M ♥ Pulmajutud 1/5 • Korraldamine

Planeerida 2 aastat seda, kuidas kulgevad meie elus, ühe konkreetse päeva 24 tundi, näib praegu tagasi vaadates päris hullumeelne, ometi oli see meile kahele ka mõnus koostöö projekt mille protsess oli ühtaegu nauditav, väsitav, õpetlik kui ka suuri väljakutseid pakkuv. Nii nagu Aivar pulmapäeval oma kõneski mainis, olin tõesti mina selle loomeprotsessi peadisainer aga Aivar tagas omaltpoolt mõnusalt turvalise ruumi millest inspiratsiooni ammutada võisin. Kui vahepeal tekkiski kahtlusi, et kas ikka peab nii suurelt mõtlema ja uhkelt ilutsema, siis sisetunne kinnitas kindlalt, et jah, peab ikka küll. Oma elu ilusaks ja huvitavaks elamine on meie endi teha ning pulmapeo planeerimine ja tähistamine annab selleks suurpäerase võimaluse.

…sest Elu ja Armastus väärivad tähistamist!

 

Romantilisest kihlumisest Briti Columbia mägedes oli möödas juba rohkem kui aasta ja nii ma avastasin end 2017 sügisel kihlasõrmust imetledes mõttelt, et pulmakuupäeva võiks paika panna. Sellega, et me 2018 suveks Eestisse pikemale puhkusele minna ei saa, olime aegsasti arvestanud kuid 2019 tõotas pidulikuks kujuneda meie ilusate sünnipäevanumbrite tõttu. Aga milleks piirduda vaid sünnipäeva tähistamisega kui pulmapeokski on küllaga põhjust, eksole! Lukku läks kuupäev 10.08.2019 ja nii saigi meie pulmakarusellile hoog sisse lükatud.

 

See loomisrõõm mis minus ärkas oli nii vaimustav, et erinevate peopaikade pulmapeo stsenaariumid hakkasid mu kujutlustes juba elama. Üks suur soov mille kohe endas ära tundsin oli, et minu isa saaks tseremoonial tähtsa rolli mind pidulikult Aivarile üle anda. Sellepärast otsustasime papsil ka varakult vaimu valmis panna ja 2018 aasta alguses teatasime talle meie suurest plaanist. Isa oli väga rõõmus sellist uudist kuuldes ja tänas, et me asjast saladust ei teinud. Kui ma sama aasta kevadel papsi 70-ndal sünnipäeval käisin, lobisesime veidi ka pulma teemal ja nii selgelt oli näha tema toetust ja elevust selle peo osas. Sel hetkel ei osanud keegi meist ette näha, et saatusel on meie perega hoopis teine plaan. Papsi elulõng katkes traagiliselt juba sama aasta talvel ja ootamatult leidsin end olukorrast, mil hoopis mina saadan isa tema viimsel teekonnal.   …Oeh, ma igatsen teda nii väga! Aga nagu öeldud, tol hetkel elasime kõik õndsas teadmatuses ja meeles mõlkusid vaid helged peomõtted.

