M ♥ Pulmajutud 4/5 • Hakkame sättima

Kel on kogemusi suuremate pidude korrladamisega, teavad hästi, et umbes 2 nädalat enne pidu läheb eriti põnevaks ja seda etappi ei saa kindlasti järjejutust välja jätta. Juba planeerimise alguses sai otsustatud, et pulmakorraldajat me ei palka ja kuigi sebimist oli palju, olen tagantjärgi otsusega rahul. Uskusin siis ja arvan siiani, et ilma vahendajata (kes korraldab paralleelselt mitut pidu) on palju efektiivsem ise teemasse pühendatud tiimiga suhelda. Nägemus sellest, kellele milliseid rolle usaldada, oli enamuste osas juba varakult teada. Tuli vaid täpsustada, kas nende ajagraafikud meie plaanidega klapivad. Pealegi, pulm on nii isiklik sündmus, et ma ei kujutaks ettegi, et ma ise ei suhtle tiimiga, kellest sõltub nii palju. Tõsi küll, vahetult enne pidupäeva tekkis hetkeks tunne, et hoopis isiklikku assistenti oleks vaja (väga erinev pulmakorraldaja rollist) aga õnneks abistavaid käsi sirutus õigel hetkel mitmelt poolt.

Portaal Raudsillal

Kaks ja pool nädalat enne pidu haigestus mu ema sedavõrd raskelt, et sattus haiglasse. Loomulikult pidurdas selline südmustekäik meie kiiretel tuuridel pöörlevat pulmakaruselli. Mõistus tõrkus olukorra tõsidust isegi tunnistamast. Nii ääretult kahju oli leppida mõttega, et ema peab sellist kogemust läbi elama, jäädes kõrvale sündmusest mida nii väga oodanud oli.

Päev pärast ülal kirjeldatud uudist parkisime matkamajaga Eva õuel, sest veel enne meie pidu oli tulemas suur Eva ja Egoni sünnipäev. Algne plaan oli neile ettevalmistustel abiks olla aga selle asemel kamandas mind mu nõrgenenud immuunsüsteem hoopis kookonisse kapselduma ja ohatisest kärnas nina teki alla peitma. See eest Aivarist oli pererahvale küll palju abi. Eva ja Egon sättisid peole üles uhke muusikamikseri ja palusid mitmetel külalistel järgemööda DJ-dena üles astuda, teiste hulgas ka minul. Kuigi vahetult enne E&E sünnipäeva olin päris jõuetu, siis tasapisi playlisti koostama asudes tundsin kuis muusika kuulamine tervendavalt ja energiat andvalt mõjus. Niisiis muusika ja hea seltkond tegid hingele pai, aidates vajalikult määral akusid laadida.

Uuel nädalal kulges elurütm taas pühendunult pulmakorrladuse lainel. Võtsin aga tähtsate toimetuste nimekirja koos kalendriga ette ja asusin tegevusplaani koostama. Tähelepanu nõudvatest toimetustest sai päris pikk nimekiri, ometi olin lootnud, et vähemalt nädal enne suursündmust on kõik sisuliselt valmis ja jäänud veel vaid pisiasjad nagu peigmehe särgi triikimine ja pruudi iluprotseduurid aga reaalsus oli sellest stsenaariumist kaugel. Augusti alguses ei olnud veel isegi mitte särki mida triikida. Olime kindlalt veendunud, et Eestist saab palju parema hinna ja kvaliteedi suhtega ülikonna kui saanuks meie Kanada kodulinnast, kus on tõesti väga kesine valik. Niisiis esmajärgus ei saanud selle ostuga tegeleda aga pärast seda kui seadsime sammud poe poole, läks ülikonnaga üpris lihtsalt. 3 päevaga olid sobivad pidurõivad Aivaril olemas. Esimene päev kulus Kaubamajas kõigi olemasolevate valikutega tutvumisele ja selga proovimisele. Muide teenindus oli äärmiselt meeldivalt abivalmis ka pärast seda kui ütlesime, et ei pruugi täna veel lõplikku otsust langetada ning soovime lihtsalt selgemat nägemust, mis Aivarile sobib ja meeldib. Järgmisel päeval otsustas Aivar anda võimaluse ka vabrikupoele ja sealt see õige ülikond ostetud saigi. Aivar oli algusest peale arvanud, et Montonisse küll pole mõtet vaadata, kuid avastades, et valituks osutunud 3 osaline ülikond just Montoni silti kandis, tuli ses osas ümber mõelda. Pintsaku varukaid korrigeeriti pisut parajamaks ja kolmandal päeval võisime juba kergendust tunda, et ülikond ja peigmees, mõlemad on pulmaks valmis.

