamist. Meie suhe on alati olnud üks seiklemine ja näiteks pulmapeo korraldamine läheb samuti kirja kui järjekordne elamusi pakkuv rännak. Mis minu südame eriti soojaks teeb, on see, et koos Aivariga läbi elu rändamine on päriselt ka nagu muinasjutus, sest seitsme maa ja mere taha minna pole meil kahekesi koos mingi takistus. Kui oleme leidnud endid näiteks Kanada metsade vahel mäeotsas majavalvuritena, suurel hipide kokkutulekul Ameerikas,  pikal automatkal läbi võõraste paikade või hoopiski evakueerumas massiivsest metsapõlengust –  alati on neid hetki/retki saatnud armastav ja kokkuhoidev tunne, et koos olles saame katsumustega hakkama ja tunneme ka meile osaks saanud imedest suuremat rõõmu. Seda kõike me tahtsimegi täna siin, teiega koos tähistada!

Nüüd on sobiv hetk öelda kui tänulikud me oleme meie mõlema vanematele, sest tunneme teie armastavat toetust meie ühisele kooslusele. Peigmehe vanemad Marika ja Elmo, aitäh teile et olete mind oma perre vastu võtnud ja oma fantastilise poja valiku heaks kiitnud! Minu emakene, Valve Viktoria, ei ole täna siin, sest peab praegu hoolitsema ennekõike iseenda tervise eest olles haiglas kuid üsna peagi on ta sealt terve, tugeva ja rõõmsana väljas. Minu isa, Jüri, kes samuti ootas tänast pidu pikisilmi, saab peost osa ning saadab oma õnnistuse läbi kosmiliste sfääride. Need väikesed trompetid meie ehetena on valitud just  pillimehest papsi austuseks.

Meil Aivariga on kahepeale kokku 4 armast õde (meie head haldjad) ja nende 8 last ilma kelleta tänast pidu ette ei kujutaks!  

   Mainimata ei saa jätta, et minu armsad õed ja sõbrannas ühendasid hiljuti jõud, korraldamaks mulle eriti meeldejääv tüdrukuteõhtu, mis mõjus ideaalse sissejuhatusena Raudsillal toimuvale pulmapäevale. Üheskoos lillepärgasid punudes valmistusime rännakuks ürgses looduses. Päeva jooksul sai proovile pandud minu kunsti oskuseid ja meeleoluka programmi kulminatsiooniks jõudsime Viljandi Folkmuusika Festivalile, et koos tantsu kepsutada. Aitäh tüdrukud nii palju pingutamast. Mina armastan teid ka!

     Tänaste piduliste seas on külalisi kaugelt ja lähedalt aga kõik kes täna siin, teadke, et olete meie südameisse pesa teinud, sest juhuslikult keegi siia ei sattunud.

    Armastuse ja õnne terviseks!

Peigmehe sõnavõtt sai eksklusiivselt salvestatud vaid kohal olnute kõrvu, sest Aivari kõne tuli käigu pealt otse südamest (et mitte öelda puusalt). Mulle jäi muuhulgas meelde metafoorne kirjeldus meie suhte kohta, mil Aivar võrdles paarisuhte struktuuri kunstiteosega, asetades end raami rolli ja mind raami sees olevaks loominguks. Tervik, mis on vastakuti teineteist inspireerinud ja loonud tingimused üksteise potensiaali avaldumiseks.

Aga nüüd lähemalt hoopis sellest kuhu ja kuidas sai saadetud mu neiupõlvenimi ja üleüldse, mis värk selle nimega siis on. Aivar oli rääkinud juba aastaid, et tahab oma nime muuta ja pulmaplaanidega kerkis teema uuesti päevakorda. Ühe võimalusena võinuks meie ühiseks nimetajaks saada Paurson aga palju põnevam näis mõlema jaoks midagi uut välja mõelda. See mis praegu mõjub uuena, on tegelikult algupärase taastamine ehk et Aivar otsustas kasutusele võtta isapoolse vaarisa nime Frühling. Neiupõlvenime ma tegelikult eriti kaugele ei saatnudki. Arvestades asjaolu, et olin õdedest viimane, kes veel isa nime kandis ei olnudki nii lihtne sel minna lasta. Nii saigi minevikku jääv nimi lõuendile maalitud ja antud külalistele pintslid, värvid ja vabad käed lõuend üle maalida. Maal jäi kogu peo ajaks, pidevalt muutudes, oma elu elama ja just tänu fotograafidele võime praegu vahepealsetest etappidest osa saada. Päris lõpliku versiooni pilti mul hetkel kahjuks ei ole, sest peale fotograafide lahkumist jäid pintslid ja värvid veel välja. Igatahes on see üks neist detailidest mis jääb ootama meie kodu valmimist.

Õhtu edenes tantsides, mängides ja tordiga maiustades. Pärast meie avatantsu Lovesong  saatel tõmbas peo käima The Jingles, eriti vinge üllatusega. Uskumatu, nad olid spetsiaalselt harjutanud ja selgeks õppinud ühe menukama Depeche Mode’i loo Personal Jesus! Raju äge! Aitäh selle erilise kingituse ja kogu vägeva show eest eest ♥ Eraldi aitähhid saadame teie helimehe suunas, kes ei pidanud paljuks ka teise bändi sound’i timmida.

