Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 13/13 Vancouver, BC – Fort McMurray, AB

13.osa (1954km)

Vancouver, BC – Fort McMurray, AB

Automatk 13/13

Festivali järgsel hommikul, enne taas teele asumist jagasime Aivariga kohustused pooleks. Tema läks uue rendiauto järgi ja mina jäin koju kraami kokku pakkima veendumaks, et AirB&B tuba jääb meist maha puhta ja ilusana. 

Varsti oligi Aivar tagasi ja arvake ära mis autot talle pakuti? Ford Taurust 🙂 Nii siis saime matka ikkagi Taurusega lõpetatud, ainult et aastanuber 1999 oli vahetunud numbriga 2016, ajal mil see numbrikombinatsioon veel tulevikku esindas. Et puhkust oli järel veel 10 päeva, võtsime auto tervelt nädalaks, planeerides kodulinna jõuda vähemalt paar päeva enne kui elurütmi asub dikteerima töögraafik.

Olles suunaga kodupoole, võis Aivar entusiastlikumalt (peaaegu kõigis) teele jäävates vanakraamipoodides aardejahti pidada. Rendiautos nagunii ööbimiseks ruumi polnud, nii et kogu vaba ruumi võis nüüd väärtusliku kraamiga täita. Siinsetes “teise ringi” poodides liigub palju põnevamat kaupa kui Eestis ja kui on oskust neid märgata, võib päris üllatavaid tulemusi saada. Aivaril on õnnestunud osta ja müüa asju alates elektroonikast, sporditarvetest, muusikainstrumentidest, tööriistadest kuni ehete ja kingadeni välja. Põnevad kingad jõuavad muidugi edasi müümiseni alles juhul kui mina nad välja praakinud olen, sest osutuvad liiga ekstravakantseks või ainult Tuhkatriinu jalanumbrile sobivaks.

Selle ligi 2000km sisse mis meid Fort McMurrayst lahutasid, mahtusid sellised linnakesed nagu Kamloops, Jasper ja Edmonton ning kõigis neis võtsime aja natukeseks maha. Eriti jäi Aivarile meelde üks väike asula kuskil nende nimetatud linnade vahel. Seal leidsime endile öömajaks põhimõtteliselt puidust telgi. Laagriplatsi lähistel oli väike vaikne külake, mille poole õhtuhakul sammud seadsime, et kohalikus kõrtsus klaas õlut juua. Seda ei olnud sugugi lihtne leida aga teada oli, et kuskil peaks mingi baar veel avatud olema. Pärast pikka otsimist leidsimegi Legion house’i, mis on selline veteranide kogunemise koht aga muuhulgas toimib ka tavalise bubina. Selles konkreetses keldri kõrtsis oli huvitav alkoholimüügi litsents, mis nägi ette, et müüa võib ainult oma klubi liikmetele. Seetõttu oli baaridaamil liikmeraamat letil aegsasti valmis, kuhu tuli vaid oma nimi kirjutada, et kõik juriidiliselt korrektne oleks. Selles järjekordses kummalises 80-ndate stiilis interjööriga nurgataguses tundis Aivar end väga hästi, isegi sellest hoolimata, et jagasime võrdlemisi tasase muusikaga kõrtsi vaid nurgas igavusest küüsi näriva baaridaamiga. Läbi kottpimeda küla oma “puidust telgi” poole tagasi jalutades ajas jälle lihtsalt naeru peale kuhu me omadega sattunud oleme.

Edmontonis naudisklesime veel vähemalt 2 päeva, sest sealt edasi põhja poole minnes ootas juba tuttav tükk tühja maad ja 5 tunnine sõit kodulinna. Sel kõige viimasel teelõigul, lendas mööduva veoki ratta alt meie tuuleklaasi kivi, tekitased kõva kõmaka ja pika mõra. Alles hetk pärast vahejuhtumit ja kerget ehmatust sain teada, et Aivar oli pikema rendiperioodi puhul autole minimaalse lisakindlustuse ostnud. Ma olin päris üllatunud, sest tavaliselt ta seda vajalikuks ei pea teades, et meie krediitkaart pakub ka elementaarset kindlustust aga miski sisetunne suunas teda seda valikut tegema.

