Mari blogi ♥ Jüri tütar Mari

Kuuldavasti oli isa väga poega soovinud aga teda õnnistati hoopis nelja tütrega. Mina olen järjekorras kolmas ja järgnev saab olema lugu sellest, mis tunne on olla Jüri tütar Mari.

Issi

Ülal oleval pildil on see tunne turvaline ja rahulik aga praegu neid ridu kirjutades hoopis valus, tühi ja hirmus. Just nende tunnetega toimetulemiseks proovingi, et kas ehk isast kirjutamine ja tema meenutamine võiks veidigi lohutavalt mõjuda.

24. oktoobril tabas meie pere traagiline õnnetus, kui  isa lapsepõlvekodu Elvas, tules täielikult hävis ja isa endaga ühes võttis. Tegin siinkohal pausi ja jäin eelmist lauset üle lugema, sest isegi kui see on must-valgel kirja pandud ei suuda mõistus juhtunut uskuda.  Tänaseks on ka DNA test kinnitanud seda mida juba niigi teadsime. Ma ei jää siia pikemalt selle õnnetu hommiku üle analüüsima, sest juhtunut muuta pole mitte kellegi võimuses. Nagu mu noorem õde Kristi hiljuti mainis, on isa üheks stamplauseks olnud: “Maru rahulik tuleb olla!” Ma siis püüan selle ka oma mantraks võtta ning võimalikult rahulikult ilusaid ja olulisi sündmusi meenutada. Olgu öeldud, et see postitus siin ei pretendeeri isa elulooraamatu vääriliseks, olles vaid põgusaks tagasivaateks ühe tütre pilgu läbi.

Isa Elva lauluväljakul

Isa Jüri on pillimees, remondimees, töömees, napsu-ja naljamees, vahvate vuntsidega vanamees aga tütarde jaoks on ta ennekõike super isa. Tõsi, mitte veatu aga ikkagi super, sest ükskõik kui palju oleme meie tema pärast või tema meie pärast muretsema pidanud on tütarde tingimusteta armastus teda alati saatnud.

Kuna minu ja Kristi vanusevahe on väike, on meie lapsepõlvemälestused isast arvatavasti rohkem sarnased kui vanematel õdedel. Kordamööda võisime isaga tähtsatele asjaajamistele kaasa sõita. No näiteks kundede juurde koduvisiitidele kui kellelgi oli pesumasin “Vjatka” katki läinud. Need käigud võisid olla väga põnevad või jube igavad. Hästi läks neil puhkudel kui pererahvas ei unustanud “remondimehe väikesele abilisele” (iga kord suutis keegi selle tiitli ära mainida) kommi või vähemalt õunagi pakkuda. Ajast mil paps oli Viiratsi katlamaja kütja, on minul mälestusi vähe aga mõned pidulikud kandikulõunad Viiratsi sööklas tulevad meelde küll. Märkimisväärselt palju on mul õnnestunud Leola maja remonditöökojas tööriistades sorida, samal ajal kui isa kõikvõimalikke erinevaid asju parandas, alustades vaskpuhkpillidest mõlkide välja ajamisega kuni raadiote remontimiseni. See töötuba oli isale ühtlasi ka trompeti mängu harjutamiseks sobivaim koht, kus mu värviraamatu värvimist saatis isa pillimäng. Mõned korrad võeti mind ka Viljandi Tuletõrje orkestriproovi kaasa. Minu lemmikhetked olid alati orkestriproovide lõpus, kui pärast pikka üksikute käikude harjutamist, kogu orkester (lõpuks ometi) ühe loo otsast lõpuni ära mängis. Vot see oli võimas lähedalt kuulda ja näha.

Vähem olulised ei olnud ka isaga Viljandist Elvasse kaasa sõitmised. Need olid papsi jaoks puhkehetked mitte töösõidud. Peaaegu alati tegime Rõngus poepeatuse, et sooja leiba kaasa osta ja magusa kauplemisele ei pidanud ka eriti energiat kulutama, sest paps on ise paras maiasmokk ja mingid kommid või präänikd ikka ühes võttis. Siiani on meeles kui ma ükskord Elvasse kaasa ei saanud, sest isal oli vaja kiirest ära sõita aga mina jooksin kuskil hoovi lastega ringi ja ta ei hakanud mind otsima. Oh seda nuttu ja hala kui avastasin, et ta sõitis ilma minuta minema.

