Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 11/13 Black Forest Hills,SD – Wilbur, WA

11. osa (1602km)

Black Forest Hills, SD – Wilbur, WA

Automatk 11/13

Tagasi tsivilisatsioonis pärast nädalast lillelaste laagrit! Arvake ära mis me esimese asjana tegime kui lähimasse linna jõudsime? Õige vastus – internetti läksime. Muidu oleks esimese asjana pessu läinud aga kuna hotelli fuajees ei olnud ühtegi hingelist meid vastu võtmas, saime vähemalt seina pealt wifi parooli ja tundsime endid päris koduselt ka maja esisel terrassil istudes.

Meie edasistest plaanidest oli sel hetkel teada vaid nii palju, et 17. juuliks tuleb jõuda Vancouverisse folk muusika festivalile. Passid olid varakult ostetud ja AirB&B majutus broneeritud, nii et see oli maamärk mille poole liikuda. Kohale jõudmiseks oli aega 10 päeva ja selle aja sisse mahtus terve jada üllatusi.

Sinna hotelli, mille territooriumil internettis surfasime, me ööbima ei jäänud, küll aga kasutasime interneti aega targasti otsides sobivat telkimisala kus saaks lõpuks ometi dušši alla. Olles välja valitud laagrisse kohale sõitnud, leidsime kontori ukselt telefoninumbri kuhu tuli broneeringu tegemiseks helistada. Kõnele vastas omanik ise, kes lubas poole tunni pärast kohal olla. Peremees saabusgi lubatud ajal ning tegi meile kiire tuuri oma valdustes, muuhulgas mudkui uuris kes me oleme ja mis asjus siia sattusime. Et meil selle muheda mehega jutt sujus, tuli ta hiljem veel meie juurde lobisema, just siis kui olime õhtusöögi laiali laotanud. Süüa ta ei soovinud aga istus ikkagi lauda, rüüpas õlut ja pajatas oma elust igasugu lugusid. Tuli välja, et tegu on sõjaveteraniga, kes oli lahinguväljal meediku väljaõppega. Tema jutust oli tunda, et tal on mida nendest aegadest kahetseda. Mainis mitu korda, et ei tahtnud teha paljusid tegusid mida seal tehtud sai ja kui jutt käib sõjast, siis ei pea palju nuputama mida eluga pääsenu kahetseda võib. Näha oli, et ta on pettunud süsteemis mis oli suutnud teda sellesse lõksu meelitada. Äärmiselt kahju kui elutarkus peab tulema läbi nii jõhkra kogemuse nagu sõda. See kinnitas mulle veelkord, et mõtlema peab ikka alati oma südamega, mitte tuimalt teiste käske täitma. Kuigi jututeemad kiskusid kohati tõsiseks, oli siiski huvitav õhtu. Positiivse uudisena saime veteranilt kuulda, et siin samas Montana osariigis, on mõne päeva pärast tasuta folk festival linnas nimega Butte (hääldusega Biuut). Uudis festivalist määras sel samal hetkel meie edasise marsruudi.

7. juuli hommikul asusime optimistlikult teele, olles rõõmsad, et just nii õigel ajal tasuta festivalist kuulsime. Kui miski veideke muret suutis teha, siis ainult kahtlus, et ühe autoratta laager tulnuks ikkagi juba ammu uue vastu vahetada. Undamine ei olnud ju pärast rehvide vahetust täiesti ära kadunud ja nii otsustaski Aivar, et järgmises linnas viime auto remonti. Ei tule kuidagi meelde, mis selle linna nimi oli aga juba veidi aja pärast jõudsime remonditöökotta ja saime mehhaanikuga kokkuleppele, et järgmisel hommikul võtab meie masina esimesena töösse. See tähendas, et pidime auto töökotta jätma ja jala öömaja otsingule minema, millest kujunes pikk aga lõbus jalutuskäik. Järgmise päeva pärastlõunal saime auto juba tagasi.

