Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 7/13 Williams, AZ – Los Angeles, CA

7. osa (694km)

Williams, AZ – Los Angeles, CA

Automatk 7/13

Suure Kanjoni äärest LA-sse minek, tähendas meie jaoks tuldud teed tagasi sõitmist. Olles korra Mojave kõrbest juba läbi sõitnud arvasin, et ega siin midagi uut enam vaadata ole, ometi pakkus teine pilk kõrbele hoopis uutmoodi elamust. 

Seda, et Aivar on väsimatu autojuht, teadsin juba ammu enne automatka aga nüüd sai see veel mitmeid kordi kinnitatud. Tihti olin hoopis mina esimene kes pikast istumisest väsis ja peatust vajas. Williamsist lahkudes tegime esimese sirutamise peatuse alles 300km hiljem, ühes pealtnäha igavas ja tolmuses parklas, mis tegelikult peitis endas palju enamat. GPS-ilt oli näha küll, et tee kulgeb Colorado jõega kohati päris paralleelselt aga maanteelt ei paistnud ühtegi teeviita, mis suunaks ujumiskohani või olime selle märkamiseks lihtsalt kuumast ilmast peast soojad. Igatahes avastasime endi suureks rõõmuks, et olime parkinud Restoran Topock66 territooriumile. Lähmalt uurima minnes leidsime tõelise oaasi, sest külaliste kasutada oli ka tasuta bassein. Restoran oli kohe jõe ääres ja paadisillal mitmeid vägevaid veesõidukeid nähes jäi mulje, et siia tullaksegi enamasti mööda vett. Kui satud samale marsruudile, märgi kindlasti GPS-le Topock66, et kogemata mööda ei põrutaks.

Topokist 252km kaugusel on Barstow, järgmine väike kõrbelinn kuhu ööseks jäime. 500 km oli selleks päevaks juba seljatatud ja LA siit vaid mugava distantsi kaugusel, kuhu homme pärastlõunaks kohale jõuda. Barstow’st mul palju mälestusi ei ole, meenub vaid eriliselt mõnus soe ja tugev tuul. Õhtuses kõrbes kui temperatuur pisut langes, mõjus selline ilm väga värskendavalt pärast pikka autos veedetud päeva. Uni juba silmas, läksime ikkagi õhtusöögile. Sel jalutuskäigul märkasin kuis tuul puhus minust minema kõik üleliigsed mõtted ning alles jäi vaid muretu tänulikkus, et kõik on täpselt nii nagu parasjagu on.

Hommikul, pärast võimlemist, asusime uuesti teele. LA-st lahutas meid sel hetkel veel vaid 200km. Hosteli broneeringu tegime juba eelmisel õhtul ja seda kohe mitmeks päevaks. Kogemus näitas, et linnadzungel nõuab ikka linna reeglite järgi elamist ja autos magamine pole kõige parem mõte. Jäime peatuma Pasadenas, North Central LA-s, mis oli täitsa armas koht. Metroo peatus hostelist meeldiva jalutuskäigu kaugusel nii, et omi avastusretki planeerisime vahelduseks taas ilma autota.

Nagu järjejutu alguseski mainitud, oli sel matkal minu meelestatus suurlinnade suhtes pigem neutraalne. Ei olnud mul ühtegi kindlat kohta mida pidin kindlasti nägema “või muidu suren”, lisaks kui oled juba mitu nädalat mustlase kombel ringi seigelnud, saanud tunda kuidas õnn taandub üha väikestesse “asjadesse”, siis varjutavad need elamused suurlinna glamuuri tuntavalt. Olen kindel, et kui oleksime otse Fort Mac’ist Los Angelesse lennanud, saanuks me hoopis erineva kogemuse osaliseks.

3,5 päeva pole kaugeltki piisav selle mitmepalgelise linnaga tutvumiseks, kuid nägime siiski päris erinevaid tahkusid. Siiani on asi segane, et kus see LA õieti algab ja kus lõppeb. Kogu metropoli aladel, mis kõik justkui kuuluvad Los Angelese alla ning mida võiks pidada linnaosadeks, on tegelikult eraldi linnad. Näiteks Santa Monica, Long Beach ja ka meie Pasadena, on omavahel väga tihedas ühistranspordivõrgustikus aga mina olin ekslikult seda kõike üheks linnaks pidanud.