Isa poolse suguvõsa kokkusaamised toimusid samuti Elvas, papsi lapsepõlvekodu vahetus läheduses, tädi Ene juures. Kõik need külluslikud pikalauapeod, peamiselt jõulud ja sünnipäevad, mil isa ja tädi Regina õhtu edenedes musitseerima hakkasid, sisaldasid endas mõnusat kodutunnet. Vaheldumisi helisesid nii trompet, klaver kui ka akordion.

Paps mänguhoos 🙂

Minu lapsepõlv möödus 1. kuni 13. eluaastani Viljandi kesklinnas, Posti tänaval. Lisaks õdedele, elas lähiümbruses veel palju lapsi ja elu oli vaat, et sama põnev kui Supilinna salaseltsil või Bullerby lastel. Selle kambaga sai ümber puukuuride turnida, missivõistlusi korraldada või kasvõi pahura naabritädi kiuste puu otsast kõik õunad pooltoorelt ära süüa. Muidugi sai ka üle tänava hoovi lastega sõda pidada, sest nemad käisid ju meie õuel riidu kiskumas, onju!? Selliseid lahinguid pidid aeg-ajalt suured õed või isegi isa, lahendama tulema.

Lisaks mainitud pahurale naabritädile, oli meil ka üks väga armas naabritädi, tädi Vilve. Tema täitis kogu hoovi laste jaoks ühise vanaema rolli, kes istus suvel oma singeri õmblusmasinaga müristades lahtise akna all, et lapsed saaksid temaga jutustama ja aknale kõõluma tulla. Vahepeal aitasime tal niiti uuesti nõelasilmast läbi torgata ja kui vaja lippasime üle tee “Sakala” poodi leiba ja piima tooma. Ühel sellisel suveõhtul, kui ma kõõlusin tädi Vilve akna all, oli isa just, roheline pillikohver käes, orkestriproovi minemas ning tuli korraks juttu ajama. Olin tunnistajaks hetkele kui tädi Vilve palus, et isa mängiks tema matusel trompetil lugu “Ema süda”, …ja nii see ühel päeval ka läks. Kuigi isa oli harjunud matustel pilli mängima, oli see esinemine arvatavasti üks raskemaid tema jaoks, millega ta siiski suurepäraselt hakkama sai.

Isa käis regulaarselt matustel pillimeheks. Paljudel kordadel kutsuti teda ka peielauda ja pakuti pitsike lahkunu mälestuseks. Meie kultuuriruumis ei ole sel puhul lihtne viisakalt keelduda isegi neil kel selleks soov olnuks. Tasahilju hakkas sellest tavast saama elu normaalne osa. See, et isa on olnud napsuga kimpus ei ole omade hulgas saladus ega sõpradele üllatus. Kogu lugupidamise juures isa vastu, soovin oma meenutustes ikkagi ausaks jääda, seega ei saa mööda vaadata kurvast tõest, et alkoholi teema on rohkemal või vähemal määral taustal läbi aegade. Mõistagi oli sellest tuleneva murekoorma kõige raskem osa tema endi õlul.

Akrüülmaal “Trompet” Isale kingituseks 2009 a.

Elu Posti tänaval läheb kindlasti arvesse õnneliku lapsepõlvena, sest mind on ümbritsenud suur ja armastav pere. Sellesse aega vaadates meenub kuidas suuremad õed (Heli ja Õie) lugesid pätakatele (Marile ja Kristile) õhtuti muinasjutte unejutuks. Selleks tekkis soodne võimalus tänu isa ehitatud laealusele magalale. Kutsusime seda madratistega kaetud magalat “üleval voodi” mis ulatus seinast seinani ja poole toani, moodustades justkui teise korruse või rõdu. Sel oli võrevoodi pulkadest äär ja üles sai minna mööda teisaldatavat trepp-redelit, või kaskadööri kombel mööda riidekappi turnides.

