Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 10/13 Rainbow kokkutulek (2)

Rainbow kokkutulek 2. osa

1.-6. Juuli 2015

Reklaam Rainbow moodi ehk meeldetuletus kus kakada tohib

Kui eelmisest postitusest loetu hakkas ehk kokkutuleku vastu huvi tekitama, siis loodetavasti ei muuda seda ka tänased avameelitsemised.

Võiks ju arvata, et kui usinamad olid valmis ehitanud peaaegu kõrgtehnoloogilised köögid, kasutades metsas olemasolevaid materjale, siis on tragimad kokku klopsinud ka korraliku kemmergu, aga ei. Aastate pikkune kogemus on tõelistele hipidele näidanud kuidas kõige suuremate hädadega metsas toime tulla nii, et ei tekiks pikki jäjekordi ühe kemmergu ukse taha ja vältimaks seda, et igaüks junnib sinna kuhu ise heaks arvab. Seega kui hästi järgi mõelda, siis ei jää shitter oma funktsionaalsuses kuidagi alla kõigile neile hästi organiseeritud köökidele. Kas hakkas juba hirmus? Ei ole hullu, kui häda käes siis lillelastel on sulle ideaalne lahendus. Selleks on kaks kõrvuti asetsevat 2 meetrist kraavi, mis on meetri sügavuseks kaevatud ja mullahunnik väikese kühvliga kraaviserva jäetud, et saaks kõik mis vaja ilusti maha matta. Kraavide kohale on tõmmatud present kate, et juhul kui vihma sajab ei tekitaks vetetulvad suuremat sitalaviini. Lohutuseks on kraaviservas põõsa küljes, lisaks põõsa enda lehtedele ka päris ehtne wc paber ja kätepesuks on ettenähtud seep ning puhta veega spreipudel. Kui kirjeldatu tundub ületamatu väljakutsena, siis olge mureta, häda ajab härja ka kaevu ning kindlasti suudab häda sind ka shitterisse ajada! Väljakutseks muutub kõik alles siis, kui samal ajal tuleb keegi teine veel omadele toimetustele. Mul ses osas vedas, et väga värvikaid shitteri lugusid jagada pole, küll aga juhtusin supiköögis olema sobival hetkel kui seal meeleolukaks, shitteris kogetud, emotsionaalsete traumade meenutamiseks läks. Aga teiste lugusid ma siin ei jaga, seega peate ikkagi ise omade elamuste järgi minema.

Paari päevaga olin märkamatult harjumas kõigi kohalike normaalsustega, seega olemine läks järjest kergemaks ja lõbusamaks. Kõik ju toimis ja inimesed olid päriselt ka ilusad ja head. Eriti rõõmustas mind, et oma hommikuvõimlemised sain teha õpetaja juhendamise järgi. Grupis võimlemine on ikka palju efektiivsem, sest jaksu ja tahtejõudu jätkub palju kauemaks. Meie tubliks, kundalinijooga õpetajaks oli pika habemega Totem. Tore mees, kes mõjus motiveeriva eeskujuna, olles järjekordseks elavaks näiteks, et vananemine ei pea tähendama valudest vaevatud kehas siplemist kui järjepidevalt joogaga tegeleda.

Teine öö mäeotsas oli veel õudsam kui esimene, sest peadpidi äikesepilvedes olevaid hipisid tuli sakutama maruline torm. Kõuemürinat unelauluks just pidada ei saanud ja heledaid välgu sähvatusi võis tajuda ka telgist välja piilumata. Võimalik, et äike tundus ka sellepärast nii ähvardav, et olime umbes 1500m merepinnast kõrgemal. Õnneks oli meil seekord vähemalt vatitekk mille sisse kerra tõmmata ja loota, et kui silmad kõvasti kinni panen ja hommikul uuesti lahti teen, on maru möödas ja tulvaveed polegi meid mäest alla uhunud.

Kui ärkasin, säras hommikupäike rahulikult puhanud ilmel, õrna tuulekese saatel, just kui torm oleks eksisteerinud ainult minu unenäos. Telgipõhi oli suutnud enamuse vihmaveest eemal hoida ja õnneks ei olnud päris kõik asjad märjaks saand. Avastades, et hommikujooga on juba alanud, haarasin joogamati ja lippasin ruttu orgu. Magusalt magavat Aivarit ma veel äratama hakata ei raatsinud.

