Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 5/13 Sausalito,CA – San Francisco,CA – Needles,AZ

5. osa (946 km)

Sausalito, CA – Needles, AZ

Automatk 5/13

Sellest, et Sausalitosse jõudes olin linnakesest hetkega vaimustuses, võis aimu saada juba eelmise postituse lõpus. Väike sadamalinn, suure San Francisco vahetus läheduses, tühistas tol korral sisuliselt kogu huvi suurlinna vastu. Rohelusest lopsakad mäenõlvad värviliste majadega, sadamas loksuvad paat-majad, kunsti- ja moeküllased vaateaknad romantilistel tänavatel, tekitasid tuntavat igatsust peenete kingade ja õhuliste kleitide järele. Et katuseboksi ei olnud kontsakingi kaasa pakitud, leppisin siiski olemasolevate tennistega.

Sausalito. Photo credit:http://www.oaklandmagazine.com/Oakland-Magazine/April-2014/Get-Away-to-Sausalito/

Alustuseks sõitsme niisama majade vahel ringi, mööda mäenõlva üha kõrgemale. Hotellid on sellises kohas mõistagi väga kallid aga meile, vähenõudlikele matkalistele, piisas kauni vaatega vaiksest nurgatagusest kuhu laagrisse jääda. Nii me siis kolisimegi, sõna otseses mõttes, puu alla elama järgmiseks paariks päevaks. Eriti ägeda puu alla, mille okste vahelt avanev vaade oli vaat, et vägevamgi kui kalli hotelli rõdult.

Hommikul, ärgates oma 5 tärni vaatega auto-sviidis, oli tunne jätkuvalt pidulik. Veider, kuidas juba ammu alanud puhkus, oli korraga saanud uued mõõtmed. Täpselt nii kergesti ongi inimmeel mõjutatav ümbritsevast keskkonnast. Sellest teadlik olles, võiksin ju ometi osata igal soovitud hetkel end sellisesse sulnisse puhkuse meeleolusse lülitada ja siiski tundub see pigem üleloomuliku võimena kui kõigile kättesaadava oskusena. Kohalolu nautimine oli kogu kõnealuse rännaku jooksul minu jaoks tähtis märksõna. Sellest ilmselt ka põhjus, miks nii paljudest kohtadest pole ühtegi pilti. Proovisin olla hetkes, tähelepanelik ja võimalikult ärkvel. Tahtsin, et ma ei vaataks kõike ainult läbi kaamera, vaid kogeksin vahetult. Reaalsus on aga see, et tänu tehtud piltidele suudan üldse kõiki sündmusi loogiliselt järjestada, sest mitte iga paik ei jätnud nii sügavat muljet kui Sausalito.

Otsides hommikul sobivat parki, kus juba tavaks saanud hommikuvõimlemist teha, leidsime pilkupüüdva, lillede ja mänguasjade alla mattunud värvilise auto, tuntud ka kui Kunsti Auto “Zaboo”.  Näha oli, et masin on seal juba aastaid olnud ja linnaga üheks saanud. Pean tunnistama, et toona ei vaevunud ma uurima selle avastuse tagamaid. Auto salapäraselt kummaline olemus oli juba piisav materjal oma fantaasia kasutamiseks, teadmata tegelikku lugu. Tänast postitust koostades on rõõm tõdeda, et meil õnnestus osa saada legendaarsest monumendist, mis on kahjuks oma orgaanilise elutsükli ära elanud ja eksisteerb ainult (mälu)piltidel.

Zaboo

Selgub, et see auto oli seal oma elu elanud juba aastast 2000, ning klaver millel mind improviseerimas võib näha (õnneks mitte kuulda), lisati Zaboole seltsiks vahetult enne meie saabumist, ehk 2015. Tegemist on kohaliku kunstniku, Heather Wilcoxoni esimese autoga, mille ta soetas uhiuuena aastal 1984 (minu sünniaastal). Nimi Zaboo, on autole antud armastatud koera järgi, seega näib, et mõnes mõttes kujunes autost mälestusmärk, isegi kui see polnud kunstniku teadlik plaan. Alguses oli see lihtsalt tarbeese ja mitte kunstiauto. Oma 50-ndal sünnipäeval, palus kunstnik oma pojalt, et too teeks autoga midagi loomingulist. Poeg värvis auto spreivärvidega üle ja kunstniku õde liimis sünnipäevakingituseks ostetud mänguasja kapoti külge. Nii see alguse saigi.

Kunsti Auto ehk Art Car Zaboo oma täies hiilguses. Photo By Heather Wilcoxon. Link:http://www.sausalitohistoricalsociety.com/2017-columns/2017/8/9/sausalito-art-car-zaboo-1984-2017

Wilcoxon sõitis linnavahel selle värvilise autoga, millele üha uusi mänguasju juurde liimiti seni, kuni mootor lõplikult seiskus. Pärast sai legendiks kujunenud auto avalikku kohta asetatud ja lilled selle ümber istutatud. Kunsti auto seisis selles kohas 17 aastat.  Autol oli olemas oma Facebooki fännileht ja sellest sai ka Pokemon Go, Pokestop.

San Franciscos käisime ka loomulikult ära. Sedasi vilksamisi, edasi-tagasi ühe päeva külastusena. Valida võis, kas sõita suurlinna Golden Gate silla kaudu või minna praamiga üle lahe. Teades, et õhtuks soovime juba tuttava puu alla tagasi tulla, jätsime auto end sinna ootama, otsustades taaskord ühitranspordi kasuks.