Värskelt remondist tulnud auto

Nüüd kus auto ühtegi kahtlast häält ei teinud, julges Aivar muretumalt hoogu lisada. Olime saanud hea tempoga pikema lõigu Butte’i festivalile lähemale, kui ühel puhkealal peatust tehes suur osa jahutusvedelikku välja voolas. Auto alla tekkis suur roheline lomp, mis jättis mulje nagu oleks Fordil kogu reisist “oksendamiseni” kopp ees ja jaks otsas. Lasime mootoril jahtuda ja valasime vett juurde. Ootasime vähemalt tunnikese enne kui julgesime edasi sõita. Autoga tundus kõik taas korras olevat, nii et muretsemiseks põhjust polnud.

Butte’i jõudsime päev enne festivali algust. Esimene vaatamisväärsus mis seal tählepanu tõmbab, on mäe otsa paigaldatud hiiglaslik Neitsi Maarja kuju. Monument on USA skulptuuridest neljas kõrgeim ja pühendatud kõikidele naistele, eriti emadele. Wikipedia järgi on teos valminud vabatahtlike tööna ja annetatud materjalidest. Mulle, kes ma organiseeritud religiooni kui muinasjuttu suhtun, see kuju eriti muljet ei avaldanud. Pigem mõjus pühalikult majesteetlik mägi millele skulptuur paigtatud.

Neitsi Maarja kuju Butte’is. Photo credit:https://en.wikipedia.org/wiki/Our_Lady_of_the_Rockies

Butte on kireva ajalooga buumi linn, mis tõusis mõjuvõimsasse staatusesse 19.sajandil seoses elektri kasutuselevõtuga, tänu oma suurtele looduslikele vase varudele. Vase kaevandused suleti lõplikult aastal 1983 ning pärast seda on linn omi hiilgeaegu taga igatsedes ajaloo objektiks jäänud.

Butte telklaager. Aivar taamal naabritega lobisemas

Olime esimesed kes end linna poolt määratud telklaaris sisse seadsid. Suuri rahvamasse kuskilt veel ei paistnud aga mõnda pillikohvriga moosekanti nägime küll. Hommikuks oli õhus juba palju rohkem pidulikku meeleolu, sest kitarri tinina saatel kerkis uusi telke üha juurde.

Folkmuusika on mu südames endale kindla koha kindlustanud, sest minu kodulinn on Viljandi, legendaarne pärimusmuusika pealinn kus juba lapsena sai pillimehest isaga folgil käidud. Hiljem juba omapead, teiste “salli-tallajatega” vabalaval õlut joodud, Untsakate laule lauldud ja varavalgeni varbaid villi tantsitud. Olen kindel, et just Viljandi Folgil olen näinud oma esimesed välisesinejad, kuulnud erinevate kultuuride traditsioonilist muusikat ja tundnud kuidas muusika ühendab sõpru ja rahvaid. Isegi pärast Kanadasse kolimist, olen igal suvel alati kodulinna folgiks kohale sõitnud ja nii sai ka Aivar folgipisikuga nakatatud. Teades, et sel aastal jääb Viljandi Folk kättesaamatuks, saigi varakult Vancouveri festival plaani võetud. Uudis sellest, et teele jääb ka Butte’i pidu, oli puhas lisaboonus.

Võrreldes paljude teiste USA väikelinnadega oli siin kõrgklassi kunagist kohalolu tunda. Silma jäid nii mõnedki peenema arhidektuuriga kivimajad ja nikerdustega puumajad. Kõik see võim sai linnale osaks tänu elektri kasutuselevõtule ja seeläbi kasvavale nõudlusele vase järele. Kaevandused meelitasid töölisi kohale kõikjalt üle maailma, näiteks Iirimaalt, Wales’ist, Liibanonist, Kanadast, Soomest, Austriast, Itaaliast, Montenegrost, Mehhikost ja mujalt. Butte buumi lugu kõlab väga sarnaselt Fort McMurray kirjeldusele praegu, sest ka siia on üle maailma kokku tuldud aga hoopis selleks, et õliliivadest bituumen kätte saada. Nagu iga buumi linna saatus on kord kõrgelt kukkuda, ei ole ka Fort Mac’il mõtet loota, et sellest pääseda õnnestub. Erinevust võib näha vaid selles, et kui 19.saj. usuti imselt, et elektri kasutuselevõtt tagab vase nõudluse aegade lõpuni ja linna rajades suurustati uhkete ehitistega, siis Fort Mac ei hiilga pealtnäha muuga, kui monster-truck’idega (mille ülalpidamine tegelikult juba praegu paljudel üle jõu käib). Need on kõrged kastiga maasturid, millega sõidavad peaaegu kõik.  SIIN lingil on hea ülevaade millest jutt käib.