Esimesel avastusretkel leidsime end Long Beach’i poole teel olevat. No lihtsalt kisub ranna poole, kuigi see piirkond on palju enamat kui vaid rand. Olime väga rahul, et auto hosteli juurde jätsime, sest metroo on mugav ja muretu lahendus. Meenub, et käisime kuskil jahisadamas ja selle lähistel õhtusöögil. Pilte sellest käigust pole ühtegi ja pean tunnistama, et mul tuli ka tegelik põhjus meelde miks, lisaks varasemalt mainitud põhjustele, kogu reisist kummaliselt vähe pilte on. Mingi moodne arvutiviirus blokeeris pärast reisi kogu info mis Aivari arvutis oli ja sellega maadeldes ei õnnestunud kõiki faile taastada aga see selleks. Esimene õhtu suurlinnas oli rahulik atmosfääri sulandumine.

Sel õhtul hostelis järgmiseks 3-ks päevaks plaane tehes, meenus korraga, et enne Fort Mac’st teele asumist sai õhku visatud mõte, et äkki viivad rattad meid ka Rainbow kogunemisele ehk maailma suurimale hipikogukonna igaaastasele kokkutulekule. Oli ju juba juuni lõpp ja kordinaadid peaks avalikustatud olema. Asja uurides leidsimegi info, kuhu ja millal ilmuda kui tunned, et kuulud või tahad kuuluda nimetatud perre. jätsime selle mõtte esialgu veel settima ja keskendusime praegusele ümbrusele.

Järgmisel päeval läksime taas, ilma suuremate ootusteta uitama, ses mõttes et me ei pidanud soovi LA-st üks vegan restoran leida nii suureks sooviks mida see linn täita ei suudaks, aga…  igatahes tekkis siin mingi arusaamatus ja restorani jõudmine kujunes lõputuks jalgsimatkaks. Nii me siis kõmpisime mitmeid kilomeetreid palava päikese käes lootuses, et küllap selle järgmise nurga taga ongi otsitud restoran, aga ei. Õnneks jäi teele puuvilju pungil pood, millest mõned mahlased mangod kaasa ostsime. Tegelikult oli ikka tore sedasi ringi ekselda, justkui oleks eksinud aga samas ei ole ka. Lõpuks jõudsime siiski kohale aga seda “restorani” nähes jäime esialgu päris mõtlikuks, siis aga pahvatasime naerma. Tegemist oli armetu võitu kiirtoidu kohaga, kus nägime kõige kummalisemat toitu, mille siiski näljaselt nahka panime. Supp, see oli ilus ja maitsev aga need “drumsticks-kanakoivad” ajasid lihtsalt naeru peale. Milleks ometi sedasi vaeva näha, et taimseid produkte sundida looma kehaosade kuju võtma.

LA Vegan restoran

Pärast restoranis käiku uurisime lähimas bussipeatuses millistesse põnevatesse kohtadesse siit bussid viivad. Silma jäi Santa Monica Beach ja et vastava sildiga buss juba tuli hüppasime peale, lootes end juba õige pea rannast leida. Esimene tund tundus enam-vähem mõistlik ajakulu suurlinna vahemaid arvestades aga kui olime juba 2h bussis istunud, hakkasin natuke kahtlevaks muutuma. Bussireis iseenesest oli põnev. Muuhulgas sõitsime mööda ka Beverly Hillsi linnaosast ja vilksamisi võis näha palmialleesid mida kõik ju mäletame samanimelisest telesarjast. Muide Beverly Hillsi serjaalist oli selle reisi jooksul korduvalt kasu, sest mõnes tanklas tuli miskipärast sisestada postiindeks selleks, et tankida saaks. Aivar ei pidanud pikalt nuputama, trükkides masinasse maagilise numbrikombinatsiooni 90210.

Aga ikkagi huvitav, et kui kaugel see Santa Monica siis veel on? Päike hakkas juba loojangule sättima ja märke sellest, et hakkaksime kohale jõudma polnud ikka veel. Toona me ei teadnud, et LA tipptund kestab 3 tundi ja kui su hotell ei ole ranna lähedal aga sul tuleb pärastlõunal spontaanne mõte ujuma minna, siis varu kannatust või anna eos alla. Jõudnud bussi lõpppeatusesse taipamaks, et siit randa jõudmiseks on vaja veel järgmine buss võtta, jätsime plaani katki ja hakkasime hoopis lähimat metroopeatust otsima, et koju tagasi minna. Randa sõidame mõnel teisel päeval oma autoga hoopis.  Koduteel rongis oma päevale tagasi mõeldes ei teadnudki kohe mida arvata. Tuju oli jätkuvalt rõõmus ja linnasumin huvitavad detaile täis, nii et meiesugused eksinud hipid sulandusid sujuvalt massi ja kõik oli täpselt nii nagu pidi olema. Küll aga keskendusime suurema kohusetundega edasiste plaanide tegemisse.