Kuupäev paigas, tuli asuda peopaika valima. No sedavõrd pika planeerimise aja peale jõudis nägemus suurest päevast rohkem kui paar korda muutuda. Esialgu oli plaan teha linnapulm. Et minu ja Aivari suhe sai alguse mu sünnipäeval mis toimus ühes Tallinna linnamüüritornis, täpsemalt asuurkeraamika Löewenshede tornis, mis on kahtlemata väga väärikas paik asendamaks kirikut, et ametlik tseremoonia samas kaminasaalis läbi viia. Sealt edasi pidanuks pulmalisi torni ees ootama helesinine lõbusõidurong “Vana Toomas” mis sõidutanuks pulmalised raekojaplatsi servas olevasse Õpetajate Majja, et pidu ja õhtusööki nautida (üle platsi olnuks vaid mõni samm, et DM baaris hommikuni pidutseda 🙂 ). Aga et külaliste nimekiri sai väga pikk taipasime, et kõik torni ei mahu ja pidime plaani kohendama asuma. Otsingud suunasid Nõmmel asuva Glehni lossi juurde. Nii Õpetajate Maja kui ka Glehni loss said päris pikalt meie plaanides olla, kuniks sattusin nägema Raudsilla Puhkekeskuse pilte ja olin hetkega nõiutud. Selgus, et me oleme ikka palju rohkem metsapoole kui ehk tunnistada tahtnukski. Omad dilemmad kaasnesid kõigi valikutega aga süda kiskus ikka kõige enam Raudsillale. Niisiis, torn veidi väikese võitu suure seltskonna jaoks, Õpetajate Maja ja Glehni Lossi puhul olnuks pidu piirdunud ühe päevaga ja võimaluseta külalistega koos hommikusööki nautida ja pealegi Glehni Loss on topiseid täis ja me pidanuks paluma neil need “kaunistused” meie peo ajaks seintelt eemaldada. Samal ajal Raudsilla pani peo eelarve kõvasti proovile ja tekitas korraks isegi lootusetuna näiva olukorra, kuid nagu me tänase seisuga teame, siis selle pähkli puresime läbi. Raudsilla on ka põhjus, miks pulmapidu toimus hoopis 17. august ja mitte 10. august. Soovisime seda peopaika nii väga, et olime nõus pidu nädala jagu edasi lükkama, sest esialgne 10.08 oli neil juba broneeritud. Hiljem selgus, et tegelikult kujunes kuupäeva muutus hoopis lisaboonuseks. Miks, sellest lähemalt ühes järgmises postituses.

Parandamatu puukallistaja Raudsilla metsas

Toitlustaja saime koos peopaigaga. Raudsillal on tubli kohalik köögitoimkond, kes tuli vastu kõigile meie erisoovidele. Tuleb tunnistada, et ma kohe esimese hooga ei julgenudki küsida, kas nad 100% vegan toitu suudaksid pakkuda ja kuna menüü oli kogu planeerimise protsessis vaat, et kõvemgi pähkel kui peo eelarve, siis võite oletada kuidas me nuputasime mida ja kuidas pakkuda, et pidu oleks meie nägu aga külalised söönud ja rõõmsad. Kõik ju teavad, et armastus käib kõhu kaudu ja ilmselt ka seda, et vegan toidu kohta liigub väga palju müüte, mis asjatuid kõhklusi tekitavad. Ühel hetkel sai otsustatud, et omnivooridele ei ole võimalik teha 100% vegan toitu. Küll aga piisas sellest kui uudishimulikele öelda, et ja-jah, piimatooted jäävad menüüsse sisse aga reaalselt tähendas see seda, et õhtusöögil oli rikkaliku vegan toidu hulgas kausike kodujuustuga ja saadaval ka traditsiooniline kohvikoor. Sisuliselt siis kogu laud 99% vegan✓

Selleks, et lapsed ka kindlasti midagi meelepärast hambaalla leiaks, olin teinud veidi taustauuringut ja varunud nende lemmik vegan snäkke eraldi lastelaua jaoks. Ma vist ei liialda kui ütlen, et lapsed ja toit on omaette teadusharu ja selle ala spetsialist mina kindlasti ei ole, küll aga oli rõõm kuulda, et pulmatort oli laste seas eriti populaarne. Etteruttavalt võin öelda, et tegelikult oli tort lihtsalt kosmiline maitseelamus, mis sai ainult ülivõrdes tagasisidet kõigilt. 13,5 kg torti söödi viimse terani ära. Lapsed vitsutasid isegi mitu tükki järjest ja paraku tuli bändile hiljem öelda, et juba sai otsa. Tordimeister on Kristina Lehtmets ettevõttest Taimne ja maitsev. Tordi pilti saan jagada ühes järgmistes postitustes.