Mäletan, et kunagi kui seal üleval voodis magama proovisin jääda aga mingi rahutus hinges ei lasknud sel juhtuda, õpetas isa mulle tehnikat kuidas kiiremini uinuda. Alles aastaid hiljem taipasin, et tänapäeval öeldakse sellise õpetuse kohta meditatsioon. Nipp on selles, et lamad voodis ja mõtled kõigi kehaosade peale ükshaaval ja ütled mõttes näiteks, et: “Mu vasak jalg on väga raske ja vajub madratsisse.” Ja siis tunned kuidas lõdvestus lihtsalt ilmub vasakule jalale ja siis ütled seda sama paremale jalale ja tunned momentaalselt kuidas ka parem jalg on nii raske et lihtsam on see lõdvestada. Ja siis mõtled korraga mõlema jala peale jne. Ütled seda kätele, kõhule, seljale, kaelale, peale. Kui soovid, siis kasvõi kõigile sõrmedele ja varvastele eraldi kuni sügavalt uinumine su tegevuse poole pealt katkestab.

Sama ajajärgu lõpu ossa mahub ka elevust toonud päev, mil läksime isaga Viljandi Kaubamajja mulle pidulikke kingi ostma. Mina, olles mitte rohkem kui 11 või 12 aastane, unistasin oma esimestest kontsakingadest. Poe poole teel olles teatas paps, et võin ise valida milliseid kingi soovin. Seda kuuldes teadsin juba ette mida riiulilt otsida. Olin ju hiljuti sõbranna Eva juures näinud tema ema uusi kingi, mis olid sel hetkel mu raudsed lemmikud. Sametised mustad kingad, millel väiksed paelakesed ette lipsuks seotus, kanna osa lahtine nagu rihmikutel ja kontsa kõrgus mitte rohkem kui 5 cm. Ei tule meelde kas midagi muud üldse hakkasingi jalga proovima, igatahes kirjeldatud kingad kiitis isa heaks ja mina sain juba tol ajal aru, et rõõm sellest jääb küll alatiseks meelde ja omab suuremat väärtust kui kingad ise.

Isa lapsepõlvekodu Elvas

Võib-olla sellepärast, et paps on pillimees, suunasid vanemad kõik oma 4 tütart muusika kallakuga klassi. Selle otsuse pidulikumad saavutused on olnud ühised Laulupidudel osalemised. Isa küll mainis aeg-ajalt, et minu oleks vast pidanud hoopis teise kooli panema kus olnuks võimalus rohkem kunstile keskenduda aga, et vanemad õed rajasid teed Viljandi 5. Keskkoolis (hiljem uue nimega Paalalinna Gümnaasiumis) tundus nii loomuliku valikuna nende jälgedes minna. Just tänu sellele ongi (vähemalt korra) õnnestunud  laulukaare all koos isaga ja kolmest õest kahega, kooride ja orkestrite ühiselt loodud sünergiast osa saada. Publiku poolel oleme õdedega neljakesi laulnud mitmeid kordi. Pillimehe rollis oli paps laulupeol viimati 2014 aastal, kui peo pealkirjaks “Aja puudutus”. Selle alateema lõpetuseks on ilus lisada, et ema ja isa kohtusid esimest korda just laulukaare all, sel kõige kõrgeimal trepiastmel.

Oeh, tunnen praegu tõesti kuidas meenutamine aitab rasket tunnet südames veidikesekski sordiini alla vaigistada ja vahepeal võin isegi kergemalt hingata.

Jüri Paurson, siis kui ta veel ei olnud isa 🙂 1972 a. koolinoorte laulupeol. Aasta ja võibolla ka sama päev kui ta kohtas esimest korda meie ema.
Restoran V, vahetult enne laulupeole tõttamist aastal 2014. Esimene ja viimane päris restoranis (mitte sööklas) käik koos perega. (Supp oli koriandriga ja jättis kõigile unustamatu elamuse 😀 , magustoitu kiideti väga)
2014, siis kui liiklus oli laulupeo puhul kinni ja papsi jalg ei võimaldanud pikal rongkäigul osaleda aga ometi oli tal vaja orkestriga sobival hetkel liituda, tuli appi Nikita, kes meid vapralt Russalka juurde sõidutas!
2014 Laulupidu “Aja puudutus”

