Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 9/13 Rainbow kokkutulek (1)

Rainbow Kokkutulek 1. osa

1.- 6. Juuli 2015

Rainbow

Kui arvate, et minus polnud kübetki kõhklusi enne hipide maailma sisenemist, siis eksite. Kuigi mu enda olemuses on sisemine looduslaps väga tähtsal kohal, polnud ma päris kindel mida sellest arvata, et oleme minemas 7-ks päevaks (hiljem selgus, et 6-ks) levist välja, sügavale metsa, tuhandete hipide sekka, kes on arvatavasti vabameelselt metsikud nagu huntidega kasvanud Mowgli?! Aga ilmselt just see inspireeriv tunduski, elada hoopis teise võnkumise järgi ja kogeda täiesti uut reaalsust.
Rainbow  kodulehel on kirjas järgnev:

“When the earth is ravaged and the animals are dying, a new tribe of people shall come unto the earth from many colors, classes, creeds, and who by their actions and deeds shall make the earth green again. They will be known as the warriors of the Rainbow” — Old Native American Prophecy

Tõlkes: “Siis kui Maa on laastatud ja loomad suremas, saabub uus hõim inimesi kes on eri rassidest, klassidest, religioonidest ning kes oma tegudega Maa uuesti roheliseks muudavad. Hõim saab tuntuks kui Vikerkaare sõdalased” —Ameerika põlisrahva ettekuulutus

Olgu öeldud, et selle prohvetluse taust on pigem muinasjutuline ja pidavat pärinema 1997 aastal Michael Niman’i poolt kirjutatud raamatust “People of the rainbow”.  On sellega kuidas on, igatahes on tegu õilsa eesmärgiga  mis kokkutulnuid ühele lainele häälestab.

“Hello sister! Hello brother! Welcome Home!” ehk “Tere õeke! Tere vennas! Teretulemast koju!” hõikas naerusuine võõras mees, kui olime jõudnud põllule mis täitis autoparkla rolli ning millest oli laagriplatsi veel vähemalt 5km jalutada. Samal ajal kui nädala varusid autost seljakotti ladusime, vahetasime veel paljude möödujatega samasuguseid tervitusi. Oli näha, et kõik need, õnnest õhetavate nägudega rändurid olid pikisilmi kokkutulekut oodanud. Nende elevus oli nakkav nii, et kõhkluse raasukesed minus jäid järjest rohkem seiklusjanu varju. Et meil tuli telk, pesa vooderdus, toidukraam ja mõned riided, auto abita laagrisse tassida, sai mõlemi kandam päris raske. Minule jäi kaks natuke kergemat seljakotti, millest ühe võtsin selga, teise kõhu peale ning hakkasime astuma.

Üks esimesi tegelasi, kellega metsarajal lobisema jäime oli reipa sammuga, tõmmu nahaga vanem härra, kelle pearäti alt paistsid sõlme seotud rastapatsid ja säravat naeratust ääristas hall habe. Kehakatteks vaid niudevöö ja puidust pärlitega šamaanilik kaelaehe. Meist möödudes päris ta, et kust kaugelt meie tuleme ja pärit oleme? Saades vastuseks, Eestist, hüppas ta meile lähemale teatades imestunud ilmel: “Tõesti või!? Ma lähen Eestisse augustis! Mul on seal hea sõber mantralaulik Tom” Kindel see, et jutt käis Tom Valsbergist, sest mõni aeg hiljem selguski, et meid oli kõnetanud Rainbow ja Woodstock legend Fantuzzi! Loomulikult ei pea sellise staatusega mees ise oma maist vara kandma, vaid selleks oli tragi abiline, enda ees aiakäru lükkamas. Fantuzziga kõrvuti sammudes pudenes kuskilt ta vöö vahelt tükike valget shokolaadi kruusateele, mida mullegi pakkus kui oli sellelt liiva maha puhunud. Taipasin alles hetk hiljem, et viisaka “tänan ei” asemel tuli kiire “EI” ja selle peale pistis ta maiuse ise nahka. Et abiline oli käruga juba kaugele ette kimanud, otsustas ta neile järgi tõtata. Jõudsin veel küsida, et aga mis sinu nimi on? Mille peale ta naeruselt kõlava häälega hõikas: “FantuuuuZZi nagu fantastiline!” ning lippas ees.