Uus päev viis meid viimaks ometi Hollywood Boulevard’i, kuulsale staaride tähetänavale. Alustuseks olnuks hea mõte Hard Rock Cafe’s klaas õlut võtta aga see oli turistidest nii pungil, et janu polnud ootama jäämiseks piisavalt suur. Suundusime hoopis Madame Tussauds vahakujude muuseumi, kus kohtasime kõiki neid kes lihtsurelike staatusest välja rabelenud ja kelle nägudega vahast nukke meeledi imetlemas käiakse. Olles tugevalt skeptiline kogu selle “glamuuri” suhtes läksin siiski vooluga kaasa ja tõesti tõesti, nii mõnegi nukuga oli kohtumisrõõm palju suurem kui arvata oskasin. Näiteks Jim Carrey, erakordselt andekas näitleja, kunstnik ja muidu põnev inimene. Näitleja, kelle kehastumine erinevatesse rollidesse on nii oskuslik, et kuigi ta alustas koomikuna, ei ole ta pelgalt naljamehe kuulsusega. Just mõned päevad tagasi vaatasin emotsionaalset filmi “Eternal Sunshine of the Spotless Mind”, (2004) kus peaosades Jim Carrey ja Kate Winslet. Jagan selle mehe maailmavaadet, et kogu elu on mäng ja me kõik kehastame rolle millesse kipume liiga süvitsi kiinduma. Nii, et hetkedel mil elu kisub tõsiseks, piisab vaid meenutada, et teeme kõik ühtmoodi teatrit ja parem kui naudime etendust seni kuni mäng kestab. Kui selle postituse siin valmis saan, vaatan uuesti üle filmi mis tegi Jimmi rikkaks “Dumb and Dumber” ehk “Loll ja Lollim”. Arstid võiksid seda filmi antidepressantide asemel soovitada!

Ülemeelikus tujus vahakujude muuseumist väljudes, nägin tähetänaval  Minni Hiirt, kelle ma pildi jaoks kinni püüdsin. Just praegu tekkis mul ideaalne maailma paremaks muutmise plaan! Meil on vaja rahvusvahelist MASKOTIPÄEVA! See on päev kui kõik inimesed kannavad nunnude animategelaste kostüüme aga jätkavad omi tavapäraseid toimetusi. Mõelda vaid kui lõbus, ah? Ja Maskotipäev peaks saama riigipühaks. Maskotipäev oleks kahtlemata inimesi lähendav, sest isegi sel pildil oleva Minni kostüümi sees võis täitsa vabalt olla väike vanamees, keda ma mingil juhul tänaval spontaanselt kallistama poleks tõtanud aga, et ta nägi välja nagu Minni Hiir, siis on hoopis teine lugu onju!?

Sel õhtul sai enne unne vajumist otsustatud, et ülehomme alustame kolme päevast retke Rainbow kogunemisele. See tähendas küll umelise distantsi läbimist lühikese ajaga aga Aivar oli kindel, et plaan on täiesti teostatav. Saagu nii. Läheb põnevaks!

Viimane päev LA-s sujus eriti mõnusalt. Juba enne lõunat olime metrooga kesklinna jõudnud ja sealt edasi teise rongiga Santa Monica poole teel. Mängleva kergusega viis rong meid kohale ja paari päeva tagune bussiseiklus tundus korraga veelgi jaburam kui alguses. Santa Monica ranna suurim tõmbenumber on üle 100 aasta vana kai, mis on tohutu suur. Muuhulgas on kai peal vaateratas, mitu lõbustusparki, restorane, suveniiride-ja käsitöö putkasid. Palju erinevaid taidlejaid ja moosekante, ka lihtsalt kalamehi ja muidu jalutajaid, meie kuulusime nende viimaste hulka. Selle käigu pildid on kõik kaotsi läinud ja kel suurem huvi tekkis, peab ise vaatama minema või googeldama.

Kogu käigule andis meeldiva lõpunoodi akrojooga tund, mis oli kaua oodatud ja väga lahe kogemus. Need joogatunnid mõjusid selle reisi jooksul eriti värskendavalt, sest üksteise seltskonnale vahelduseks oli ka teisi vestluskaaslaseid ja rohkem seltskonda. Õige pea ei ole mõneks ajaks seda muret, et inimesi liiga vähe oleks, sest ees ootas ju Rainbow Gathering. Mis see on ja kuidas meil seal läks, selgub järgmises kahes postituses. Püsige lainel!

Kes inglise keelt mõistab, siis siin on soojalt soovitatud video milles avaldub eriti ehedalt, mind palju inspireerinud, Jim Carrey fantastiline isiksus ja põnev nägemus nii elust kui edust.

“Nooremana soovisin ma veenda maailma, et olen eriline, nüüd soovin  veenda maailma, et olen samasugune nagu kõik teised”

-Jim Carrey-

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.