Tegelikult saime endi suureks kergenduseks kogu pulmalaua kohta ainult meeldivat tagasisidet. On alust kahtlustada, et oleme ka esimene paar maailmas, kes pakkus pulmas sellist ilmaimet nagu Beyond Meat Burger. Puhas rõõm, et peakokk oli nõus selle oma kööki vastu võtma ja peo jaoks ettevalmistama. Kui jõuan heietustega suursündmusele lähemale, tuleb sest burgerist veel juttu.

Lisaks sellele, et me ei pakkunud külalistele liha, ei olnud peol ka viina ega üldse mingit kanget alkoholi. Piirdusime, veini, õlu ja vahuveiniga. Ah jaa, veidikene siidrit oli ka. Tervitusjoogiks oleva vahuveini kõrval pakkusime ka alkoholivaba õunamahlajooki “Valge klaar”. Kuna me “rikkusime” juba niigi mitmeid reegleid traditsioone peapeale pöörates, siis tekkis ka neid hetki kui kippusime muretsema kuidas sellistesse uuendustesse suhtutakse. Aga, et me kumbki ei ole mingid kange napsu sõbrad, jäime endile kindlaks ja üldse ei kahetse. Kõik hirmud osutusid täiesti asjatuks. Kui päris aus olla, siis mängisime ka mõttega, et täiesti alkoholivaba pulmapidu korraldada. Ma tegelikult usun siiani, et see on võimalik aga sellisel juhul tuleks peo programm veelgi detailsemalt läbi mõelda ning veel rohkem ebatraditsioonilisi üllatusi korraldada. Nagu öeldakse, pulm peab ikka noorpaari nägu olema aga päris karske pidu olnuks sel juhul ilmselge liialdus.

Kui õige peopaiga leidmine oli pigem aega nõudev protsess, siis ülejäänud tiimi teemasse kaasamine käis võrdlemisi kergelt. Näiteks fotograafi osas teadsin juba ammu, et kui Aivar mulle kosja tuleb, siis palun Maarjat (meie endist kolleegi Eesti Postist) pulmpidu jäädvustama. Maarja on vahepeal Helsingis, koos soomlasest elukaaslase Mikkoga asutanud professionaalse fotograafiteenust pakkuva firma Mimagemedia ja õnneks olid nad ka nõus meie pakutud töö vastu võtma.

Bändi me samuti pikalt ei valinud. Teadsime, et selline sulnilt chill kollektiiv nagu The Jingles sobib meie peole ideaalselt ning, et nad ikka kindlasti tulla saaksid, võtsin varakult bassimees Tanel Liibergiga ühendust. Lisaks nimetatud bändile oli meil veel 2 vinget artisti Berliinist. Minu nõbu Neeme ja tema lavapartner Lesley ehk Surf Dancer ja Alfred Ladylike. Nende show ületas kõik ootused, lisas mõnusa portsu elevust ja glamuurset kuldset sära. Kõigist neist esinemistest tuleb hilisemates postitustes koos pildimaterjaliga veel juttu ja ehk isegi mõned videoklipid.

Üks väga tähtis tegelane igas pulmas on pulmaisa ja tema leidmine läks ka väga sujuvalt. Üks kõne sõber Intsule ja voilaa, sealt see hea mõte tuli, et näitleja  Marko Mäesaar teemasse pühendada. Jällegi pean etteruttavalt tõdema, et Marko oli suurepärane pulmaisa ja õhtujuht ja lisaks veel  …wait for it… Marko viis eritellimusel läbi ka pulma kõige tähtsama osa ehk abieluregistreerimise tseremoonia. See tuli tal kohe eriti toredasti välja!