Pärast seda Rainbow’d on Fantuzzi mitu korda Eestis käinud aga mina olen samal ajal alati Kanadas olnud. Igatahes on tore, et ta andis muuhulgas  intervjuu saatele “Hallo Kosmos” ja SIIT LINGILT saab seda eesti keelse tõlkega järelkuulata.

Kuigi ma ei teadnud oma Rainbow esimesel päeval kes on Fantuzzi, olime siiski natuke kodutööd teinud ja kokkutuleku kohta teada saanud, et kõige esimest korda toimus see aastal 1972 Colorado osariigis. Toona tuli kokku 20 000 inimest 4-ks päevaks, mis pidi jääma ühekordseks sündmuseks. Põhjuseid kokkutulekuks paistab olema mitmeid aga peamine eesmärk oli tantsides, lauldes ja mediteerides maailma paremaks paigaks muuta.

Kohaliku kodukorraga saime tutvuda juba laagripaika teel olles, sest vikerkaarevärviline lina, millele kogu oluline info kirjutatud, rippus metsaraja servas. Kõik mis seal kirjas on tegelikult ütlematagi selge enamustele kohale tulnutele aga kindluse mõttes oli siiski öeldud, et:

  • Koristamine algab hetkest mil saabud. Sorteeri biolagunev ja põlev prügi eraldi ja kõik muu rämps selleks ettnähtud kohta. Kui märkad omanikuta rämpsu, korja üles!
  • Koduloomade kaasa võtmine ei ole julgustatud aga kui teisiti ei saa, siis hoia neil kõht täis, ära lase neid omapead hulkuma, mata maha kõik nende junnid (seda ka juhul kui sul endal pole koera aga leiad junni), ära lase koertel omavahel kaklema minna. Hoolitse nende eest!
  • Ära kaeva ühtegi shitterit ehk auku nr.2 jaoks veekogu lähedale.
  • Ole naabrite suhtes arvestav.
  • Kasuta oma isiklikke toidunõusid.
  • Too kaasa ainult vajalikke asju, ei midagi üleliigset.
  • Paku end vabatahtlikuks kus näed, et saad aidata. Näiteks köögitoimkonda, tagavarade transpordiks, lõkke valvuriks, augu kaevajaks jne.
  • Sina oled kokkutulek! Võta osa päevakavas olevatest sündmustest.
  • Austa loodust, hoides väärikat tasakaalu inimese ja looduse vahel, võttes arvesse kõike elavat: Maa, Taevas, Puud, Vesi!
  • Ära julgusta alkoholi või narkootikumide kasutamist, sest need võivad ohustada meie seaduslikku õigust siin viibida.
  • Ära pildista või filmi kedagi, kes ei ole selleks nõusolekut andnud.
  • Naudi kokkutulekut avatud südamega!

See loetletu kõlab mulle täiesti mõistlikuna ja fakt, et kõik on kenasti läbi mõeldud mõjus julgustavalt. Tore on veel see, et ajaarvestus käis ainult päikese järgi.

Kalender

Organisatoorsest poolest veel nii palju, et osa seltskonda tuleb alati kohale umbes kuu aega varem, et üles seada kõik erinevate laagrite köögid, puhta joogivee filtreerimise süsteem, mis jõest köökide juurde pumbatakse, kaevatakse valmis shitterid (sellel teemal peatun varsti pikemalt) ja ilmselt tehakse veel palju tööd, et ajutine kommuun saaks sujuvalt toimida. Pärast ametlikku 7 päevast kogunemist jäävad paljud veel nädalateks, et kõik köögid laiali lammutada, viimne kui üks sodi kübekene ära koristada ja sisse tallatud rajad jätta seisukorda, mis võimaldab neil kiiresti märkamatuks muutuda. Nii et aasta pärast ei oleks kokkutulekust ühtegi märki alles. Etteruttavalt võin öelda, et pärast 2015 aasta kokkutulekut, olid kohalikud pargivalvahid väga rahul ja õnnelikud, nähes kui hästi on kogunemise jäljed loodusest likvideeritud.

