Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 12/13 Wilbur, WA – Vancouver, BC

12. osa (1868km)

Wilbur, WA – Vancouver, BC

Automatk 12/13

Kogu reisi üks mõrudaim hetk oli leppida paratamatusega, et Wilburist edasi tuleb minna ilma Fordita. Plokikaanetihend oli juba pikemat aega nõrkemise märke saatnud ja nüüd siis lõplikult õli ja vee omavahel segi paisanud. Egas muud kui tuleb vapper olla, Aivaril kõvasti käest kinni võtta ja uskuda, et kõik on ikka veel täpselt nii nagu olema peab.

Kuna kõik muud, võimalikud ja võimatud, lahendused olid selleks hetkeks järjest maha kriipsutatud, jäi viimaseks õlekõrreks Spokane lennujaama hääletada ehk 100km tagasi minna, et auto rentida. Just nimelt lennujaama, sest neis on esindatud palju erinevaid autorendifirmasid ning lootsime, et nii õnnestub parima hinnaga auto valida.

Minul oli sel hetkel varasemaid hääletamise kogemusi ainult 2, millest 1 oli rohkem nagu ebaõnnestunud katse (siinkohal tahaks tervitada Olevit, kellega koos see katse ebaõnnestus, päädides sellega, et Olev sõitis Viljandisse bussiga ja mina jäin Tartusse õe juurde öömajale). Aivar see eest, on pöidlaküüdiga enne meie ühist ajaarvamist Skandinaavias paar korda seiklemas käinud. Ei teagi kas põhjuseks minu algaja õnn või Aivari vilumus aga tee ääres tuli oodata vaid 15 min. Meid võttis sõidutada tore indiaani naine, kellega saime otse lennujaama ukse ette.

Nähes, et meil on valida tervelt 12. erineva rendifirma vahelt, tundus, et nüüd on mure murtud aga juba hetk hiljem Ilmnesid mõned üllatuslikud bürokraatia nüansid. Esiteks oli vaja USA-st renditav auto tagastada Kanadasse, mis tähendab, et auto peab olema Kanada registrinumbriga. Teiseks oli oluline, et kui sihiks on Vancouver, peab numbrimärk kuuluma just BC provintsile. Asi selles, et nii Kanada provintsid kui USA osariigid on kõik üksteise suhtes nagu erinevad riigid ja kui tahta rendiautot teise (osa)riiki viia, küsitakse lisaks tavapärasele päevatasule ka kosmilist tagastusraha + tagatisraha, mis broneeritakse krediitkaardil auto kasutamise ajaks. Kolmandaks, kui sobiv auto leitaksegi, tuleb see tagastada 24h jooksul. No ja kõige lõpuks mainiti veel muuseas, et kuna me ei ole Kanada kodanikud, on piiriametnikul õigus meid rendiautoga riiki mitte lasta.

Lootust andev? Kõigi nende rendifirmade hulgas polnud ainsatki British Columbia numbriga autot, küll aga pakuti meile Alberta masinat, mis tuli viia Calgarysse, mis omakorda tähendaks, et peame seal uue auto rentima millega Vancouverisse sõita. Selleks hetkeks oli juba niigi teada, et ka Vancouverist koju, Fort Mac’i tuleb ilmselt rendikaga minna.

Ka oma maise vara maha jätmine/ära andmine ja lennukiga otse koju minek polnuks kahekesi reisides odavamaks kujunenud, sest Vancouveris ootas meid ettemakstud festival ja öömaja. No tegelikult ei tulnud kordagi tõsiselt kaalumisele stsenaariumid sellest, et enne puhkuse lõppu tagasi Fort McMurray’sse minna või festivalist loobuda. Samuti ei olnud mõeldav auto kõige täiega hülgamine, sest minu kaisuloom jäi rikkis autosse, meie heade uudistega naasmist ootama. Uskuge mind, Aivariga koos elades ärkavad kummalisemadki tegelased kui kaisuloomad päriselt elule just nagu Alice’il imedemaal, isegi seeni söömata. Ja see on vaid üks paljudest Aivari supervõimetest.

Parema plaani puudumisel võtsime vastu selle ainukese pakkumise ehk Calgary numbriga auto, mis saatus meile välja valis. Pean ütlema, et auto osas oli “tal” vähemalt hea maitse. Aivarile ulatati luksusliku Chrysler 300C võtmed. Ohsaa! Oli küll natuke lohutav just selle autoga meie Fordiga hüvasti jätma sõita.