Butte’ist rääkides, ei saa kuidagi mööda vaadata Dumas bordellist, mis on kõige vanem ja pikemalt tegutsenud omataoline USA-s, olles tegutsenud 92 aastat enne kui see 1982 lõplikult suleti. Kuuldavasti läks maja keldrisse salauks läbi juuksurisalongi, mille kaudu anonüümseks jääda soovivad kliendid sisenesid. Esialgu olid kasutusel vaid kõledad keldritoad, hiljem laieneti teisele korrusele. Selleks, et bordelli pidada ka ajal mil prostitutsioon oli keelatud, maksis perenaine kohalikele politseidele iga kuu altkäemaksu 200$ kuni 300$. Kui pankroti põhjustanud maksust keelduda prooviti, ähvardasid politseid maja põlema panna. Täna on endine lõbumaja muuseumina avatud kõigile uudishimulikele.

Varsti oligi aeg Butte’st edasi liikuda, et leida end Drummond’ist. Sellest peatuspaigast ei ole mul ühtegi fotot. Otsisime öömajaks järgmise matkasuvilate pargi kus saaks ka telkida. Selle pargi tõmbenumber oli välibassein ja mullivann. Peale meie, liikus sel õhtul telklaagris ringi veel üks jutukas Poola päritolu tüüp, kes lühikese ajaga päris tüütuks suutis muutuda. Lisaks sellele, et ta oma telgi meie kõrvale pani, oli ta ka mullivanni tulemas samal ajal kui meie. Õhtuks oli tegelane kuskilt natuke napsuse sõbranna leidnud ja telki vedanud, aga enne ööd suutsid need kaks juba tülli minna, nii et tüdruk end tusaselt minekule seadis.

12. juuliks oli üle poole Montana osariigist läbitud ja jõutud Missoula’sse, linna kus just sama päeva hommikul toimus suur jooksumaraton. Tegime seal peatuse vaid lõunasöögiks ja vanakraamipoe külastuseks. Ah jaa, siiani polegi veel jutuks tulnud, et Aivar on ju kirglik aardekütt kelle silmad lähevad rõõmust särama alati kui taaskasutuspoodi näeb!!! Ta on väga osav leidmaks igasugu veidraid asju mida parema hinnaga hiljem internetis edasi müüa. Juba reisi alustades, pakkis ta muuhulgas kaasa paar asja mis parasjagu ebay oksjonil olid, et need saaks ostjatele õigeaegselt posti panna. Kogu automatka jooksul õnnestus Aivaril osta ja ka müüa mõned käekellad, üks klarnet ja kindlasti oli asju veelgi aga praegu lihtsalt rohkem ei meenu. üheks vahvaks, kuid ennekõike kaalu ja kuju tõttu kättesaamatuks jäänud leiuks oli Butte’i antiigipoes  vanaaegne metallist elektripliit. Siin pool planeeti on sellised asjad täiesti talutava hinnaga ja ma juba jõudsin kujutleda oma kodu ülejäänud interjööri selle pliidi ümber 🙂

Antiikne pliit mille hinnast lubas poe omanik pool hoobilt maha võtta kui ostjad oleme

Missoulast ligi 100km eemal on Superior, kust leidsime täiesti tasuta telkimisala. Külastajate kasutada oli puhas kuivkäimla ja piknikulaud. Kemmergu seinal suur hoiatav silt, et karud on liikvel, teiste sõnadega s*tu ruttu!