Olles leidnud omale sobiva koha mäe otsas, asusime telki üles seadma. Miski meie olemuses lasi mitmetel möödujatel kahtlustada, et need 2 on siin esimest korda. Juba laagripaika teel olles küsis üks vennas, et kas oleme esimest korda “koju” tulemas ning meie vastust kuuldes hõikas ta nii valjult kui torust tuli:”We got some virgins here!” ehk et “meil on siin paar süütukest!” Haa-haaa-haaa, sellele järgnes maruline “Teretulemast koju” hüüete torm. Eksole ju soe ja armas vastuvõtt! 🙂

Meie telgile 2 lähimat kööki olid savist ja kividest ehitatud pitsaahi ja vegan supiköök mida on Rainbowl peetud sama meeskonna poolt juba 20 aastat. Selles supiköögis oli 24/7 pada pidevalt tulel, et ükskõik kui kõrgel või madalal päike parasjagu oli, seal köögis sai alati kehakinnitust. Seoses automatkaga olime veganlusest kõrvale kaldunud ja seega rõõmustasime eriti, et just selle köögi lähedusse sattusime. Samal ajal kui me ikka veel telgi ümber oma asjadega kohmitsesime, lehvitas supiköögist õeke, kes siis üsna varsti keksleval sammul meiega lähemalt tutvuma tuli. Ta kandis väga ilusat värvilist maani seelikut ja hoolikalt tehtud meik up’i aga see oli ka kõik. Nii siis, kui alguses tundus väljakutsena, et tuleb harjuda asjaoluga, et võõrad kutsuvad mind õekeseks, siis nüüd sai väga selgeks, et aeg ajalt tuleb suhelda (pool)alasti inimestega. Õeke jagas meiega oma seikluslikku lugu laagrisse jõudmisest ja enne uuesti minema keksimist tegi meile mõlemale suure südamliku kallistuse.  Pärast seda vahepala vaatasime Aivariga üksteisele vaikides ja imestunud ilmel otsa, mõeldes et küllap tuleb põnev nädal!

Esimene öö Black Hills mägedes oli väga raske. Ma ei tea kui kõrgel me merepinnast olime aga igatahes öösel läks seal ikka maru külmaks. Me ei võtnud autost suurt ja rasket vatitekki kaasa arvates, et ilm on soe ja saame selleta hakkama aga oi kurja kuidas me vaeva nägime, et sel ööl natukeseks unne suigata. Hommikul oli missioon selge, et tuleb tagasi auto juurde matkata ja vatitekk ära tuua. See tundus vähemalt poole päeva projekt aga on kindlasti vaeva väärt. Enne teele asumist läksime supikööki, kus hommikuti pakuti putru. Seal pudrupoti taga seisis asjaliku olemisega tüüp kes küsis, et millist hommikueinet soovime, kas tavalist kaerahelbeputru või  tervendavat putru (medicated oatmeal)? Ahsoo, nii et isegi valida on! Võtsime pudru ilma võluväeta, sest siinne elu oli juba niigi maagiline, pealegi meie Kanada alalise elamisloa protsess oli pooleli ja me ei teadnud kunagi millal postkasti potsatab e-kiri milles tervise analüüse küsitakse. Selguse mõttes tuleb vist mainida, et tervendav puder sisaldas väetaime kanep, mille tervendavasse väesse ma väga suure austusega suhtun ja kergekäeliselt pruukida nagunii ei soovi.

Seades sammud uuesti auto suunas märkasime, et tee äärde oli mitmele poole tekkinud tutvumisliinid 🙂 Just just, liinid/nöörid, millele jäeti tutvumiskuulutusi. Kuulutustele jäeti vastuseid liini alla millele kindluse mõttes kivi peale pandi, et sõnum tuulde ei läheks. Lisaks tuvumisliinidele oli teeääres kauplejaid kes sobiva vahetuskauba eest oma käsitööd või rännakutel leitud aardeid vahetasid. Rahaga kauplemine on Rainbowl üldiselt tabu. Eesmärk on ju luua kapitalistlikust maailmast erinev ühiskond milles on olulisel kohal muud väärtused. Möödudes lastekülast (laager kus elasid kõik Rainbow pere lapsed) kauples tee ääres üks armas tüdruk värviliste nööpide, kristallide ja igasugu pisikeste asjadega mis ta kuskilt leidnud oli. Ma vist ikkagi pakkusin talle ühte dollarit (või oli see euro münt) ja küsisin, et mis ma selle eest saan ja siis ta peitis mõlemasse peopessa pisikese asja ja pimesi valides sai minu omaks väikese lambaga sõrmus.