Paar nädalat enne pidu tabas meid veel üks ootamatu üllatus. Veganitena oli meile tähtis, et piduroad oleksid taimsed ja kindlasti soovisime külalistele pakkuda korralikku kõhutäit, võimalikult tuttavlike maitseelamustega. Seetõttu oli peakokaga kokkulepe, et lisaks nende cateringi poolt pakutavale, täiendame buffeed omalt poolt Beyond Meat Burgeritega. Tegemist on sensatsioonilise tootega, mis on seni leiutatutest kõige enam liha meenutav taimne kotlet. Kui toodet Kanadas tutvustati, osutus leiutis sedavõrd populaarseks, et sai kahe nädalaga üleriigiliselt läbi müüdud. Esimest korda burgerit maitstes, tabasin end kohe unistamas, et kui vaid õnnestuks neid pulmas serveerida, poleks mingit põhjust muretseda, et kellelgi kõht tühjaks jääb. Meie suureks üllatuseks jõudiski burger vahepeal Euroopasse ja võisime rõõmust hõisata, et võimatuna tundunud unistus saabki tõeks. Kohalikult  tarnijalt sai varakult uuritud kui pika ajavaruga tuleb tellimus esitada, et kõik ladusalt sujuks. Aga oh häda – ühtäkki jõudis meieni info, et Euroopa peatarnija on peatanud kauba transpordi augusti kuuks ja uuesti on võimalik tellida alles kunagi septembris. Asusin viivitamatult võimalike ja võimatute kanalite kaudu uurima kas kuskil on meile vajalik kogus kotlette veel saadaval. Kontakteerusin kõigi toitlustusettevõtetega kelle menüüs teadsin burgerit olevat aga keegi ei saanud meid aidata. Päästerõngaks osutus asjaolu, et Aivar oli Viljandi Folgil ühe toitlustajaga kontakte vahetanud, kes soovis omad tagavarad pärast festivali lõppu maha müüa. Burgerid olid säilitatud külmutatult ja tänu sellele läks ka kaubaks. Paraku oli neil kotlette järel vähem kui meie pulma külalisi tulemas. Etteruttavalt võib öelda, et cateringi peakokk lahendas probleemi kenasti, lõigates osad kotletid pooleks. Kogu pidulaud sai kaetud külluslikult maitsvate roogadega, nii et kokkade kui ka meie pingutused olid vilja kandnud.

Jägmine teema mis tegutsemist vajas oli pulmajook. Seda, et me viina ja muud kanget oma peole ei taha, teadsime algusest peale aga veini, õlut ja šhampust sai varutud küll. Puhkuse alguses arvasime, et meil jääb lahedalt aega matkamajaga põgusaks Läti külastuseks ja mööda minnes oleks pulmajoogid ka ostnud. Selleks sõiduks siiski mahti ei jäänud ja spetsiaalselt ainult nö. alko rallile minna olnuks arulage enese väsitamine. Esimesed 2 käiku Tallinna sadamasse pidujooke valima olid vaid degusteerimise eesmärgil. Kodus perekeskis sai kõik järgi proovitud ja hiljem juba konkreetemate ostuotsustega tagasi mindud.

Paralleelselt ülal nimetatud teemadega, tegelesin veel dekoratsioonidega ja külaliste transpordi logistikaga. Dekoratsioonide osas sai teemasse pühendatud ka varasemates postitustes mainitud DreamDay Stuudio dekoraatorid Relika ja Aet. Et ma olin osa dekoratsioone ja vajaminevat kraami ise meisterdanud, kutsusin tüdrukud omale matkabussi külla, et üheskoos kõik olemasolev üle vaadata. Kuigi nad on enamasti üpris teises stiilis pidusid teinud, oli ikkagi tunda, et minu ideed on neile inspireerivad. Näiteks soovisin, et me ei kasutaks dekoratsioonidena lõikelilli (ainukesed lõikelilled olid minu kimbus) ja ühtlasi pidasin oluliseks et me ei ostaks kokku vidinaid millega pärast pidu midagi teha pole. Nii kujuneski, et detailid mis ei olnud minu tehtud olid kas laenatud, renditud või kui ostetud, siis nendele asjadele leiame tulevikus kindlasti koha oma kodus (sama kehtib ka eritellimusena ostetud makrameelühtri kohta). Juba järgmises postituses võib näha selle koostöö vilju.