Põlise viljandlasena ei saa märkimata jätta lapsena korduvalt kodulinna folkfestivalil papsi kannul kaasa keksimisi. Isal loomulikult tema legendaarne pruuni ja beezi ruuduline pintsak seljas, kaabu peas, trompet ühes ja õlletops teises käes. Vähemalt ühel korral läks meil tee folgimelust tagasi kodu suunas isa pillimängu saatel, mis kajas kaugele ja julgustas, muidu nii tagasihoidlikke, kodulinlasi meid naerusuiselt tervitama. Vahepeal oli periood kui eelistasin isast eraldi folkida, kuni jõudis kätte ka see aeg kui mitte tema ei viinud mind kontserdile vaid hoopis mina teda.

Viljandi pärimusmuusika festivalil (Ema, Aivar, mina, Heli, paps ja tädi Regina)

1994 a. õnnestus kogu perega Ungaris bussireisil käia, sest kuulusime paljulasteliste ühingusse. Gödöllö linnas toimus rahvusvaheline suurte perede kokkutulek, mille raames saime suhteliselt soodsalt põneva nädala üheskoos ette võtta. Hiljuti tuli isaga Ungaris käik uuesti jutuks ja selgus, et tegelikult pidi ta toona reisi jaoks võlgu võtma, et vajalikud 500 krooni kokku saada. Igatahes oli see kindlalt investeeringut väärt ja unustamatult lahe reis, kuhu 10 aastane Mari võttis kaasa isegi oma suure (tädi Enelt kingituseks saadud) mänguahvi nimega Pärdu, keda kandis nagu seljakotti Gödöllö linnapeal kõikjale kaasa. Uskumatult palju rõõmu oli näiteks bussis olevast televiisorist, milles näidati Arieli multikat. Ungarist on meeles veel kõrvetavalt kuum asfalt mis sulatas üles plätutallad, üli vürtsikas seenesupp ja minus tol ajal suurt elevust tekitanud esmakordne kohtumine süsimusta mehega, kes mulle laialt naeratas ja tervituseks kätles kui talle omaalgatuslikult Eesti teemalist vimplit läksin pakkuma.

Seni kuni elasime veel Viljandi kesklinnas, käisime ikka vahel õdede ja emaga kultuurimajas kuulamas isa esinemisi puhkpilliorkestriga. Üks tähtis kontsert oli 20 aastat tagasi, mil kõlanud muusika salvestati plaadile ja isal oli vastutusrikas roll mängida ka üks trompeti soolo. Selleks ajaks olid vanemate omavahelised suhted juba mõnevõrra keerulised aga olime ikkagi terve perega piduliku päeva puhul kohal. Isal oli mõistagi esinemise ärevus suurem kui tavaliselt ja nagu õhtujuhtki salvestuses mainib, toimus kontsert vahetult enne Jüri 50. sünnipäeva. Etteruttavalt olgu öeldud, et need paar väikest apsu, mis soolo jooksul juhtusid, sai paps ülejäänud pillimeeste käest ruttu andeks tänu pidulikule lõpunoodile! Olge lahke, siin on pala pealkirjaga “Mõtisklus”,  trompetil soleerib Jüri Paurson.

 

 

Kristi, Elisa Marie, paps ja mina, 2011 kevad.