Tutvumisliin ehk On-Line dating
vatitekk seljakotti

Tagasitee parklast laagrisse läks veidi aeglasemalt sest Aivar tassis seda, ma-ei-tea-kui-rasket tekki seljas. Õnneks jõudsime õhtuseks ühiskogunemiseks ja õhtusöögi  ajaks tagasi. Meie üllatuseks selgus, et tol korral (2015) olevat olnud üks väiksemaid kogunemisi läbi aegade. Kuuldavasti vaid umbes 2000 inimest ja kuulujutud sahistasid, et kokkutulek oleks napilt üldse ära jäänud. Mulle tundus ikkagi, et inimesi on päris palju ja raske oli ettekujutada kui suureks õhtusöögi ringid laieneksid kui siin oleks päriselt 20-või 30 000 tegelast.

Taamal, mäe all paistab väljak kus kõik õhtuti kogunesid

Õhtusöögi ajal käis alati ringi Maagiline Müts, millega koguti raha ühiselt vajaminevate asjade tarvis. Nagu eelmises postituses juba mainisin, siis annetamine kogukonna heaks oli vabatahtlik. Mõnel rännumehel polnud pennigi, teisel oli rohkem kui endale ära kulub ja nii saidki kõik söönuks. Meie näiteks viisime oma kuivained (läätsed, kikkerherned ja mõned konservid) kõik otse supikööki kus need rõõmuga vastu võeti ja supiks keedeti. Muuhulgas käis õhtusöögi ajal ringi paksude vuntisidega ja kaabuga mees kes iga natukese aja tagant kõlava hõike “YYEEEEAST!” kuuldavale tõi. Yeast tähendab eesti keeles pärm ja just seda ta kõigile lahkelt jagaski. Oletan, et tegu oli taimetoitlastele tuttava maitsepärmiga mida peamiselt parmesani juustu asendajana kasutatakse aga, et ma kordagi seda kraami ise ei proovinud, siis päris kindel ei ole. Igatahes oli see pärm üks neid asju mida ühise raha eest osteti ja seepärast oli YEEEEAST MAN väga hoolas pärmi jagaja. Ka õhtul magama minnes kumises kõrvus veel südame põhast ja kõlava häälega kuuldavaks tehtud hüüded. Lisaks pärmi mehele liikus ringi ka sigareti mees, kes hoolitses, et kõigil ikka midagi suitsetada oleks. Nii et kui sa proovid suitsetamisest loobuda, siis lihtsalt pane vaim enne valmis, et Rainbow’l saab see suuremaks  väljakutseks. Minul oli ka suitsudest täiesti ükskõik aga mis mulle meeldis oli see, et rõõmsameelne vennike kes suitsujaga rollis oli, kandis nunnut roosat tutu seelikut, lihtsalt sellepärast, et Rainbow’l võib kanda seelikut kes iganes soovib ja see ei ole talle ohtlik. Mulle tundus, et selline riietuse valik oli tama puhul lihtsalt ümbritseva rahumeelse atmosfääri rõhutamiseks, mis ei olnud kuidagi seotud seksuaalsete eelistuste väljendamisega. Seelik või mitte, muid eelistusi ei maksa veel ennatlikult oletama hakata.

Et jutt ei läheks liiga pikaks, tuleb Rainbow sündmustele pühendada veel teinegi postitus, sest nii palju on veel lisada. Jäägu tänast postitust lõpetama muusikaline vahepala, mille esitab ei keegi muu kui Yeast Man ise ehk Jeff Curtis. Võtke kindlasti aega, et seda kuulata, sest see on üks kauneimaid kitarripalu mida mina live esituses kuulnud olen! Pala nimi on “Rebirth” ehk “Taassünd”

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.