Meie ratastel kodu täitus pulma eel pidupäevaks vajalike detailidega.

Transporti vajavate külaliste logistika tundus kohati päris keerulise tehtena aga osutus siiski lahendatavaks. Kohe pärast seda kui olin appihüüde kuuldavale lasknud ja Kärt pakkus, et võtab teema enda tegeleda,loksusid asjad paika ka ilma abita. Põhiline, et peo eelsel õhtul oli kõigil teada kes kellele küüti pakub. Seda kuidas ära minnakse, näidaku hommik.

Ja siis, keset kõiki kiireid askeldusi, saabus nädalavahetus millele pühendasin kogu eelmise postituse. Järgnev kõlab veidi kummaliselt aga tõsi ta ju on, et sisuliselt võtsime pulmakorraldusest puhkust, et salaja abielluda. Allolev pilt annab edasi selle hommiku erilist-tavalist kodutunde idülli mil ärkasime värske abielupaarina.

Hommik Rohuneemes värske abielupaarina. Aivar meisterdab rukkipala NOT dog’ i

Nädal enne pidu oli suur rõhk tiimi liikmetega  varasemate kokkulepete kinnitamistel ja täpsustamistel. Näiteks bändidega ja pulmaisaga, et päevakava oleks suures plaanis paigas ja kogu vajaminev tehnika olemas. Oli täpselt teada kuidas jõuavad peole tort ja pruudikimp, millal ja kellega saabuvad tiimi liikmed jne.

2 päeva enne pidu sõitsime Aivariga Raudsillale, et pulmajoogid ja burgerid varakult kohale toimetada. Ühtlasi oli hea kogu peopaik veelkord üle vaadata ja Triinuga ehk sealse kontaktisikuga kohtuda. Tegime Aivariga isegi peaproovi, et kui aeglaselt või kiiresti peaksime stseremoonia ajal kõndima, et muusikaga arvestades õigel ajal altari ette jõuaks. Haa, haa, haa – need kes kohal olid, teavad hästi miks see siin naljakoht on.

Juba sama päeva päraslõunal hakkasid järgemööda kaugemad pulmakülalised Eestisse saabuma. Christina Kanadast ning Neeme ja Lesley Berliinist. Christina on minu kõige lähedasem sõbranna siin pool planeeti ja on lihtsalt imeline, et ta võttis ette pika reisi meie peost osa saamaks. Eelmisel suvel õnnestus meil tema pulmas pidutseda. Kallile kaugele külalisele olin koostanud väikestest meenetest “Tere tulemast Eestisse” kingituse, mis sisaldaks ilu ja maitseelamusi ning oleks ühtlasi informativne ja praktiline.

Natuke kunsti, kultuuri, silmailu, maitseelamusi ja praktilist.
Äsja pikalt reisilt saabunud Christina.

Kuidas saab keegi pärast nii pikka lennureisi sedavõrd värske välja näha nagu Christina ülal oleval pildil? Mu kanadalane väitis kindlameelselt, et ta pole isegi mitte väsinudki, nii saigi veel samal õhtul mõned tiirud Vanalinnale peale tehtud. Kohe esimese asjana õnnestus einestada Restoranis V. Puhas vedamine, sest ilma reserveeringuta sinna sisse kõndides on šansid tavaliselt väikesed.