Pärast joogat ja kosutavat hommikuputru (non-medicated), avastasime keset keskväljakut vestlusringis istuva seltskonna mida lähemalt uurima läksime. Enne kui arugi saime, tehti meile ringis ruumi ja sinna me potsatasime. Vaid hetk enne kui sõnavutu järjekord minuni jõudis. Ma siis paari lausega ütlesin, et olen Mari, esimest korda Rainbow’l ja et selle nädala jookusul soovin rohkem teisi kuulata kui ise rääkida ning andsin sõnajärje edasi. Peagi selgus, et olime sattunud mitte niisama juturingi vaid tõsisele koosolekule kus arutati valuliselt olulisi teemasid. Nimelt just selle aasta kokkutuleku asukoha valikul oli tekkinud vastuseis osade kohalike põliselanike poolt, millest meie saime teadlikuks alles selles ringis istudes. Siin peitus ka põhjus, miks oli 2015 aasta kokkutulek läbi aegade kõige väikseim. Tuleb välja, et sel aastal korraldati 2 erinevat kokkutulekut ja siia mägedesse tulid ainult julgemad aga ka enamus põhi tuumikust. Lakota hõimu esindajate hulgas oli neid kes toetasid hipide valikut just nende metsas koguneda, kuid oli ka neid kes tundsid, et see on looduslikule pühapaigale ebasobiv. Tegelikult tundus, et teemaks ei olnud mitte nii väga meie (Rainbow pere) kohalolu selles erilises paigas, kuivõrd ühe mehe soov ehitada siia indiaani higistamistelk ja sellega kaasnevad eetilised kohustused, sünnipärase õiguse puudumine sellist rituaalideks mõeldud pühakoda ehitada ja tagajärgede eest vastutamisega kaasnev. Kui mingil hetkel tabasin end mõttelt, et võibolla oleks pidanud rohkem kodutööd tegema enne kohale ilmumist siis hingerahu ja kindluse, et olen õigel ajal, õiges kohas, andis tagasi Lakota hõimupealiku kinnitus, et Rainbow pere on siin teretulnud ja meil on tema õnnistus.

Kui päike mäe taha kadus, algas meie telgi ja supiköögi vahelise lõkkeplatsi ümber talendishou. Uskumatu mis vägevad artistid siinsetest põõsastest välja ilmusid. Muusikainstrumentidest olid esindatud näiteks kontrabass, erinevad trummid, viiul, tromboon, klarnet, akordion, lõõts, suupill, mitu kitarri ja ilmselt veel mitmeid pille, mis kõik praegu meelde ei tulegi. Lisaks lauludele ja instrumentaalpaladele esitati luuletusi, monoteatrit, tantse, stand-up stiilis komöödia etendusi. Enamus ettekandeid olid profesionaalsel tasemel omaala tegijate poolt, kellel oli hea võimalus omi leivanumbreid näidata. Juhtus ka seda, et mõne lillelapse esinemised olid üpris eriskummalised, olles arvatavasti kõik toidukorrad päevas tervendavate väetaimedega maitsestanud. Meeleolukas õhtu kulmineerus ühise laulmisega hetkel kui Fantuzzi võttis üles traditsioonilised Rainbow laulud. Loomulikult said sõna ka Glowing Feather, Yeast Man, Rich in Spirit ja paljud teised kokkutuleku ikoonid kes on kahtlemata terve selle suure pere tuumaks.

Pärast pikemat pidu ja lühikeseks jäänud ööd saabus 4. Juuli ehk vaikusehommik. 4. Juuli on Rainbow kõige tähtsam ja maagilisem päev. See on päev kui keegi ei lausu päiksetõusust keskpäevani sõnakestki. Vaikusehommiku peamine eesmärk on enesesse vaatamine ja seeläbi maailma paremaks paigaks muutmine, teisisõnu maailma rahu eest palvetamine. Kui on vajadus kellegagi suhelda, tohtis seda vaid pilkude või kehakeele abil. See oli kindlasti minu lemmik päev terve nädala jooksul. Korraga said inimeste asemel “sõna” mäed millel kulgesime ja mets milles elasime. Black Hills mäed on võrratute vaadetega, tõeliselt puhta looduse musternäide. Uitasime Aivariga mööda väikest metsateed, nautides looduse hääli ja teineteise olemasolu. Tõeliselt hea on teada, et tunneme endid üksteise seltskonnas mugavalt ka juhul kui midagi parasjagu rääkida ei taha. Jalutuskäik viis sujuvalt järgmise köögini, kus rippusid võrkkiiged ja pakuti teed. Jäime sinna mõneks ajaks rippuma ning vaadet nautima.

vaikuses mõnulemine

Tunnistan parem üles, et kaks sõna ma sel hommikul tegelikult ütlesin, need olid “Privaatsust palun!” siis kui shitteris olles nägin üht tegelast julgelt lähemale astumas aga minu kiire reageerimine ja vaikusehommiku reeglite rikkumine päästis (napilt) päeva.