Olles tagasiteel Wilburisse, tuli otsustada mida teha väsinud masinaga, et ta ei peaks jääma hüljatult parklasse seisma. Tahtsime, et ta saaks ikka maksimaalselt realiseeritud ja nii juhtuski, et automehhaanik, kes oli meid aidata proovinud sai Fordi endale. Kindel see, et lisaks uhiuutele esirehvidele ja korralikule katuseboksile oli tal sealt muudki võtta. Kes teab, ehk isegi remontis ära ja müüs hoopis maha, mis sest et ilma tagumise istmeta.

Kui kogu matkavarustus, välja arvatud hiigelsuur tekk mida madratsina kasutasime, oli teise autosse ümber kolitud, oligi aeg hüvastijätuks. Tänasin Fordi, et ta meid kõrbesse ega kiirteele ei jätnud ja tegin suure kalli ka.

Postituse alguses oleval kaardil on hästi näha, et Wilburist Vancouverisse ei olnudki enam teab mis palju maad aga nüüd olime sunnitud marsruuti muutma. Õhtu hakul uuesti teele asudes lahutas meid Calgaryst ligi 800 km ja Chrysler tuli järgmise päeva lõunaks juba tagastada. Otsustasime, et rahuliku ööune huvides, ületame Kanada piiri enne kui öömajale jääme. Kõrvus kumises ju rendifirmas kuuldud hoiatus, et turistid ei pruugi renditud autoga teise riiki üldse pääsedagi.

Kell oli juba üle keskköö kui paksu metsa vahel piiripunkti jõudsime. Meid tervitas natuke unise olekuga piiriametnik, kes ei tundnud vähimatki huvi  auto vastu, küll aga oli Aivaril vaja selgitusi anda oma peagi aeguva Kanada viisa osas. Olles selle küsimusega arvestanud, oli meil välja prinditud kiri immigratsiooniametilt mis kinnitas, et Aivari alaise elamisloa taotlus on sisse antud. Sellest kirjast õnneks piisas, et meil minna lasta ja võisime taas kergemalt hingata. Järgmine prioriteet oli oma väsinud kehadele esimene ettejuhtuv motell leida, kus natuke tukkuda (autovoodit ju enam ei olnud, nuuks) ja siis edasi Calgary suunas vurada.

Rendifirmasse jõudsime täpselt õigeks ajaks. Seniks kuni Aivar tegeles ühe auto tagastamisega ja teise rentimisega ootasin mina parklas meie maise vara kuhja juures. Olime juba korduvalt vaadanud iga asja eraldi kriitilise pilguga, et kas millestki oleks ehk mõistlikum loobuda ja siis hoopis auto rentimise asemel bussipilet osta ning ülejäänud reisil ainult ühistransporti kasutada. Provintside vahelised bussireisid ei ole ka sugugi odavad, seega kahe inimese kulusid arvestades jääb mugavuse ja kulutuse suhet arvesse võttes ikkagi rendiato arukamaks valikuks.

Varsti naases Aivar uue auto võtmetega, milleks oli sel korral väike Kia. Laadisime oma kahe käru jagu kraami autosse ja asusime, aega raiskamata teele. Ka see auto pidi järgmise 24h jooksul sihtkohta jõudma, mis osutus omamoodi väljakutseks. Calgaryst Vancouverisse on 1379km ja google sõnul tuleks aega varuda minimaalselt 15h. Teoreetiliselt on kõik teostatav aga ekstreemseks kujunes sõit just tee- ja ilmaolude tõttu.

Calgary – Vancouver

Igal eelneval ja järgneval korral olen sõitu sel samal maanteel väga nautinud, sest käänuline tee lookleb mööda mäenõlvu ja kauneid vaateid jagub kogu sõiduks. Seekord ei olnud imetleda muud kui ees kihutava rekka tagatulesid ja kõigest jõust vehkivaid kojamehi, sest ajalimiit sundid sõitma vihmas ja ööpimeduses. Samal ajal oli suurel osal maanteest remont pooleli ja teemärgistuse puudumine raskendas nähtavust veelgi. Lisaks tuli kitsast maanteed jagada rekkadega kes tuiskavad seal hulljulgelt mõlemas sõidusuunas ööd ja päevad. Kõigele lisaks vilkusid mitmel pool sildid, mis hoiatasid mägedelt teele tulevate metsloomade ja võimalike kivivaringute eest. Loomulikult on loomad, kivid ja rekkad seal ka päevasel ajal aga halva nähtavusega, vihmaga ja väsinuna oli minul küll päris hirmus isegi kaardilugeja positsioonil olla. Kunagi keset ööd jõudsime lõpuks väiksesse linna Revelstoke, kus otsustasime oma eluga riskimise selleks korraks lõpetada. Siit oli Vancouverisse veel 6h tee.