Eredaid elamusi oli õhtul veel küllaga varuks. Näiteks pulmatorti kirjeldada proovides olen varem kasutanud väljendit kosmiline maitseelamus ja ega täpsemalt enam saagi. Vegan ja gluteenivaba tort, mis oli ühtaegu meeldivalt magus, rammus ja külluslik, vastates kõigile ootustele mida ühele pulmatordile seada võib. Tänu ja kiitus Kristinale ettevõttest Taimne ja Maitsev. Torti sai tellitud 13,5 kg arvestusega, et soovijad saaksid ka juurde võtta. Kiirematel vedas ja said teise või kolmandagi tüki aga tuleb tunnistada, et nii head torti oleks võinud isegi veel rohkem olla.

Pruudipärja ja peigmehe kaabu said Kosjalaulu saatel edasi pärandatud Evale ja Egonile. Miks just selle laulu saatel, sellest tegin juttu ühes varasemas postituses. Aga miks just neile? No, sest nii lihtsalt pidi minema. Tõsi on, et pärja väärilisi oli teisigi aga pärg mida olin kandnud nädala eest meie tegelikul abiellumise päeval läks pulmapeol kindlasti kõige õigemale paarikesele.

Palju elevust tõi õhtusse pulmaisa poolt läbiviidud oksjon. Lubaduste vastu sai müüki pandud minu joonistusi, ema kasvatatud küüslauke, ämma keedetud mahla, aga ka vanakraami aardekütist peigmehe varanduse hulgast leitud (eriti vanaaegne) sõjaväe mobiiltelefon. Oksioni ajal tegi Aivar hoolsalt märkmeid, et kindlasti meeles püsiks mille vastu vahetuskaupa tehtud sai, nii et ärge muretsege/lootke, et meile antud lubadustel ununeda laseme.

Kui teile peaks tunduma, et mõnel järgneval fotol kohtab tegelasi kel haldjalikult ebamaiselt teravad kõrvad, siis teie silm tõesti ei peta. Tol ööl liikus Raudsillal igasugu olendeid.

Õhtu värvikas püänt oli hetk mil lava vallutasid artistid Berliinist Surf Dancer ja Alfred Ladylike ehk minu nõbu Neeme koos lavapartner Lesley’ga.      Raju äge kombo kelle puhul jääb selgusetuks kas nad on minevikust, tulevikust või hoopiski teiselt planeedild. Nende looming on kõige paremas mõttes ulme, olles ühtaegu kaasahaarav, vaimukas, vabastavalt veider ja värskendav! Ka meile endile oli see esmakordne võimalus neid laval näha. Pärast ühist show’d esines Surf Dancer ka üksi. Omaloomingu sekka oli ta pikkinud ka paar kaverit ja mu terasele kõrvale ei jäänud märkamata Neeme versioon DM loost I Feel Loved   (millest mul jällegi videosalvestust kahjuks ei ole).

Show oli ootuspäraselt elevust tekitav ja sai pulmalistelt (umbes sama kirevalt seltskonnalt nagu mutionu peol) ainult positiivset tagasisidet! Aitäh Neeme ja Lesley särtsakaid rütme ja glamuurselt kuldset sära peole lisamast!

Ja siin lingil on lisaks üks YouTube kanalilt laenatud video nende ühisest, varasemast esinemisest.

 

 

Enne kui jutujärg hommikusse jõuab, jagan veel mõningaid pärle peomelu erinevatest etappidest.

 

Enne päiksetõusu jõudis isegi õnnelik noorpaar iluune teha, et juba mõne tunni pärast külalistega taas kohtuda. Hommikusöögilauas selgus, et leidus ka neid, kes peo maksimaalselt pikaks venitasid, jätte öö hoopiski vahele, teiste hulgas ka minu õde Heli.

Küll on hea, et otsustasime just Raudsillal pidu pidada. Hommikusöök väikse saare peal, vaba voli kasutada sauna ja kümblustünni, andsid hommikul ideaalse võimaluse kuulda piduliste vahetut tagasisidet ja väärtuslikku koos olemise aega pikendada. Nagu järgmisel pildil näha, siis õnnestus mul isegi Krisiti nõusse rääkida, et ta oma lapsed minuga sauna lubaks. Eks lapsevanemad teavad paremini seda trilli ja tralli mis selliste toredustega kaasas käib aga tädi Mari tõotas veenvalt, et võtab veidikeseks selle kolmega žongleerimise enda peale.

Foto – laste ema Kristi 🙂

Selleks ajaks kui enamus pidulistest oli juba koduteele asunud, heitsin veel pilgu suure koja tühjale saalile. Istusin seal kiigel koos mõne kalli sõbrannaga, proovides hoomata kõiki emotsioone mida tundsin. Kõige selgemalt eristasin sellest tunnete assortiist rahulolu ja tänulikkust kogu energia eest mida üheskoos loonud olime. Igatsus vanemate järgi oli taustal loomulikult koguaeg, seejuures enesele aru andes, et minu võimuses on elada ainult oma enda elu ning, et elada tuleb siin ja praegu, tähtsaid tähistamisi edasi lükkamata.

Nii nagu alustasin tänast kirjutist rõõmustades õigete valikute üle, võib lõpetuseks öelda, et sama tunne valdas mind ka peole järgneval hommikul. Nautisn kogu melu maksimaalselt ja lõviosa rõõmu saab kirjutada selle arvele, et sama tunne peegeldus vastu ka Aivari pilgus.

Suur aitäh veelkord kogu tiimile pühendunult panustamast ning südamlik tänu perele ja sõpradele!

Teiega oli lõbus ♥

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.