Veidi enne keskpäeva hakati kogunema keskväljakule. Kätest kinni hoides moodustati ring, mis järjest laiemaks paisus kui inimesi juurde tuli. Ring läks nii suureks, et lookles mööda mäenõlva üles ja väljaku piiridest edasi, peaaegu jõeni välja. Kindel see, et tegu oli pikima inimketiga kus ma pärast Balti ketti viibinud olen. Seejärel hakati üheskoos shantima/häälima sanskriti keelset püha heli OM. Häälides kõlab see rohkem nagu AAAUUUUUUUUUMMMM ja seda nii pikalt kui kopsudes õhku jätkub. Mida kauem me seal häälisime, seda meditatiivsemaks tegevus muutus, sest kõikide hääled sulasid üheks kõmisevaks vibratsiooniks. See oli ikka päris võimas!

Nagu traditsioon ette näeb, saab vaikus lõplikult murtud keskpäeval laste poolt, kes on lastelaagris selleks sündmuseks valmistunud. Taamalt juba kostis, et lapsed hakkavad lähenema ning kui nad ringi sisse marssisid, tuues endaga palju mahlaseid arbuuse, läks suuremaks mölluks ja tantsupeoks. Meie Aivariga vaatasime, et saaks tüki arbuusi hambusse ja siis suuremast melust eemale, tagasi oma mõnusasse kookonisse millega hommik alanud oli. Seadsime sammud oma kodu-mäe poole, lähemale telgile ja armsaks saanud supiköögile, kus keegi alati mingit pilli tinistas ja põnevatest tegelastest puudust polnud. Tol õhtul pakkusin end köögitoimkonda appi ja sellest kujunes üks eriti lõbus supikeetmine.

Supiköök

Kui kokkutuleku esimestel päevadel mõjus suur seltskond meile vaheldust pakkuva meelelahutusena, siis nädala lõpu poole otsisime üha rohkem privaatsus. Näiteks tundus mõnus mõte keset päeva telki peituda, et oma salajasi maiuseid ja puuvilju nosida, neid mida teistega jagada ei kavatsenudki. No jah, tegelikult ma ju peaks olema harjunud õdedega maiustusi jagama. Väga hästi on siiani meeles mu elu esimese apelisini söömise elamuse, kui isa ilmus kuskilt selle eksootilise oranzi puuviljaga, mille ta võimalikult võrdselt 4-ks jagas, et iga tütar saaks natukenegi. Aga Rainbow’l on mul ei-tea-kui-palju õdesid ja kui proovida ühte banaani võrdselt jagama hakata, saaks igaüks ilmselt väiksema osa kui homoöpaatilistes ravimites toimeainet leidub.

Nädala teises pooles tekkis veel üks küsimus, et huvitav kus need hipid end pesevad? Kõige tõenäolisemalt kõlab, et siis kui taevas vihma annab, teine variant on oja mõõtu jões või siis, et ei pesegi!? Olles end juba neljal päeval, märjaks kastetud rätikuga, telgis ukerdades “pesnud” tundsin, et nüüd aitab ja vaja on vette minna. Vihma sel hetkel ei antud, nii et jõgi on mu ainuke lootus. Natukene jalutamist, otsimist ja leidsime enam-vähem privaatse koha, kuhu külma ja madalasse vette kümblema minna.

Talendishou lõigus jäi ilmselt tähelepanelikele silma, et selle pere liikmetel on väga toredad nimed. Paljudel on need kujunenud osavõtlike pereliikmetena kokkutulekutel juba aastaid tagasi, mõnel on rääkida nime saamise legende ja leidub ka neid kellel ongi lihtsalt naljakas nimi. Vabalt võib ka ise endale uue nime mõelda. Oleks sellest kombest varem kuulnud, võinuks endi nimedeks öelda kasvõi Nipi ja Tiri, mis kõlanuks inglise keelses keskkonnas palju vähem ebamaiselt kui Mari ja Aivar. Kanadas elades on mu nime läbi aegade kohandatud kui Mary, Maria ja Marie, milledest olen nüüdseks valinud enda tutvustamiseks viimase versiooni ja alles hiljuti kuulsin kuida üks meie uus sõber Aivarit teistele tutvustas, vahvasti õpetades, et nime hääldus ei ole mitte Eivar või Aviar vaid seda peab hääldama nagu tõeline piraat- AivARRR 🙂 ja nagu võluväel, kõigil kohe asi selge. Ühte eriskummalisemat nime Rainbow’l kandis sinseks võõbatud varbaküüntega vanaisake Mountain Full Blue, tõlkes Mäetäis Sinist. Tema nime saamise lugu ma ei tea aga minu küsimise peale, et miks ta varbaküüned sinised on, sain piibeleheliku vastuse, et “Toreduse pärast” ehk “Just for fun” asudes mõni hetk hiljem põhjuseid lastelaste kaela veeretama. Need olevat ükskord kui vanaisa tukastama jäänud, ta varbaküüsi lakkinud ja sellest päevast peale on Mountain Full Blue siniste küüntega vanaisa.

