Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 6/13 Needles, AZ – Suur Kanjon

6.osa (283km)

Needle, AZ –  Williams, AZ – Suur Kanjon

Automatk 6/13

Sõites läbi kuuma kõrbe mõtlesin siinsete kohalike peale, et kas tõesti saab ükskõik millist küla, keset lagedaid liiva-ja kivimägesid, mõnusaks elukeskkonnaks pidada? Mulle kui eestlasele, tundes end mõnusalt järvede ja metsade vahel, näis kõrb hoopis ahnelt januse olevusena. Justkui jõud mis on salamisi valvel, et sobival hetkel okkalised kaktused teele veeretada, et siis raisakotkad ränduritele järgi saata. Sellisel teel olles pidasin eriti oluliseks, et auto vastu peaks. Meie Ford oli siiani väga visa olnud aga nüüd kuulis Aivar mingit uutmoodi undamist ja tajus ebatavalist vibratsiooni roolis suurematel kiirustel. Võtsime hoogu  maha ja otsustasime järgmises linnas auto remonditöökotta kontrolli viia.

Õhtuks Williams’i jõudnuna, sai juba veidi kergemini hingata, sest õhutemperatuur oli eelneva 50°C asemel 34°C. Kanjoni veebilehel seisis hoiatus, mis keelas kuuma ilma tõttu kanjoni sügavustesse jalgsimatkale minna. Meil polnud nii põhjalik avastusretk üldse plaaniski, tegime hoopis klassikalise rongituuri, mis on sobilik iga ilmaga isegi vanuritele ja lastele.

Esimene õhtu kulus sobiva öömaja leidmisele. Olime väga põhjalikud, käies läbi mitmest hostelist, et mõistlikku hinnapakkumist saada aga igas järgmises lajatati enesekondlalt üha kõrgemaid hindu. Lõpuks ei jäänudki muud üle, kui esimesse tagasi lonkida, kus küsiti öömaja eest “vaid” 100 USD (127 CAD ehk 81 EUR). Väikelinna hosteli kohta ikka ebareaalselt palju.

Terve järgnev päev sai sisustatud rongituuriga ja selle juurde kuuluva komejandiga. Juba varahommikul võis näha rongijaamas ehtsaid kauboisid, nagu vanades Metsiku Lääne filmides hobustel ringi liikumas. Nagu juba tavaks saanud, on alati enne rongituuri, vihaste kauboide duell, ehk sisuliselt kellegi avaliku hukkamise etendus. Vaatasin seda kauboide taidlemist ja mõtlesin, et mõni mees peab siin igal hommikul uuesti surema ja seda juba 20 aastat järjest. Unistuste amet?! Hobused olid vaid rekvisiitideks välja aetud ja neid nähes tuli meelde, et mul on kotis õunu. Läksin peale etendust ühele neist õuna viima aga kauboi võttis selle enda kätte lubades, et annab maiuse pärast edasi. Igatahes õuna eest sain foto pealekauba.

Varsti suundus teatripublik rongile, sest kõik olid ju maru elevil, et  maailama suurimat “kraavi” näha. Rongis tervitas meid vahva vagunisaatja William, kes paistis oma tööd pisut rohkem nautivat kui need reisisaatjad kes kunagi Tallinna trammides kaasa sõitsid. Willie muudkui lobises ja teda kuulati üldiselt suure tähelepanuga, kuid jutuvada sai vahepeal siiski röövlite poolt katkestatud. Aknast oli juba näha kuidas kauboid hobustel rongi jälitasid. Peagi olid röövlid rongis ja kohalik sheriff nende kannul. Taas saab lisada kummaliste ametite hulka uue, sest tegemist on põhimõtteliselt elukutseliste rongiröövlitega, kes jätavad sheriffi üpris halba valgusesse, kuna teevad edukaid röövretki suisa mitu korda päevas.

Ja olimegi jõudnud Suure Kanjoni äärde, paika mis tundus olevat piisavalt kaugel Fort McMurray’st, et võtta see automatka lõunapoolseimaks sihtpunktiks. Järgmised 3 tundi jalutasime üüratult suure jõesängi serval. Vaade oli tõesti erakordne. Kuuldavasti ei ole tänaseni kõik teadlased ja geoloogid päris ühel arvamusel, kuidas selline pinnavorm tekkida võis. Mõned allikad isegi tunnistavad, et me siiani ei tea tegelikku lugu. Mina pole ometi mingi ekspert aga üks BFH on see igaljuhul. (BFH ehk Big F* Hole  – tööalane termin hambakliinikust, mida Dr. Bob tihti meeledi kasutab. Eesti keeles KSA ehk Kuradi Suur Auk).

Rongisõit oli olnud piisavalt pikk, et kõht juba jonnis nagu väike laps, uue eine järgi ega lasknud pikemalt kanjoni tekkeloo tagamaid analüüsida. Sellega olid kohalikud arvestanud ja restorani kanjoni serva rajanud. Lisaks vägevale vaatele, jäi ere mälestus ka värskendavast sõõmust õlust, mis kuumas kõrbes erakordselt hästi maitses.