Hommikul uuesti teele asudes, oli ilm ilus ja sõit suurlinna sujus viperusteta. Meil oli õnnestunud kenasti ajagraafikus püsida ja matkavarustus sai AirB&B koju viidud nii, et aega jäi veidi ülegi. Pidasime väga oluliseks, et auto saaks õigeaegselt tagastatud, sest niigi tuli teisest provintsist renditud auto eest ebaõiglaselt suurt lisatasu maksta ja ei tahtnud riskida, et rendiarve võiks veelgi suureneda. Samal ajal kui Aivar autot tagastama läks ja hiljem ühistranspordiga koju seikles, jäin mina meie uues kodus ringi luusima.

Olles Vancouverit avastamas juba teist korda, oli hea tõdeda, et tegu on täpselt sama laheda linnaga kui esmakülastusel tundus. Esiteks, meie koduks oli boheemlaslik maja, mille kolmel korrusel elas kokku 7 tudengit, kes kunagi korraga kodus polnud, oma erinevate kooli- ja töögraafikute tõttu. Meil õnnestus 3 päeva jooksul kohtuda neist vaid 5-ga. Meie kasutada oli teisel korrusel asuv eraldi vannitoaga magamistuba, mis oli täpselt õige suurusega, võimaldades mul hommikuti joogamati lahti rullida ja päeva võimlemisega austada.

Puhkuse meeleolu on kerge tekkima tingimustes mida ajutine kodu pakkus. Terrass, päike, suur maitseainete ja teetaimede põõsas terrassi servas, Aivari tehtud hommikupuder ja kui kuskil patseerib ka muheda olekuga spanjel, siis see on juba niigi kodusele tundele veel vaid lisaboonus.

Kui esimesel Vancouveri külastusel vaatasime üle English Bay, siis seekord peatusime Jerico ranna pargi vahetus läheduses, millest ei ole palju maad ka Kitsiliano randa. Jerico Beach Park oli koht kus toimus folk festival ja peatuspaika valides oli oluline, et kodu oleks lühikese jalutuskäigu kaugusel. Niisiis, järgmiseks 3-ks päevaks jäid kõik murelikud autoga seotud küsimused ootele ja häälestasime endid folgi lainele.

Vancouver Folk Music Festival

Vahetult enne legendaarsest folkmuusika festivalist kuuldes olin avastanud ansambli “Rising Appalachia”. Nähes neid esinejate nimekirjas tekkis kohe kindel tahtmine varakult piletid hankida ja õnneks meeldis mõte festivalist ka Aivarile.

Kõik see kombo mida Vancouver selle 3-me päeva jooksul pakkus oli vägagi väärt kohale tulemist. Kummalisi tutvuseid, head muusikat, parimaid falaffeli burgerid folgi alalt, tantsu, nalja ja lõõgastavat muidu molutamist kogu raha eest. Võrreldes kodulinna Folgiga oli siin ka palju erinevusi ja mitmete nüansside osas tundub, et Viljandil on suured eelised sellise sündmuse korraldamiseks. Esiteks on Viljandis ruumi laiutada lavade paigutusega, nii et samaaegselt toimuvad kontserdid ei hakka üksteist segama. Teine huvitav avastus oli, et sellel festivalil oli inimestel kombeks iga päev võimalikult vara kohale tulla, et siis kõigi lavade ette oma pikniku tekikesed laiali laotada. Sellega garanteeriti endile kindel privaatne platsike iga lava juures kogu päevaks. Nii et kui parasjagu ühtel kontserdil oled, siis teise lava juures on su tekike kenasti tühjalt ootamas. Viljandis selline nali ei õnnestuks mitte mingil juhul. Asju mille osas võiks Viljandi Folgile veel mitu plusspunkti anda on tegelikult veel aga võibolla räägib minus ka koduigatsuse raasuke. Seda eriti praegu kui folk on kohe kohe algamas aga sel aastal oleme otsustanud pika puhkuse asemel hoopis terve suvi tublid tööinimesed olla.

Mind festivalile meelitanud “Rising Appalachia” tuumikuks on õed Leah ja Chloe, kelle bänd sai alguse sõbra kodustuudios salvestatud albumist, mis oli mõeldud perele ja sõpradele kingituseks. Tunnustus ja tähelepanu mis sellele järgnes, andis põhjust uue ansambli sünniks. Nende loomingus on sõnumil väga tähtis roll, mis kõnetab minu samaaegselt eksisteerivate tahkude hulgast eriti just seda hipi-revolutsionääri loomust. Muide, nad kohe kohe Eestisse esinema tulemas! 28. August Katariina kirikus. Jälle ma ise ei saa minna aga teie kõik minge ja ande siis mulle ka teada kuidas meeldis 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.