Ma olen päris kindel, et igal Rainbow’l kuulevad kõik kohale tulnud, mitme raamatu jagu, põnevaid lugusi õdede ja vendade seikluslikest eludest, eelmistest kokkutulekutest, võlupudrust inspireeritud ideedest ja shitteris üleelatud katsumustest. Et ma praegu päris raamatut kirjutada ei plaani (kuigi kogu selle järjejutu koostamine on mahukuselt raamatuga täiesti võrreldav), siis kõik selle nädala sündmused siia blogisse ei mahu. Nii et kes tahab rohkem teada, peab ikka ise endast sisemise (lille)lapse üles leidma ja “Koju” kohale minema. Lisaks kõigile muule elamustele on see fantastiline võimalus tuletada meelde, mis tunne on olla nädal (või rohkem) levist väljas, kontaktis loodusega. Kindel see, et olles ühe korra kokkutulekul käinud, ei saa selle põhjal järgmiste kohta midagi eeldada. Mina võin vaid siiralt tänulik olla, et minu Rainbow kogemus oli kokkuvõttes tõesti mõnus elamus, ennekõike seetõttu, et olin seal koos Aivariga. See mõte laieneb tegelikult kogu automatkale ja ka rutiinsele argipäevale, sest kui hinges on vaikimisi teadmine, et oled hoitud ja armastatud, siis on jalgealune kindel, meel rõõmus ja süda avatud.

Õnnelik hipi

6. juuli õhtul tabas meid taas äkiline paduvihm ja seepärast otsustasime, et kui vihmahoog taandub, läheme juba täna tsivilisatsiooni tagasi, kuigi esialgne plaan oli lahkuda hommikul. Õnneks oli supiköögil suur present mille alla varjuda. Rabasime oma kraami kaenlasse, tõttasime kööki ja jäime ootama millal võib alustada parklasse matkamist. Kandam oli suure vatiteki pärast tülikalt raske ja oh õudust kui see veel läbimärjaks peaks saama. Teiste hulgas oli supikööki vihma varju tulnud ka meie joogaõpetaja Totem. Loomulikult tekkis muu jutusumina sisse pop-up joogatund, millest me Aivariga osa võtsime. Tunni lõpus ütles Totem, et mina olin olnud kogu nädala jooksul üks järjekindlamaid joogatajaid, kes vaid ühe korra puudus, sest ma arvasin, et vaikusehommikul tundi ei toimunud. Jäime selle habemikuga pikemalt lobisema, ise samal ajal prügikotte vihmakeepideks kohandades, et peagi teele asuda. Totem teadis rääkida, et laagri tagumises servas on tegelikult teine parkla veel, mis oli pere tuumiku poolt siiani hästi hoitud saladus. Ja juba tutvustas Totem meile Sunny’t, vennast kes talle küüti oli pakkunud ning kelle auto peale tragi joogaõpetaja meidki sebis, et jõuaksime kergema vaevaga oma autole lähemale. Sunny, kelle suures autos oli istmeid ainult kahele ja ülejäänd ruum paksult kraami täis, oli viivitamatult nõus meid ära mahutama. See oli mega suureks abiks, sest isegi lähimasse parklasse jõudmine oli paras kõmpimine. Mägi oli ju vihmast poriselt libe ja padukas ei näidanud mingeid taandumise märke. All oleval pildil on näha kuidas olin juba leppinud mõttega, et tuleb vihma trotsida ja selle prügikoti sisse pugedes oli mul taaskord üks seljakottidest selga võetud ja teine kõhu peal. Keegi seal supiköögis vaatas mind sellises kostüümis ja arvas, et ma nägevat välja nagu röstitud vahukomm. Kõlab nagu päris hea Rainbow nime variant “Roasted Marshmallow” mis mulle vahetult enne lahkumist pandi, kuid mis nõuaks liialt tülikat kostüümi, et antud nime vääriliseks jääda.

Täiesti ilmselge, et Rainbow postituses peab sõna saama ka Fantuzzi! Siin ta on, meelde tuletamas, et kõikide tegude taga on kas armastus või igatsus armastuse järele, lauldes: “Its all love, or calling for love”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.