Pulmajutud 3/5 • 10.08.2019

On aeg ülestunnistada, et kui selgus, et Raudsilla puhkekeskus on 10. augustiks juba kellegi teise ürituse jaoks broneeritud, jäime endile kindlaks, et abielluda saame sel päeval sellegipoolest. Kuigi esialgu jäi mulje, et tegu olnuks justkui takistusega, siis tegelikult kujunes selline sündmustekäik veelgi paremaks lahenduseks. 17 on ka ilus number ja kuupäev 17.08.19 veel eriti ilus numbrijada aga 10. august oli siiski meie esimene valik. Kui tähtis päev oli kalendrisse märgitud, tuli meelde uurida mis faasis on sel päeval Kuu. Noh, et näha kas vanarahvatarkus sellest, et elu tähtsamaid sündmuseid tuleks Kuu järgi sättida ka meie valikut soosib. Meeldiv oli avastada, et abiellumise päevaks olime valinud aja mil Kuu veel kasvas ja vinge peo pidamiseks jäi täiskuu. Muidugi on kuufaasidega arvestamine mõneti meelelahutuslik aga samas, Kuu mõjutab kogu planeedi vett igapäevaselt tõusude ja mõõnade ajal ning inimesestki on suur osa vesi, siis ei saa ju keegi meist Kuu mõjutustest päris puutumatuks jääda. Ega ju? Kunagi olin täitsa häiritud avastusest, et Kuu meid sedasi lükata-tõmmata tavatseb aga praegu lähenen teemale pigem huumoriga. Tuleb lihtsalt õppida selle salapärase taevalaterna tantsu kaasa tantsima. No tõtt öelda igapäevaselt ma tegelikult Kuu järgi omi plaane ei sea aga vahel kui see meenub, on huvitavam enda ümber toimuvat ja iseennastki jälgida.

Õnnepalee ees. Hetk enne suuri sõnu ja õnnepisaraid.

Selleks, et abiellumine kõigi seaduste kohaselt vormistada oli vaja veidi eeltööd teha juba Kanadas. Aivari elukoht rahvastikuregistris on Kanada, seega oli vaja teiselt poolt ookeani abieluvõimetõendit, kinnitamaks, et Aivar ei ole Kanadas abiellunud. Selle dokumendi oli Aivar aegsasti Alberta provintsilt tellinud. Teine oluline nüanss millega pidime arvestama oli, et abiellumise avaldus peab olema sisse antud vähemalt 1 kuu enne pulmapäeva. Eestisse jõudsime Juuli esimestel päevadel ja pidime kindlasti esmajärjekorras õnnepaleesse tõttama. Aega me ei raisanud ja juba päev pärast kodumaal maandumist kiirustasime avaldust tegema.

Palee fuajees tervitasid meid toredad tädikesed kes teatasid ametnikule meie saabumisest. Kontoris avaldust täites, ulatas Aivar enesekindlalt kaasa toodud abielutõendi üle laua. Seda jäädi uurival pilgul lugema, tekitades seni ladusalt sujunud asjaajamisse kahtlaselt pika pausi. Meile teatati, et see paber ei olevat piisav, sest on välja antud Alberta provintsi poolt aga mitte Kanada valitsuse poolt aga, et hullu polevat midagi, sest Kanada saatkond Tallinnas saab meile õige paberi väljastada. Aivar helistas kiiresti nõu küsimiseks saatkonda. Selgus, et nemad väljastavad abieluvõimetõendit vaid Kanada kodanikele aga mitte alalise elamisloa omanikele. Aivar ulatas telefoni üle laua, et ametnikud võiksid lahenduse leidmiseks omavahel asja arutada. Tuli välja, et säärast üleriigilist dokumenti ei väljasta Kanada valitsus mitte kellelegi, ka oma kodanikele mitte, kogu asjaajamine on provintside põhine. Samal ajal genereerus minu peas juba plaan B, juhuks kui me ei saa ametlikult abiellud Eestis, siis teeme seda Kanadas aga pidu Eestis toimub igal juhul. Pärast telefonikõnet saatkonnaga, käis ametnikuproua kohaliku juristiga konsulteerimas, jättes meid kontorisse ootama. Peagi naastes, võttis ta lauasahtlist olukorda päästva paberi, mille Aivar pidi allkirjastama, võtmaks isikliku vastutuse kinnitades, et ta on esitanud enda kohta õiged andmed ☑️. Järgmiseks tuli kokkuleppida abiellumise kuupäev. 10. august oli laupäev ja selgus, et laupäeviti ei tehta tagasihoidlike kontoriregistreerimisi ja saalirendi hind oli võrdlemisi kõrge. Hetkeks jätsime kõrvale kõik vanarahva soovitused ja kuufaasid ega välistanud enam teisi kuupäevi, kuid määravaks sai, et viimane vaba aeg mis jäi seaduses nõutava ajavaru sisse oligi 10. augustil kell 17.00. Ja nii see kuupäev lukku läks  ☑️