Sõit tagasi linna oli samuti muusika ja meluga sisustatud, et kogu päev turistidele maksimaalselt meeldejäävaks teha, kuigi arvata võib, et väga paljude jaoks on ainuüksi rongisõit juba suur elamus. Kui nad vaid saaksid sõita selliste rongidega mis veel (suhteliselt hiljuti) Eestis kasutusel olid, vot see oleks vast elamus. Selle blogi lugejad mäletavad ju kõik, kuidas oli istuda 2h puidust pinkidel, kuulata rongi valjuhäälset kolinat, millega sõidu jooksul juba piisavalt ära võis harjuda, et isegi unne suigata võimaldas. No ja eriti äge oli turnida sõidu ajal rongi teises otsas olevasse kuivkäimlasse, üle vaguneid ühendava liite koha, mis kõikus üpris tugevalt ja mille alt mööda vuhisevaid rööpaid näha võis. Turnijalt nõudis see vilunud tunnetust, teadmaks millal ja kuidas takistusest üle astuda. Säh sulle rongi romantikat. Nostalgitseda on muidugi tore, aga ega keegi päriselt sellist meelelahutust ilmselt taga ei igatse.

Õhtuhämaras linnas jalutades, kui restorani terrassilt kostus jazz live, häälestasime endid etteruttavalt Aivari sünnipäeva lainele. Teades, et homme on tulemas tegus päev autoremonditöökojas, oli mõistlik juba tähistama hakata.

Ma tegelikult ei oska enam ammu vahet teha milline ühine õhtusöök on pidulik sünnipäeva tähistamine ja milline nö. tavaline. Need kõik on omamoodi pidulikud ja siin pole vahet kas keedame telklaagris suppi priimusel, või einestame restoranis.

Aivari sünnipäevahommikul oli mul vaja kiiresti mõelda, kuidas võluda välja midagi, et sünnipäevaline ikka tunneks, et see ei ole mingi tavaline argipäev. Lippasin tiiru poodi ja otsisin Aivari lemmik maiuseid, mida ta eriti ise ei raatsi osta. Näitkes tume šokolaad, martsipan, sarapuupähklid ja veel igasugu erinevaid pähkleid. No ja endale mõeldes tuli pakki lisada värskeid maasikaid. Söödav kingitus on Aivari puhul alati kindlapeale minek. Elamus on garanteeritud ja loogika on sarnane nagu Karupoeg Puhhil, et mis sest meepurgist ikka niisama tassida, kõik mis kõhus on kergem kanda. Lihtne! Matkal olles on ju eriti tähtis, et midagi ülearust kaasa vinnama ei peaks. Tol korral tundus, et õigeks sünnipäevaks oleks ikka õhupalle ka väga vaja. Puhusin need täis ja kaunistasin õnnesoovidega veel enne kui poest väljusin. Ka õhupallid on miski, mida Puhh oleks kindlasti soovitanud osta, sest teate ju isegi, et: “Mitte keegi ei saa olla õnnetu, kui tal on õhupall.” Puhhi targad sõnad, sest ega see karu ju ei tea, et tegelikult on õhupallid järjekordne sodi ookeanis. Oeh, vot sedasi enda süüd sujuvalt väljamõeldud karu kaela veeretades on palju kergem õhupallidesse kui nunnudesse peosümbolitesse suhtuda.

Aivari sünnipäev!

Enne kui Williams sai seljataha jäetud, tuli kindlasti autoremonditöökojast läbi minna. Pärast seda kui mehaanik oli meie Fordiga põgusalt diagnostika sõidult tagasi, arvas tema, et sümptomid viitavad kulunud rehvidele. Aivar kahtlustas siiski, et probleem on rattalaagritega, mis sõites valjult undavad ja miski tekitas ka selgelt tajutavat vibratsiooni roolis, kui kiirteel sujuvas liiklusvoolus püsida tahtsime. Otsustasime mehaaniku nõu kuulda võtta ja lasime esirehvid uute vastu vahetada. Tööga sai alustada alles siis kui garaazist oli välja sõidutatud Henry Fordi edukaim müügiartikkel ehk Ford mudel T. Samal ajal kui töö käis, nokitsesin mina meie auto kauge esivanema najal postkaartidele tervitusi kirjutada. Nagu lubatud, saatsime ühe kaardi sellest lehvikust vahvale vanapaarile, kellega Vancouveri saarel, Goldstream pargis kohtusime.

Kanjon nähtud, auto üle kontrollitud, asusime tuldud teed tagasi Los Angelese suunas. Jah, tagasi kõrvetavasse kõrbesse. Sel hetkel suuremat eesmärki polnudki kui, et LA-sse jõuda, seal mõneks päevaks aeg maha võtta ja siis vaadata kuhu rattad edasi veerevad.

Tänase pajatuse lõpetuseks jagan Suure Kanjoni rongituuri reklaamvideot, mis võtab mõne minutiga kokku suure osa sellest mida ülal kirjeldasin. Äratundmisrõõmu on ka neile kes inglise keelt ei mõista, sest muuhulgas saab näha rongiröövleid, kauboisid ja killukest linnakesest Williams.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.