Dekoratsioonidega saime alustada iseseisvalt juba Kanadas olles aga lõpuks tuli siiski tõdeda, et ilma dekoraatorita hakkama ei saa. No tegelikult ma teadsin ju koguaeg, et abiväge on vaja aga lootsin, et jõuan veelgi enam ise tehtud. Reaalselt muidugi ei ole võimalik, et pruut pulmapäeva hommikul ise dekoratsioone üles sätiks ja seda ei saa jätta ka ühegi sõbra ega sugulase teha. Nii ma siis proovisin 3 kuud enne pidu leida tiimi kes meile appi tõttaks. Esimene teenusepakkuja kelle poole pöördusin pidi mulle ära ütlema, sest kuupäev oli juba ära lubatud. Õnneks oli DreamDay Stuudio mingi ime läbi veel broneerimata ning Relika ja Aet võtsidki töö vastu. Muide Relikal sündis vaid 3 nädalat enne meie pidu väike tütar! Mõned lihtsalt on supernaised kes jõuavad kõike, eksole 🙂

Minu jaoks algas peo dekoreerimine tegelikult juba virtuaalse kutse kujundamisest, millega nokitsemist sain ikka mõnuga nautida ja pusida. Wixsite.com on selleks mugav platvorm mis võimaldab teha tasuta veebilehte võrdlemisi kerge vaevaga isegi 2 keelselt.  Otsustasime virtuaalse kutse kasuks ka seetõttu, et mul poleks olnud kannatust siit Kanadast paberkutseid Eesti poole saatma hakata ja siis teadmatusse jääda, et kas kutse on kätte saadud ja kas kutsutud plaanivad osaleda. Pealegi, kes meist tegelikult enam teab kõigi sõprade posti aadresseid?  Virtuaalne kutse pakkus ka mugavat võimalust külalistel täita lühike ja informatiivne tagasisideankeet. Julgustasin ka lähisugulasi endid ise tulijana registreerima, ka neid kelle puhul oli ilmselge, et nad tulevad aga minu kui pruudi ja peo peakorraldaja jaoks oli väga hõlbus valmis nimekirjas näpuga järge ajada, et kellele lauas kohta arvestada, kes vajab öömaja, kellel puudub transport jne. Ma ei imestaks absoluutselt kui suures peokorralduse saginas unustaks pruut köögitoimkonnale sööjate arvu öeldes iseennast ja peigmeest piduliste hulka lugeda. Kuigi meil seda apsu ei juhtunud, on kindlasti hea kui kõik peole tulijad ise end registreerivad ja oma kaaslased kirja panevad. Sedasi on vähem eksimisvõimalusi.

Tegelikult ma ei suutnud ka paberkutsete valmistamise kiusatusele lõplikult vastu panna ja 11 pisikest kutseraamatut lasin trükki ka, st. käsitisi muudkui trükkisin ja printisin ja kleepisin ja lõikasin. Väga tore väike trükikoda oli selle protsessi käigus tekkinud aga õnneks taipasin ruttu, et mul pole parima tahtmise juures nii suuremahuliselt võimalik raamatuid kõigile külalistele teha. Igatahes need mõned, mis valmis nokitsesin said suure hoolega tehtud.

Selleks, et iga külaline saaks ikkagi personaalse käsitööna valminud meene, tuli meil mõnus mõte teha suur ports keraamilisi õnnenööpe. Neid samu millest Aivar oma kõnes rääkis. Lisan siia ka mõned pildid nööpide valmimise protsessist. Muide nende nööpide voolimine oli tõeliselt meeldiv protsess, sest kui sel unisel teisipäeva pärastlõunal Aivariga ennastunustavalt saviga mängisime,  mõjus see väga teraapiliselt. Lisaks – nendesse nööpidesse on meie õnn, rõõm ja kõik soojad soovid sisse mätsitud ja teate ju isegi, et jagatud rõõm on topelt rõõm! Need nööbid toovad päriselt ka õnne!

Pulma dekoreerimisest inspireerituna õppisin isegi veidi makramee punumist. Minu sõnavaras ei olnud enne üldse sellist sõnagi nagu makramee aga ennäe, nüüd juba oskan veidike isegi punuda. Veel enne Eestisse lendamist ostsin terve portsu peenikest puuvillast nööri, vaatasin paar youtube videot ja hakkasin aga punuma. Andsin näppudele valu nagu Elise filmist “Metsluiged” ja 11h hiljem oli mingi väike vigur peaaegu valmis. See vigur rippus ka Raudsillal aga suured makrameed, nii lühter tseremoonial kui ka makramee sein meie pidulaua taga, mõlemad olid tehtud ikkagi kogenumate tegijate poolt. Rohkem infot nende ägedate makrameede ja ülejäänud dekoratsioonide kohta siis kui jutujärg jõuab pidupäevani.