Pulmapäev 10.08.19

Minu askeldamised algasid palju varem kui Aivaril, sest vaja oli minna erinevatele iluprotseduuridele, floristi juurde lillepärja järele (see oli Aivarile üllatuseks jäetud) ja isegi kohtumisele sõbranna Aigiga, miks, sellest veidi hiljem. Peigmehega jäi kokkulepe, et kohtume Rotermann City südames, et enne tseremooniat lõunale minna ning seejärel trammiga Õnnepalee poole sõita. Seniks aga, lippasin mina ees ja vaatasin, et ajagraafikus püsin.

Seelikuid ja kontsakingi kannan ma suure rõõmuga aga mitte igapäevaselt vaid pigem eriliste sündmuste puhul. Nii ma siis tõttasin seeliku lehvides ja kontsade kõpsudes trolli peale ja enne veel kui jõudsin vanalinna munakividele klõbistama teadsin, et küsimus pole mitte selles kas mul on õhtuks villid, vaid et huvitav mitu neid olema saab. Lihtsalt nentisin fakti aga ei suutnud see tühiasi mind heidutada.

Trollis istus mu kõrvale üks vahva vanem naine, selline krapsakas ja jutukas. Ei olnud temas grammigi nn. eestlaslikku häbelikkust ja mulle, kes ma Kanadas small talk’iga  juba harjunud, mõjus see väga värskendavalt. Tädike olla just pikalt hommikuselt jalutuskäigult ja meresupluselt tulnud ning toetas  end nüüd paariks peatuseks minu kõrvale istuma. See põgus vestlus oli küll lihtne ja lühike aga energiavahetus sellest ehe. Midagi niisugust mis andnuks ka tavalisel argipäeval hea impulsi aga eriti tore oli täheldada, et minu pulmapäeval on inimesed nii ilusad ja head. Tädike veel viipas lehvituseks kui oli trollist maha astunud ja mina märkasin, et minu juba niigi ilus hommik jätkus suisa laia naeratusega näol.

Aigiga kohtusin põgusaks hommikukohviks Baltijaama turul, sest soovisime õhtul Aivariga tornist läbi minna ja selleks puhuks usaldas Aigi meie hoolde torni võtme (jah just, see sama asuurkeraamika torn linnamüüris, mis ka varem jutuks on tulnud). Kohvitamist katkestas hetkeks üks rongi ootav härra, kes meile tänusõnade saatel lilled ulatas ja omateed läks. Tänatud saime puhtalt oma eksistentsi ja ilu eest.

Sealt edasi pidin juba kiirustama, et õigeks ajaks meiki jõuda. Proovides sammule tempot lisada meenutasid kontsakingad juba üpris pealetungivalt, et ma pole neid piisavalt tihti jalutama viinud. Õnneks teadsin, et peagi saan need jonnakad varbad veidikeseks unustada, vähemalt seniks kuni kosmeetiku juures istun.

Ja puudu oligi veel vaid lillepärg ja peigmees. Mõlemad ootasid mind Rotermann’i kvartalis, just nagu kokkulepitud.