Varsti pärast meie saabumist, tulid naaberpaltsile telkima isa ja poeg. Mind nähes, küsis väike poiss uudishimulikult, et kas ma tahaks ära arvata mis tema nimi on? Ma siis mängisin temaga natuke arvamismängu aga lõpuks teatas ninatark, et nimi on ju hoopis Benjamin. Asjaliku olemisega 5 aastane juudipoiss ja tema rabist isa, olid kahekesi isa-poja kvaliteetaega veetma tulnud. Tegelikkuses veetis poiss suure osa õhtust rohkem meie seltsokonnas ja lõpuks liitus ka rabi ise, tuues kaasa paar õlut, mis enam-vähem kattis lapsehoidmisteenuse.  Benjamin pildus vaimukusi terve õhtu ja nendega oli tegelikult väga lõbus.

Hommikul oli Benjamin isaga ammu enne meie ärkamist teele asunud ja ainukesed kes naabruses ringi sebisid olid sipelgad, koolibrid ja oravast veidi suuremad närilised, keda suslikuteks kutsusin.

Mingi suslik?

Et, inimesi kuskilt ei paistnud, sain sel hommikul mõnusa metsadušši üles seada. Mäletate, tegin varem juttu sellest matkaduššikotist, mis tuleb veega täita, päikese kätte soojenema jätta ja siis kott puu otsa riputada, et duššiotsikuga voolikust endale karastav vesi kaela valada. Niiii mõnus!

Ka hommikuvõimlemine oli sel korral eriliselt pidulik, sest keset päikselist samblast metsaalust oma tasakaalu harjutades, lendas minu joogamati ees kasvava lillekese juurde sumisema tilluke koolibri, keda ma liikumatult, ühel jalal seistes, hea 20 sekundit vaadelda võisin.

Superiorist 250km edasi sõites on järgmine suurem linn Spokane, koht mis osutus palju olulisemaks teelahkmeks kui aimata oskasime. Nimelt Aivar on väga visa autojuht aga sirgete kiirteede asemel eelistab ta kindlasti maalilisemaid vaateid, pealegi suurel maanteel jääks ju kõik armsad külad ja põnevad nurgatagused nägemata. Seepärast saigi Spokanest edasi sõitmiseks valitud kiirtee asemel hoopis väike külatee.

Vatised pilved

Ilm oli mõnus, taevas vatitupsupilvi täis ja mõlemal pool teed avar vaade erivärvilistele viljapõldudele. Maastik mitmekesiselt laugete tõusude ja laskumistega vahelduv. Sellises muretus idüllis sõisime õhtule vastu ja elu oli lihtsalt täiuslik.

Hetkel mil meid sundis peatuma kapoti alt tulev veeaur ja mootorist kostuv vilin, hakkas idülli-mull mõranema. Ford oli taas ülekuumenenud. Esialgu ma eriti ei muretsenud, kuna ettenägelikult oli tagavara jahutusvedelik olemas aga Aivari näost võis lugeda, et olukord on tõsisem kui tunnistada tahtnuks. Selleks, et veepaagikork maha keerata ja jahutusvedelikku lisada, kasutas Aivar suurt saunalina, hoidmaks end võimalike veeaurupõletuste eest. Ootasime põldudega ääristatud teeserval vähemalt pool tundi, enne kui proovisime edasi sõita.

Seda mis toimus vahetult peale auto uut käivitamist järgneva 4. minuti jooksul võite vaadata siit VIDEOST

No täielik paanikaosakond. Kujutlege korraks endid sinna põldude vahele kui auto hakkab ilmselgelt otsi andma. Õnneks ei olnud me keset kiirteed, kus olnuks kõik mitu korda hirmsam ja ohtlikum. Tundub, et Spokane oli väga otseses mõttes üks neist ristmikest meie elus, kus korraks peatuda, intisiooni kuulata ja valida oma saatusele uus stsenaarium. Imeväel jõudsime lähimasse asulasse, Wilburisse kui 6-st küünlast 2 olid täitsa läbi kärssand ja kahtlustasime, et mootoris on ka tõisem jama. Kohe pärast asula silti oli väike parkla kuhu vabakäiguga napilt pargitud saime.