Kui olin saanud 13, algas uus etapp mis võib tunduda kirja panduna üpris nukrana aga tegelikult oli tegu sel ajal parima võimaliku lahendusega kogu perele. Mina ja isa asusime elama Paala järve äärde isa ehitatud majja ja õed koos emaga, lühikese jalutuskäigu kaugusele, teisele poole järve. Minu valik jääda isa juurde oli kuidagi väga loomulik, sest mõte tema üksildusest ei sobinud mulle mitte kuidagi. Loogiline oli see laste paigutus ka seetõttu, et Heli elas siis juba Tallinnas ja korteris kuhu kolis ema, oli mugavalt ruumi ka Õiele ja Kristile. Otsust kergendas teadmine, et lähedane suhtlemine emaga säilib igaljuhul ning et temagi ei pea üksi jääma. Asumine isa juurde tähendas elu täiesti pooleliolevas majas, sisuliselt krundil. Väljast vaadates tundus meie hiigelsuur maja täitsa tip-top aga seest oli lõplikult valmis ehitatud vaid dussiruum. Nii isa kui ka minu toa seinad olid sisse kolimise hetkel kaetud ajalehtedega ja alles tapeedi ootel, laed ja põrandad värvimata ning ülejäänud ruumid betoonist põrandatega, seinad viimistlemata kipsplaadiga, või üldse tuhablokkidest. Tasapisi toimetades sain magamistubade laed värvitud, tapeedi seina, värvimata põranda katsid ära ema kootud kaltsuvabad ja voilaa, oligi pesa valmis. Need aastad, mis selles kodus veetsin on sedavõrd sündmusterohked, et lühidalt kõike kokku võtta polegi nii lihtne. Võib vist öelda, et olime isaga vaheldumisi üksteisele võrdselt nii toeks kui ka mureks. Vahel käitusin mina nagu mässava teismelise musternäide ja siis oli hoopis paps see keda tuli korrale kutsuda. Loomulikult sai meil üksteisega vaidlemise vahepeal ka palju nalja ja mõnel puhkepäeval, kui unustasime endid maast ja ilmast lobisema, mainis paps jutu lõpetuseks, et ta oleks väga soovinud, et ta saanuks ka oma isaga sama avatult elu üle arutleda nagu see minul ja mu õdedel on õnnestunud. Vanaisa, kellega mina kahjuks kohtunud pole, oli kuuldavasti tark ja tähtis mees kes niisama tühja juttu ei ajanud. Aga mina oma uudishimuliku ja võrdlemisi nõudliku loomuga ei jätnud papsile lihtsalt  võimalustki nii mõnelegi “elevandile elutoas” otsa mitte vaadata.

Kui korraks veel mainida elukeskkonda ja tingimusi, mida meie ehitusjärgus maja pakkus (ja ei pakkunud), võin südamest tänulik olla, et meil ei olnud murelikke naabritädisid kes saatnuks mõne heasoovliku sotsiaaltöötaja mind neist tingimustest “päästma”. Minu jaoks oli see kindlalt kõige turvlisem koht kogu päikese all sellel ajal. Jah, isegi varuosadeks kasutatud külmkappide ja pesumasinate romud hoovinurgas, seostusid omal kummalisel moel koduse turvatundega, sest need oli meistrimehest papsi tööprojektid.

Isa kodust välja kasvamine käis peaaegu märkamatult, kui läksin Olustverre kooli ja kolisin ühiselamusse. Nädalavahetustel sai ikka kodus käidud ja eemalolek tundus pigem ajutine aga kodus veedetud aeg jäi sujuvalt üha vähemaks. Peale kooli töötasin lühikest aega Viljandis, mil elasin vaheldumisi nii ema kui isa kodus ehk et seal kus mulle parasjagu paremini sobis. Peagi kolisin paariks aastaks Soome ning tagasi Eestisse tulles kujunes kodulinnaks hoopis Tallinn. Vahepeal oli isa oma ehitusjärgus maja Viljandis maha müünud ning pöördunud tagasi lapsepõlvekoju Elvas, et siis sealsele majale juurdeehitusega algust teha. Omavaheline suhtlus jäi järjest harvemaks ja vahel möödus mitmeid kuid ilma, et tulnudks meeldegi helistada.

Alles pärast seda kui kolisin omapäi Kalamajja, hakkasin taas perega rohkem suhtlema ja kontakti otsima. Minu “väike” õde Kristi elab ju ka Tallinnas ja ühise ettevõtmisena kutsusime vahel ema, teinekord isa pealinna meelt lahutama. Üks selline käik Kristi ja isaga oli Vene Kultuurikeskusesse Aleksei Arkhipovsky kontserdile. Esimest korda nägin seda fantastilist balalaika mängijat Viljandi Pärimusmuusika Festivalil esinemas ja terve kontserdi vältel mõtlesin, et küll oleks tore kui isa ka sellest osa võiks saada. Rääkisin oma vaimustusest ja kontsertelamusest Kristiga ka ja kui ma nüüd õigesti mäletan, siis mõne aja pärast helistaski Kristi mulle tagasi teatades, et nimetatud artist annab kontserdi ka Tallinnas. Niisiis oligi meil hea põhjus, et paps pealinna, endile külla kutsuda.