Rotermanni süda

Õnnepaleesse jõudsime palju varem kui pidanuks. Kuigi meie päralt olnuks terve saal, sai tseremoonia peetud siiski kontoris. Kui ametnikuproua alustas oma kõnega olin meeldivalt üllatunud tema siiralt vaimustunud kõnemaneerist ja emotsionaalsest kaasaelamisest meie liitu pühalikult ametlikuks kuulutades. Olin varem kuulnud jutte, et need kõned on tavaliselt monotoonsed ja igavad, sest seda tehakse ju rutiinse tööna. Mulle meeldib mõelda, et ta sai inspiratsiooni meie õnnest õhetavatest paledest ja küllap ka silmanurgas helkivast õnnepisarast. Jah, adrenaliin oli täiega laes aga jalad kindlalt maas ja käsi Aivari peos.

Ja mis te arvate kuhu me järgmisena tõttasime? Loomulikult matkabussi, et need kontsakingad tenniste vastu vahetaga aga enne veel Rae apteeki villidele plaastreid ostma. Muidugi olnuks maru äge matkamajaga Õnnepalee ette sõita aga me polnud päris kindlad kas seal ikka manööverdama mahume. Buss ootas Balti jaamas ehk tornile võimalikult lähedal, sest kogu tseremoonia ei olnud ju veel läbi. Mul oli ettevalmistatud kaks tähtsat kaarti. Ühel neist reastatud kõik põhjused miks Aivarit on lihtne armastada ja teisel seisis abielutõotus kallile abikaasale. Mõlemad kaardid soovisin Aivarile just nimelt tornis ette lugeda.

Torni kaminasaal

Enne veel kui asusime matkamajaga sobivat mere äärset ööbimispaika valima, ootas meid õhtusöök restoranis Ülo, söögikohas mis oli meile põnevaks avastuseks. Väga uutmoodi kontseptsiooniga ses mõttes, et ennekõike keskenduvad nad vegan toidu pakkumisele, kuid on lisanud menüüsse valikuid ka omnivooridele. Arusaadavatel põhjustel tavaliselt asjad sedapidi ei käi aga küllap just tänu uutmoodi lähenemisele jõuavad maitsvad taimetoidud suurema tõenäosusega ka nende taldrikule, kellele taimsed valikud seni liiga kaugeks jäänud. Ennastunustavalt einestades märkasime ühtäkki, et päike juba sätib loojangule, niisiis aeg oli taas teele asuda.

Olles leidnud sobiva paiga Rohuneeme rannas, saime tõeliselt lõõgastuda ja päeva sündmuste üle omakeskis muljetada. Šampanja klaase kokku lüües, nentis Aivar fakti, et näe, olemegi jõudnud abieluranda ♥

Teate kui hea meel meil oli, et tegeliku abiellumise päeva just sedamoodi veetsime – kahekesi, omas mullis hõljumas. Kes peavad pulmaplaane, siis kindlasti soovitaks abiellumise ja pulmapäeva eraldi hoida. Esiteks sellepärast, et ainult teineteisele pühenduda. Teiseks, pikalt oodatud sündmus saab maru kiiresti otsa ja mõnus on teada, et mõne aja pärast võib kogu rõõmu taas koos sõprade ja sugulastega tähistada.

Jäägu tänast postitust lõpetama sama muusika mis ka äsja kirjeldatud päeva õhtusse saatis. Lugusid mille hulgast eesoleva peo jaoks esimese tantsu lugu valisime, oli mitu aga pulmaöö hakul sai langetatud lõplik otsus.  Lovesong on armastuslaul mille ansambli The Cure laulja Robert Smith kirjutas oma kihlatule, Mary Pool’e pulmakingiks. Fakt, et kõnealune paar on juba üle 30 aasta õnnelikult abielus, lisab pala siirale sõnumile väärikust veelgi juurde. Ja pealegi on Lovesong mõnusalt tantsitava rütmiga.

Õnnelik pr. Frühling  (mitte Fox ega Rebane 🙂 )

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.