Aga nüüd jõuan järjega kogu planeerimise kõige aeganõudvama osani ehk kleidi valimiseni. Ei, see ei sisaldanud mööda poode ja salonge jooksmist, sest siin kauges Kanada servas on meil ainult üks pulmakleidipood, kuhu ma isegi sisse ei läinud. Ma lihtsalt teadsin, et seal ei ole minu kleiti ja vaateaknal ilutsev igavalt tüüpiline kleit oli selle kinnituseks. Küll aga lappasin läbi sadade kleitide pilte internetis. Päris alguses arvasin, et spetsiaalselt mulle õmmeldud kleit on kõige kindlam valik aga taipasin üpris kiiresti, et mul ei ole kannatust kaugjuhtimisega sellega tegeleda kui rätsep on Eestis ja mina Kanadas. Ausalt öeldes oli enamus ajast kleidi otsimine pigem tüütu, sest nii vähe leidus selliseid mis mulle päriselt ka meeldisid. Aga lõpuks jäi sõelale 3 lemmik valikut. Prantsuse disainer Laure De Sagazan, Eesti disain Nymf Fashion ja LA disainer Christy Dawn. Alles kleidi valimise protsessi käigus loksus paika millised tingimused peavad täidetud olema ja mida ma tegelikult otsin. Kleit pidi olema mugav, praktiline, keskkonnaga arvestav, unikaalne ja ebatraditsiooniline, kinnise kaelusega, kindlasti mitte maani ulatuv ning pigem käistega kui ilma. Selja osa võis olla nii lahtine kui kinnine. Loomulikult pidulik ja armas ja selline mis ei oleks vaid üheks õhtuks ja sobiks ka näiteks pulmaaastapäeval uuesti kanda. Mõte taskutega kleidist tundus ka väga huvitav. Midagi boheemlasiku ja haldjaliku vahepealset. Noh, ma ju ei küsinud midagi võimatut?

Ülal nimetatud disaineritest on Laure De Sagazani looming kindlasti kõige eksklusiivsem. Ma tõesti vaimustusin tema käekirjast. Selline elegantne ja inspireeritud 20-ndate stiilist. Tema looming jäi puhtalt hinna tõttu mulle kättesaamatuks ja kuigi ma siin räägin väga heldinult tema kleitidest, siis õnneks leidsin ma endale ideaalse hoopis LA-st. Ka kodumaise Nymf Fashioni valikus oli mitu võrratut kleiti, kuid isegi nende hind ületanuks meie eelarvet. Minu pulmakleidi disainer, Christy Dawn, loob armsaid suviseid kleite kaasaegsetele hipidele Los Angelese kesklinnas, kasutades selleks suurtööstustest ülejäänud kangast. Kleidid valmivad samuti LA-s ja pole mingit odava tööjõu kasutamist. Minu valikuks osutus siidipitsist Winslet dress.  Tõsi – siid ei ole vegan materjal aga kõiki muid aspekte arvesse võttes, on see ikkagi väga kaalutletud otsus ja jätkusuutlikku tootmisega arvestava disaineri looming. Igatahes tundsin end kogu õhtu just täpselt nii hästi nagu üks pruut end oma kleidis tundma peab.