Teel San Franciscosse

Et sellel konkreetsel päeval akrojoogat San Francisco kesklinnas, meile sobival ajal pakkuda ei olnud, jäi see kogemus saamata. Võimalik, et me ei otsinud piisavalt aga äärelinnadesse lihtsalt ei tahtnud seiklema hakata, et ei peaks päeva bussides ja rongides veetma. Kulgesime niisama, üpris eesmärgitult mööda linna ja ei tundnud seetõttu suuremat süüd. Olime leppinud, et kõike ka ei jõua endasse ahmida. Eesmärk oli ikkagi puhata ja mängida, mitte ajaga võidu kõiki vaatamisväärsusi külastada.

Mahatma Gandhi, Photo:https://en.wikipedia.org/wiki/Mohandas_K._Gandhi_(sculpture)

Õhtul sadamas oma praami oodates, nosisime võileibu Mahatma Gandhi mälestuseks püstitatud skulptuuri all. Mees, kes juhtis vägivallatut võitlust Briti võimu vastu Indias ja kellest minu meelest kooli programmi ajalootunnis küll juttu polnud.  Võimalik, et tegelesin selles tunnis millegi muu olulisega või oli ta kuskil ääremärkustes väikses kirjas aga vähemalt selleks hetkeks kui tema skulptuuri juurde sattusime, olin juba kursis kellega tegu. 2. Oktoober, tema sünnipäev on kuulutatud rahvusvaheliseks vägivallavabaks päevaks. Väidetavalt leiti see plaza selle skulptuuri jaoks olema sobivaim koht just seetõttu, sest seal toimub korra nädalas farmisaaduste turg ja Gandhi, kui tuntud taimetoitlane, sobivat sinna kõige paremini 🙂

Veetsime veel ühe öö Sausalitos ja hommikul alustasime teekonda kõrbesse. Mõte oli, et jõuaks Aivari sünnipäevaks Kanjoni äärde ja seepärast jäi suhteliselt lähedal olev Los Angeles praegu ootele.

Richmond – San Rafael sild. Photo: https://en.wikipedia.org/wiki/Richmond–San_Rafael_Bridge

GPS juhatas meid üle Richmond-San Rafael silla  ja läbi Oaklandi Mojave kõrbe poole viiva endise Route 66 peale. Enne veel kui linnadest kaugenesime, tegime kiire pesumaja peatuse. Mõne dollari eest sai suure portsu pesu üpris kiiresti pestud ja kuivatatud. Selliseid pesumajasid kasutasime siin-seal kogu rändamise jooksul. Tuleb tunnistada, et tundsin neist eelmisel suvel Eestis suurt puudust, sest matkabussis elades tuli sugulasi külastades vaikselt pesu ka masinasse sokutada 🙂

Suure Kanjoni lõuna poolsele servale saab läbi Mojave kõrbe, mis on üks kuumemaid kohti maailmas just ajal kui meie sinna teel olime. Temperatuur kõigub olenevalt aastaajast ja kõrgusest merepinnast -10°C ja +54°C  vahel. Juuni teises pooles, kui kõrbe temperatuur oli ligi 50°C saime maksimaalse kõrbe elamuse mis kindlasti kedagi külmaks ei jätaks! Kõrb on mulle alati tundunud põnev ja kõhe samaaegselt. Sõites üha sügavamale  kuuma, kivise ja kuiva kõrbe rüppe, pidasin järjest täpsemalt arvet kaasa võetud vee varudest. Igaks juhuks tuli arvestada ka sellega, et auto võib üle kuumeneda ja selleks puhuks proovisime veeanumad puhkealadel alati ääreni täita. Palju oli kasu Californias sidrunipuu küljest ühe priske vilja kaasa haaramisest, sest kõrbes on maanteäärsetel puhkealadel joogivee kvaliteet hoopis miskit muud kui seni harjunud olen, seega sidruniviilu lisamine pudelisse, mõjus väga lohutavalt.

Sidrunipuu

Kindel see, et sellistes tingimustes ei ole telkimine või autos ööbimine võimalik. Keset lagedaid väljasid oli ühes väikses asulas valida üksikute motelli vahel. Nähes reklaami, mis viitas basseini olemasolule, oli valik momentaalselt tehtud. Kiirutasime esimesel võimalusel basseini juurde, mille tõttu oli konkreetsel motellil privileeg pisut kõrgemat tasu küsida.  “Ah, tühja kah, ma olen isegi järves ujunud”, ütles Aivar enne vette hüppamist, kui pilk oli peatunud hiigel suurel põrnikal, kes elutult vee peal hulpis. Kõige rohkem oli rõõmu motelli toas olevast konditsioneerist, mis mürises valjult kogu öö aga ilma milleta oleks õhk olnud peaaegu liiga kuum, et hingata.

Järgmine mainimist vääriv linn on Needles, Mojave kõrbe eriti kuum koht. Lohutav oli kohalikelt kuulda, et siit edasi enam soojemaks ei lähe. Needles’is on taastatud lõik ajaloolist Route 66 maanteed, mida nähtavasti nimetatakse ka kui “Mother Road” ehk kõikide maanteede ema 🙂 Tee mida mööda võis sõita diagonaalselt üle USA, Chicagost Los Angelesse (3940 km), valmis aastal 1926 ja kustutati ametlikult USA kiirteede kaardilt aastal 1985. Praegu ei ole Route 66 enam täies hiilguses läbitav. Suur osa teest on hüljatud koos teeäärsete asulate ja tanklatega.

Täna jääb automatka järjejuttu  lõpetama Alan Watts, filosoof kelle kodulinnaks on postituse alguses palju tähelepanu saanud Sausalito. Aegumatu sisuga salvestusi on sellelt mehelt palju ja ta on kindlasti üks neist kes suudab sügavaid mõtteid edasi anda kergesti seeditavas vormis (video on inglise keeles).

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.