Õhtu oli veel noor aga atuoremonditöökoda siiski juba suletud. Uurisime ümbruskonda pilguga, et kas siit oleks võimalik vajadusel uut, heas korras ja soodsat autot osta. Aintsatki hingelist kuskil ei liikunud. Esimesena tervitas meid linnapiiril tõsine kauboide “ärikeskus” ehk hotell-kõrts-bordell-vangla kõik ühes hoone, mille sarnast seni vaid metsiku lääne filmidest nähtud. Järgmiseks sürreaalseks avastuseks oli hanerakendiga kummituste vanker, mille kõrval istus hiiglaslik siga.

Ei saa öelda, et siin üldse autosid poleks müügil olnud aga ühtegi tõsiselt võetavat kandidaati küll mitte. Näiteks kohe kummituste vankri kõrval oli vana RAM kastikas. Näe napilt oleks omale ka ehtsa monster-trucki soetand,  haa-haa-haa. See mõte polnud kunagi päris tõsine, sest tol õhtul oma armsas autovoodis magama jäädes lootsime siiralt, et sõber Ford saab homme töökojas elule turgutatud.

Mehhaanikul meile häid uudiseid polnud. Nagu Aivargi kahtlustas, viitasid sümptomid juba pikaajalisele plokikaanetihendi lekkimisele ja nüüd oli lõpp päris lähedal. Sellega, et siit edasi sama autoga enam minna ei saa oli väga raske leppida. Nüüd tuli kogu oma loomingulisus tööle panna ja nuputada kuidas edasi?

Ühistransporti Wilburis pole, taksosid ammugi mitte. Lähim koht kust autot rentida on Spokane, mis tähendaks 100km tuldud teed tagasi hääletamist. Autoremonditöökoja peremees teadis, et üks ta sõber müüb korralikku soodsat autot, siit 30km eemal. Ta pakkus, et sõidutab meid ise kohale, mis tundus päris lootustandva õlekõrrena. Soovitajaks ju luksepp ise, nii et ega ta halba autot ju pakkuma hakkaks!

Pärastlõunal sõitsimegi lootusrikkalt pakutud masinat üle vaatama. Kohale jõudes tabas meid täielik shokk. Vaid põgusast pilgust piisas teadmaks, et kaubaks siin küll ei lähe. Katki ei olnud mitte ainult tuuleklaas vaid ka küljeaknad ei käinud korralikult kinni. Masin oli suitsukonidest pungil, räpane ja ilmnes veel terve jada põhjuseid, mis tekitas siirast hämmingut, et see tüüp võttis vaevaks meid sellist risu vaatama tuua. Aivar jäi pealtnäha viisakaks ja tegime isegi kiire proovisõidu mille jooksul kostus, muidu nii rõõmsameelse Aivari suust vaid vandumist. Autot tagasi viies oli jutt lühike, sest sellisega ei lastaks meid üle Kanada piiri MITTE MINGIL juhul.

Tänast järjejuttu sobivad kõige paremini lõpetama just selle laheda laulu read:

…Gotta keep on going, looking straight out on the road
Can’t worry ‘bout what’s behind you or what’s coming for you further up the road
I try not to hold on to what is gone, I try to do right what is wrong
I try to keep on keeping on
Yeah I just keep on keeping on

I hear a voice calling
Calling out for me
These shackles I’ve made in an attempt to be free
Be it for reason, be it for love
I won’t take the easy road

I’ve woken up in a hotel room, my worries as big as the moon
Having no idea who or what or where I am
Something good comes with the bad
A song’s never just sad
There’s hope, there’s a silver lining
Show me my silver lining
Show me my silver lining…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.