Kleiti esimest korda pakendist avades

Omaette tsirkus oli leida pitskleidile sobiv aluskleit. Arvasin ennatlikult, et see on kõige väiksem mure. Kui ma oleksin ise tubli õmbleja, siis ilmselt olnukski. Igatahes pärast seda kui olin enda meelest terve interneti taaskord läbi lugenud, võimalikest ja võimatutest kohtades otsinud ja meeleheite tipphetkel leidnud end mõttelt, et lihtsam oleks uus pulmakleit osta, leidsin kohalikust ostukeskusest (peaaegu) täpselt selle mida otsisin. Kiirmoepoest, millest proovin enamasti mööda kõnida aga seekord mitte. Aluskleit pidi olema lühike, valge/naturaalne, peenikeste õlapaeltega, madala selja osaga ja kergelt kumera dekolteega. Esmavaatlusel tundus, et värvi peaks heledamaks valgendama ja sirge kaeluse kumeraks õmblema aga need tööd näisid pärast pikka otsimist vaeva väärt. Aluskleit ise maksis vist 20 eurot, seega risk ei olnud ka väga suur. Ostsin igaksjuhuks isegi 2 kleiti, juhuks kui üks valgendamise pärast laiguliseks peaks muutuma. Olgu öeldud, et kolm päeva järjepidevaid pingutusi kleiti valgendada ei andnud mitte mingisuguseid tulemusi. Naturaalsele linasele kangale lihtsalt ei mõju mitte miski. Õnneks peagi taipasin, et kergelt tumedam aluskleit sobibki paremini minu kreemikat tooni pitskleidiga. Järgmine katsumus oli sirgest kaelusest kumer teha.  Ma olen mõningaid lihtsamaid asju õmmelnud küll aga praegu tundus vastutus liiga suur, et ise pusima asuda. Sellepärast proovisin leida õmblejat nii siin kui seal pool planeeti kes öelnuks, et ah, see ju käkitegu, saab tehtud. Aga miskipärast keegi ei tahtnud seda tööd ette võtta. Mis siis ikka, tuli ise teha. Õnneks oli ju tagavara kleit olemas juhuks kui asja nässu ajan. Linane riie kuuletub algaja õmbleja käes üsna hästi ja rõõm oli suur kui selgus, et juba esimene katse õnnestus.

Kingad –  oeh, iialgi enam, ei telli ma midagi väljast poolt EU-d Eestisse, olles ise samal ajal Kanadas. Mul lihtsalt vedas, et minu armas õde Heli, viitsis mässata ja tolli kui ka kulleritega korduvalt suhelda, et Türgist tellitud kingakesed kätte saada. Kõige krooniks selgus, et papud on mulle pisut väikese võitu aga piisavalt nunnud, et pildisessioon ja tseremoonia vastu pidada. Võrdlemisi irooniline, kui mõelda, et madalad papud said valitud ennekõike mugavust silmas pidades.  Tagavara kingakesed olin ka peole kaasa võtnud aga tegelikult juhtus see, et viskasin sobival hetkel kingad nurka ja kepsutasin paljajalu. See, et ma Dogo vegan kingadeni üldse jõudsin oli tänu Anettile, kes käis Türgis puhkamas ja saatis mulle oma põnevast leiust pilte.

Peigmehe outfitiga läks märksa erinevalt, mitte ülearu kergelt aga jah erinevalt.  Meie mõlemi kingad ja Aivari püksirihm pidid kindlasti olema vegan materjalist. Soliidseid ja hinnatud meeste kingi on Euroopas päris lai valik aga jällegi tellida neid nii nagu mina oma papud tellisin, tundus maru riskantne. Otsingud igatahes olid silmaringi avardavad. Näiteks avastasime sellise moodsate meeste kingabrändi nagu Brave Gentelman kus vegan kingade hinnad jäävad vahemikku 260 kuni 640 $. Loomulikult oli Aivaril ka hinnapiir, millest rohkem polnud ta nõus maksma. Seepärast seadsime sammud siinse kodulinna ainukesse ostukeskusesse kus õnneks on üks vegankingade pood,  Call it Spring   . Hiljem tuli veel õiget värvi püksirihm leida, millega läks üpris lihtsalt tänu suunavale soovitusele ühest Eesti veganite FB grupist.