Palju elevust tekitanud päev oli jõudmas õhtusse ja kui Christina oma AirB&B pessa puges, seadsime Aivariga sammud kodu poole. Vähemalt nii me esialgu arvasime aga nagu Tallinnas olles vahel juhtub, jääb ikka DM baar tee peale ja korraga näis olevat soodne hetk uurida kas külalised Berliinist on ehk linnas liikvel. Meie suureks rõõmuks olidki. Eelmine kord kohtusin täidipoeg Neemega 8 aastat tagasi, mil ta viimati Eestit külastas. Seekord oli ta kodumaale saabunud suisa minu kutsel, ja mitte pelgalt pulmakülaliseks vaid ka muusikaliseks etteasteks kogu pulmarahvale. Nimelt Neeme (artisti nimega Surf Dancer) ja Lesley (artisti nimega Alfred Ladylike) loovad erilist gurmaanide muusikat, millega soovisime pulmakülalisi kostitada. Ma ilmselt jään siinkohal jänni proovides leida ühisnimetajat Neeme loomingule, sest ta laveerib mitme erineva stiili vahel. Kahepeale kokku moodustavad Surf Dancer ja Alfred Ladylike igatahes särtsakalt värvika duo. Las nad parem räägivad oma loomingust ise neis lisatud videotes.

VIDEO – Surf Dancer  

VIDEO – Alfred Ladylike

Ja ongi jutujärg seal maal, et pidupäevani on jäänud vaid 24h. See hommik algas minu jaoks iluprotseduuridega, samal ajal kui Aivar nokitses valmis piduliku abielutunnistuse (vapiga ja puha, et oleks nagu päris) millele homse tseremoonia ajal alla kirjutame. Ametlikud paberid said ju kinnitatud juba nädala eest aga seda tempu oli plaan suurema üldsuse eest veel saladuses hoida. Kuna ma veetsin ikka mõnusad mitu tundi ilusalongis, läks Aivar vahepeal vaatama kuhu Christina oma Tallinna avastamise retkega jõudnud on. Nii siis kujuneski, et päeval oli Christina kiidiks Aivar ja õhtul mina. Muuhulgas sai Christinaga kokkulepitud ja talle kättenädatud asukoht kus ta meid järgmisel hommikul 7.30 ootaks, sest matkabussiga polnuks võimalik talle Vanalinna järgi minna.

Kuigi mul vasardas peas, et vaja on veel kõne valmis kirjutada ja lisaks ka 2 tunnine muusika playlist kokku panna, olin päraslõunasel ajal üpris enesekindel, et küllap ma kõike seda õhtul jõuan. Nii ma siis võtsin maru rahulikult ja nautisime Christinaga katusekohvikus klaasikest veini. Kahtlemata oli see õige otsus, sest selline paus hea sõbrannaga, enne pulmapäeva mõjus nii kosutavalt. Pikk planeerimine ja korraldamine oli tehtud ja juba näis, et võib veidi hinge tõmmata. Samme kodu poole seades hakkas aga järjest rohkem tunduma, et pean leidma kellegi kes saab, oskab ja tahab playlisti ise teha. See appihüüe läks otseloomulikult Egonile. Teades tema rikkalikust plaadikogust ja lugupidamisest hea muusika vastu, julgesin muretult vastutusrikka ülesande talle usaldada. Täiega vedas, et ta playlisti kiiresti oma südameasjaks võttis ja kuuldavasti sedavõrd pühendunult, et ka tema ööuni seetõttu lühikeseks jäi. Veelkord suur aitäh Egon!

Siis kui peigmees juba rahulikult iluund magas, klõbistasin mina veel arvuti taga oma kõnet kirjutada. See ju ikka sedavõrd tähtis sõnavõtt, et tuli rahulikult kõigi sõnade tunnetamiseks aega võtta. Minuga kohe on nii, et öösel kuulen enese südamehäält palju selgemalt ja see on ka põhjus miks ma alalõpmata oma blogipostitusi öösiti kirjutan. Kell 2.30 oli kõne valmis ja pruut sai südame rahuga sügavalt uinuda. Aga enne veel ilmutas end mõte, et näe, isegi ohatis mu nina otsast jõudis napilt õigeks ajaks ära paraneda, just nagu isa oli alati öelnud, et “pulmadeks paraneb ära”. Aga mu kallis ema oli ikka veel haiglas ja paps ise kulgemas hoopiski mööda ebamaised radu. Nii saabuski sel ööl uni keskendudes teadmisele, et meil on minu vanemate õnnistus ja et esimesel võimalusel viime ema Raudsillale tervendava väega metsa jalutama ja pulmatorti sööma.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.