Olles selle road tripi lõpusirgel, sisustasime autosõitu meeleoluka ajas tagasi vaatamisega. Järeldus nr. 1 on, et rännakutel võiks olla sihitu kulgemine võrdses vahekorras eesmärgistatud käikudega. Mida rohkem eeltööd teha paikade kohta kuhu teel ollakse, seda sügavama elamusega sealt lahkutakse. Meie lasime ikka tuulel ja tujul end puhuda sinna kuhu juhtus, määrates ise vaid üksikud maamärgid ja lähtudes tihti esmastest vajadustest nagu tühi kõht või vette igatsev ihu. Sellegi poolest ei ole plaanis end tagant järgi nuhelda, et lasime kõigel orgaaniliselt kujuneda. Ilmselt on paratamatu, et mida rohkem uut avastad, seda rohkem taipad kui palju on veel avastada.

Taipamine nr2. tekkis arutades teemal, kas ja kuidas tulevikus USA idarannikut avastama minna, olime ühel meelel, et auto asemel võiks ikkagi linnast linna lennata, varudes iga paiga jaoks aega vähemalt nädal ja soovi korral võib ju rendiautoga loodusesse sõita. See võimaldaks vältida tundide pikkust, pidevat autos istumist ja kangeks jäämist, ühtlasi võimaldaks/sunniks see reisima kerge pagasiga.

Võib öelda, et 2 kuud tagasi välja öeldud soov, et avardavad kogemused tuleksid meile mõlemale pehmelt ja turvaliselt, oli täitunud. Mõned sellised hetked ikkagi ilmnesid, kus tuli teadlikult rahu säilitada ja olukorraga leppida, see juures ei tekkinud kordagi pingeid minu ja Aivari vahel, pigem mõjus teineteise kohalolu emotsioone maandava kindlusena, et õnneks ei pea kumbki meist keerulisi olukordi üksi kogema. Nüüd jõuangi sujuvalt selleni, mida me mõlemad enne reisi endamisi mõtlesime. Nimelt, et kas me ka teineteise kohta midagi trastiliselt uut avastame? Kumbki meist ei suutnud nimetada midagi märkimisväärset. Pigem sai kinnitatud teadmine, et koos olles on kodune turvatunne alati käeulatuses.

Minu kõige lemmikum koht oli Vancouveri ürgne vihmamets ja suureks rõõmuallikaks osutusid ka akrojoogatunnid. hipide kokkutulek oli samuti väga eriline/õpetlik kogemus ja tegelikult analüüsin ja avastan tänaseni mida kõike ma selle metsa nädala jooksul õppisin. Üks olulisemaid tähelepanekuid Rainbow’st on see, et kirjeldatud idülliline kokkutulek, kus kõik peaksid justkui tingimusteta armastuse meistrid olema, on täiesti OK endale tunnistada, et ma ei ole kaugeltki selle ideaali lähedal. Vähemalt olin ümbritsetud suuremast hulgast inimestest kes kõik vähem või rohkem teadlikumalt pilku endasse ja oma tegude tagajärgedele suunavad. Osake minust sai ka kergemat sorti hipinduse üledoosi, mis ei tähenda, et ma hipi aspekti enda loomusest eitama asun aga pärast kokkutulekut luban teistel tahkudel oma enese olemuses vabamalt väljenduda. Ma olen ikkagi kaksikute tähtkujus ja kui ma tahan kanda korraga haaremipükse, kontsakingi ja nahktagi, siis nii ON ja jäägu pealegi stereotüüpidega tembeldajad nuputama kes ma selline olen 🙂

Et Google Map ei lase korraga rohkem kui 10 peatust kaardile märkida, tegin reisi marsruudi kokkuvõtva pildi väga üldistavalt, näitamaks millise osa planeedist me läbi kammisime.

Matka marsruut üldistatult

Kuigi järjejutt sündis tervelt 3 aastat pärast reisi, on mul hea meel, et see nüüd kirjas on. Aitäh kõigile kes kirjutiste vahendusel kaasa elasid ja reisisid! Järgmiste postitustega lülitun ümber kehtivasse aastanumbrisse ja luban, et reisiblogiks kujunenud teemade vahele hakkab ilmuma ka maale ja joonistusi!

Järjejutu lõpusõna saab Pomlamoose, kes meenus meile alati kui GPS kiireneva tempo suhtes hoiatas, sisaldades samasugust heli nagu katkend sellest Angy Birds kaveris. Vaadake kindlasti ka teist videot, sest Nataly ja Jack on leidnud geniaalseid lahenudusi vaimuka video tegemiseks väga minimaalsete vahenditega.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.