Aivari riietuse osas arutasime nii mõõduülikonna tellimise võimalikkust kui ka kohalikust ostukeskusest ostmist, taaskord ühest äärmusest teise. Aivar on mees kes väga naudib ülikonna kandmist, kuigi tal ei avane selleks piisavalt tihti võimalust. Selle pärast ma soovisin väga, et ta oma riietuse pealt  ülearu kokku ei hoiaks ja lubaks endale ühe korraliku ülikonna. Eks ma ikka kogusin sel teemal internetist inspiratsiooni ning näitasin paremaid leide Aivarile ka, aga üldiselt ma proovisin selle teemaga ise eriti aktiivselt mitte tegeleda. Aivar oli üsna veendunud, et leiab sobiva ülikonna Eestist  ka vahetult enne pidu. Kindel see, et Eestis on parem valik kui meil siin Fort McMurray’s.  Järgmine lähim linn, Edmonton on 5h autosõidu kaugusel. Selleks, et sinna ostlema sõita, tulnuks arvestada ka hotellis ööbimisega ja transpordikuludega, nii et kokkuhoidu sest loota polnud. Igaksjuhuks uurisime ka moodsast Eesti mõõduülikonna salongist Errier, hindade ja ülikonna valmimise aja kohta. Saime teada, et kolme osaliste ülikondade hinnad jäävad vahemikku 770 kuni 900 €. Proovides teha teadlikke valikud, arvestades nii keskkonna mõjudega kui ka õiglase kaubandusega, oleks alati iga personaalne tellimus õige tee. Samas, kui teenuse hind on nii kardinaalselt erinev sellest mida on tegelikult võimalik poest leida, on arusaadav, et üks praktilise meelega mees kipub oma edevuse tahaplaanile jätma ja ratsionaalseid otsuseid langetama. Kuigi Aivaril jäi mõõduülikond tellimata, leidis ta lõpuks just täpselt õige pidurüü täiesti ootamatust kohast, aga sellest pikemalt juba ühes järgmises postituses.

Teades, et läheme Eestisse alles 6 nädalat enne pidu ja kiireid toimetamisi saab olema palju, otsustasime sõrmused osta Kanadast. Enne poodi minekut leppisime kokku mis on hinnapiir ja läksime uudishimulikult vaatama mida meile pakutakse. Umbes tunni ajaga oli otsus tehtud ja tellimus esitatud ✓ Selle käigu tulemust näeb peagi piltidelt.

Ja tänase pika jutu lõpetuseks veel üks väga oluline teema, nimelt pruudimeik ja soeng ning õige meik up kunstniku leidmine. Planeerimise käigus lükkasin seda küsimust pidevalt edasi, sest lihtsalt ei teadnud kuidas distantsilt õiget inimest leida. Mul on hea meel, et lõpuks pöördusin  küsimusega Kärdi poole, kes soovitas kohe päris mitut oma tuttavat, eriti rõhutades, et Janne Jüsmä ilmselt harmoneerub minu maailmavaatega kõige paremini. Kiire pilk Janne kodulehele ja sain kohe aru mida Kärt sellega mõtles. Selgus, et Raudsilla on Jannele väga tuttav ja isegi lemmik paik Eestis. Õnneks mahtus meie pulmakuupäev napilt Janne plaanidesse ja nii saigi kokkulepitud, et ta tuleb Raudsillale kohale mind ilusaks tegema.

Järjejutu esimese osa võtab kokku ansambel Paabel. See “Kosjalaul” jõudis minu kõrvu esmakordselt 2011 aastal Viljandi Folgil, siis kui Aivar oli just Kanadasse  lennanud aga enne seda mu pea korralikult sassi ajanud. Leidsin end toona mõttelt, et kui elul on mulle ka tulevikuks vinge pulmapidu varuks, siis selline Marile kosja minemise laul võiks sel peol kõlada. Aastaid hiljem pidu planeerima asudes, ei olnud ma seda loomulikult unustanud. Esialgse plaani järgi soovisime kasutada Kosjalaulu pulmakülalistega koos ühislaulmiseks ja loo lõpus ulatanuks Aivar pidulikul mu papsile sümboolse ja tervisliku kosjajoogi. Kahjuks ei olnud see enam võimalik ja nii kasutasime laulu pulmapeol hoopis pruudipärja ja peigmehe kaabu maha mängimise taustalooks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.