Vahvate moosekantide teemal jätkates, on paras aeg jagada pilti ansamblist Kaerajaan. Hea meelega jutustaks teile selle kollektiivi värvikatest seiklustest aga selleks peaksin hakkama isalt kõige selle kohta pärima hakkama … ja jälle katkestab ränk reaalsus mu mõttelõnga, meenutades põhjust mis ajendas mind just kirjutades isadepäevaks valmistuma.

 

Eriti tuusad kutid ehk ansambel Kaerajaan.

Omamoodi veider, et Aivariga Kanadasse kolimine on mind mu perega mitu sammu lähedasemaks teinud. Asi ei ole ainult selles, et mida kaugemal seda kallim 🙂 vaid, et tegelikult ka on just tänu Aivari olemasolule nii mõndagi võimalikuks saanud. Minule isiklikult on väga oluline, et minu elukaaslane oleks lähedase pereliikme staatuses ka minu ülejäänud pere jaoks, sest sedasi on perering üks ilus suur tervik, kus teineteisega arvestamine on nii iseenesestmõistetav. Enne seda kui Aivar mu vanematega 2012 a. jaanuaris kohtus, oli neil juba teada, et lendan selle mehega teisele poole planeeti ja viisaka kosilasena tuli Aivar selleks puhuks Eestisse mulle isiklikult järgi, et enda nägu ämmale, äiale ette näidata.

Vahetult enne kui teadmata ajaks, siia vahtrasiirupi- ja virmalistemaale kolisin, veetsin jõulud Elvas papsiga kahekesi. See jõuluõhtu oli ühtaegu lihtne ja eriline. Tütre külla tuleku puhul oli isal kindel soov, et tooksime väikese kuuse ka tuppa. Pikka retke sellest ei tulnud, sest üks pisike kuusekene, mis teiste omasugustega liialt lähestikku puntras kasvas, oli lühikese jalutuskäigu kaugusel. Ülejäänud õhtu veetsime telekast või raadiost tuleva jõuluprogrammi saatel tuba kraamides ja jõulupraadi valmistades. Kõigile neile kes papsil kunagi külas käinud on kindlasti pakutud Jüri legendaarset ja väga populaarset kapsasalatit. Täpselt nii nagu ma oma teismelise aegadest neid salatitegusid mäletasin, tuli ka tol korral mega kogus kapsast hakkida. Sedasi koos askeldades, isa peakoka rollis ja mina köögiabilisena, sai ruum täidetud headest toidulõhnadest kui ka hubasest jõulutundest.

Kunagi ühel sarnasel koos toimetamise õhtul, rääkis paps mulle kuidas ta minuga jändas kui veel imik olin ja väsimatult nutta röökisin ning tema ei saanud muid asju ajada, sest ma rahunesin ainult juhul kui ta käe nutva beebi kõhule pani. See toimis mitmel korral aga nii kui käe tõstis oli jälle kisa lahti. Lahendus mille peale emad selles olukorras nii lihtsalt ei tuleks oli see, et leida tuli sobiva raskusega raamat ja see kisakõri kõhule tõsta. Kahjuks ma ei tea mis tark raamat see oli mis mulle rahuliku une tõi. Kahtlustan, et kui see laulik või noodivihik polnud, oli järgmisena haardeulatuses mõni pesumasinate mehaanika teemaline õpik.

Paras aega teha väike peatus pajatustesse ja jagada pilti näiteks sellest toredast seltskonnast. Vasakul on isa vanem õde Eha, papsist paremal minu noorem õde Kristi ja ülejäänud on Kristi pätakad 🙂

Tädi Eha, Elisa Marie, paps, Helen Amelia, Kristi, Karl Martin

Käesoleva aasta kevadel oli papsi 70. sünnipäev. Kui ma eelmisel sügisel Kanadasse lennates ei julgenud igaks juhuks talle veel lubadusi anda, et kas mul õnnestub selle tähtsa päeva puhul kevadel kohal olla, siis salamisi saatsin selge soovi endast välja talle autoaknast lehvitades. Mida lähemale tähtpäev jõudis, seda tihedamalt leidsin end mõtisklemas, et ikka väga tahaks et ma sellest tähistamisest kõrvale ei jääks. Umbes kuu enne suurt sünnipäeva ütlesin mõtte ka valjuhäälselt välja ja Aivar võttis kah kohe sõnasabast kinni ning kiitis takka. Kui selgus, et isegi töölt puhkuse saamine käis mängleva kergusega oli otsus tehtud ja õdedega plaan paika pandud. Võtsingi ette marsruudi Kanada-Elva-Kanada. Isa sünnipäevale jõudmiseks tuli lennata kolme lennukiga, sõita rongiga, bussiga ja siis veel mõnus jalutuskäik läbi ilusa Elva linna, jõudmaks väikese kollase majani Lille tänaval.

Saabusin isa juurde päev varem, et tube kraamida ja sünnipäevaks ette valmistada. Pidulaua kattis “Vana Võromaa Vegan”, kes tõi kõik road isegi koju kätte, nii et meie isaga võisime aega kokkamise arvelt kokku hoida (niiii suur aitäh sulle Markus!). Nagu meie pere pidudele kombeks, kõlas ka sel korral pillimäng ja laste laul. Laste eeskujul võtsime korraks isegi kõik koos viisijupi üles. Midagi enamat poleks süda sellest päevast oodata osanudki. Vahel kipume märkama hetke ilu vaid tagantjärgi meenutades aga nii sel viivukesel ühislaulmisel kui ka paljudel varasematel kordadel, ei jäänud väärtusliku hetke pidulikkus kellelegi ses ruumis märkamata.

Papsi juubel, 70 sünnipäev.
Sünnipäeva melu
Siis kui sünnipäev peetud, piduroad söödud ja aeg on hakata marsruudil Kanada-Elva-Kanada tagasiteele asuma. 2 rõõmsat ja rahulikku, sest on mille üle tänulik olla.

 

Lisasin selle pildi uuesti, sest esiteks, see on üks eriti nunnu pilt ja teiseks, oma postitust jagades läheb siis loodetavasti õige pilt kaasa 🙂

Postituse alguses meenutasin isa sõnu  –  “Maru rahulik tuleb olla.” Selle rahulikkusega on nii, et ma küll tean teooriat millele keskenduda tuleks, kuid praktikas see veel väga hästi ei õnnestu. Usun, et isa hing leiab kiiremini tee rahusse nähes, et talle armsad inimesed ei kannata enam nii palju. Just isa hingerahu on praegu kõige tähtsam,  sellepärast on mul suur soov kõigile teile kes te lugemisega siiani jõudnud olete, et prooviksime Jüri Paursonist mõeldes häälestada endid võimalikult rahulikule sagedusele. Sedasi tunneb ta lähedaste armastust ja meie kõigi heasoovlikku toetust ning ei pea enam maa ja taeva vahel ekslema vaid võib, meie kõigi toetuse najal, liikuda rahulikult ja turvaliselt kosmilistele radadele.

Kogu tänase jutu võtab kokku bänd Islandilt, Sigur Ros ja lõpusõna jääb vapustavale trompetistile Markus Stockhausenile. Esimese pala puhul olen liigutatud nii võimsast kombinatsioonist metsa ja muusika tervendavast väest. Kogu see tulemus mõjub lohutavalt, isegi jumalikult, sest müstiliste helide taustal on metsa majesteetlik olemus oskuslikult esile tõstetud nagu pühale paigale kohane. Isa ei olnud traditsioonilises mõttes religioosne aga oli ometi veendunud, et midagi suuremat kui inimene on meid hoidmas ja teed juhatamas. Olen papsiga ühelmeelel ja väga tänulik kõigile hingedele, olenditele kes meie pere praegusel leina ajal eriti valvsalt hoiavad. Üks viis isaga alati ühendust saada on kuulata trompeti kaunist kõla ja sellepärast on mul suur rõõm, et avastasin sellise helivõluri nagu Markus Stockhausen. Aeg peatub ja meel võib puhata, kui lasta end tema muusikal kanda.

kõigile armastust ja rahu soovides,

Jüri tütar Mari

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.