Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 3/13 Victoria,BC – Seattle,WA

3.osa (172 km)

Victoria, BC – Seattle, WA

Automatk 3/13

Sõit Vancouveri saarele kestis 1,5h. Ilm oli päikseline ja meri vaikne. Praamitekil õhtupäikse paistel kaugusesse vaadates, tundsin mõnusat väsimust oma järjekordsest maksimaalselt elatud päevast. Päris kindel, et akrojoogatund lisas arvestatava portsu sellesse õnnetundesse.

Peagi olime randunud kanadalaste unistuste saarel, kuhu kahjuks paljud neist kunagi ei lähe. Põhjus on selles, et siseturismi lennud ja hotellid on kordades kallimad kui  veeta terve nädal mõnes Kesk-Ameerika kuurortis. Taaskord ei kiirustanud me öömaja broneerimisega. Plaan oli, et saarele jõudes võtame suuna Victoria poole ja enne linna valime sobiva telkimisala kus vähemalt 4 päeva paikne olla. Vancouveri saare pindala on 32 134 km2, saarel on Kanada suurim mägilõvide ehk pumade populatsioon ja siin leidub ürgset vihmametsa. Stereotüüpne on Kanadaga seostada mägesid, vahtrapuid, isegi lõputuid lagendikke aga, et siia kuulub ka tükike vihmametsa, oli mulle siia elama asudes üllatus. Väga hea üllatus!

Veidi enne keskööd jõudsime Goldstream Provincial Parki ehk vihmametsa telkimisalale. Pargivahimajas olid tuled kustunud aga värav ise külalislahkelt avali, nii et sõitsime laagriplatsi valima. Oma platsi broneerisime pargi veebilehel, millel oli näha kogu territooriumi plaan ja võimalus valida endale sobivaim asukoht. Üksmeelselt osutus valituks dušširuumidele lähim vaba plats.

Pesemisvõimalused ja nende leidmine on meie matka täiesti eraldi rubriik millest võiks kirjutada pigem järjejutu viimases osas aga teen sellega algust juba nüüd. Enne teele asumist olime otsustatud, et kombineerime hotellide ja motellide külastused, telkimise ja autos ööbimisega. Esimese kahe puhul pesemisvõimalused küsimusi ei tekita, ka telkimisaladel sisaldas tasu peaaegu alati dušši kasutamise võimalust või vähemalt ligipääsu järvele. Meie matkavarustus sisaldas ka kaasaskantavat duššikotti mis võimaldas end sooja veega üle kasta isegi keset metsa kui soovid. Selleks peab koti veega täitma ja jätma päikese kätte soojenema. Pärast riputad koti puu otsa ja voilaa, luksuslik soe vesi tuleb koti külge kinnitatud duššiotsikuga voolikust samal vulinal nagu 5 tärni hotellis. Leidlikuks tuli muutuda hoopis neil kordadel kui ööbisime autos, mis pargitud linnadžunglisse. Nii juhtus korduvalt, et kohvikusse hommikusöögile minnes oli kaasa pakitud hambahari, hambapasta, näopesugeel ja väike rätik. Vahel sai ka juuksetukk, juba vilunud liigutusega, kiire värskenduse. Loomulikult olin end varustanud ka niiskete näopuhastusrättidega ekstreemsemateks puhkudeks.

Aga nüüd tagasi parki. Olime päris väsinud ja pimedas ei tahtnud hakata telgipüstitamisega jändama. Kohmitsesin taskulambivalgel katuseboksist veel midagi otsida, enne kui tekkide/patjade vahele unne vajuda. Samal ajal märkasime kedagi meie poole jalutamas. Inimest ei näinud aga tema eriti võimas taskulambi valgusvihk reetis tulijat juba kaugelt. See oli härra pargivaht, kes meid tervitas. Kirjutas üles autonumbri ja andis sedeli mille pidime paigaldama laagriplatsi numbripostile, et ka teise vahetuse pargivaht saaks teada, kui kaua me siin peatuda tohime. Aivar leppis peremehega kokku, et läheb hommikul broneeringu eest tasuma, sest veebilehel seda võimalust ei olnud.

Enne kui muljetamisega jätkan, soovitan vaadata all olevat videot, et saaksid selgema pildi millisesse võlumetsa me sattunud olime. Video on laenatud youtube’st, sest ise tegime vaid mõned üksikud pildiklõpsud.

Praegu, aprilli alguses seda postitust kirjutades, mõjub vihmametsa video vaatamine eriti värskendavalt. Elades kortermajas nagu mina, tuleb harilik kevadigatsus korrutada 10-nega. Hiljuti ostsin isegi mõned potililled, et loodusele lähemal olla. Vihmametsas lummas mind peaaegu kõik. Minu moodi puukallistaja võib sammalt, puid ja kive väsimatult imetleda. Usun, et see on kuidagi inimeseks olemisse sisse kirjutatud, et loodus tekitab seletamatu koduse tunde. Siiski vaid teatud piirini, sest päriselt looma kombel metsas elamist ju ette ei kujuta. Mõnus on mõelda ja unistada, et kuskil “Kõikide võimaluste kvantväljas” eksisteerib stsenaarium, kus tehnoloogiaareng ja loodusega kooskõlas elamine on arenenud üksteist toetavas koostöös.

Metsaline

Hiigelpuud, kellega metsas kohtusime, olid tõeliselt majesteetlikud olendid.  Kui ma kõlan nagu puukallistaja musternäide, võtan selle komplimendi rõõmuga omaks. Puude kallistamine on nii loomulik ja siililegi selge, et tervendava mõjuga. Lihtsalt vali puud sõltuvalt sellest, kas soovid oma “akusid” uue laenguga täita või vana energiat maha laadida.

Saare pealinn Victoria, oli meie laagriplatsist 17 km kaugusel, kuhu läksime kondama alles ülejärgmisel päeval, siis kui tundsime end taas värske ja puhanuna. Ega me seal midagi muud eriti teinudki kui kulgesime niisama. Veendusime oma silmaga, et kuulujutud linna kohta vastavad tõele. Victoria on kindlasti üks armsamaid linnu Kanadas, vähemalt nende hulgast mida külastanud olen.

Vancouveri saarel on populaarseks turisti meelitajaks vaalavaatluse paadiretked ookeanil. Toona jäi see tegemata, sest olin äsja vaadanud filmi “Blackfish” (treiler)  ja haavad olid liiga värsked kainelt kalkuleerimaks, kas vaalavaatlus on eetiline. Teades, et filmi peategelane, mõõkvaal Tilikum on pidanud noores eas ka Vancouveri akvaariumis elama, teadvustasin, et enne vaalavaatlust tuleks kindlasti uurida kas sellest teenivad kasu ka näiteks provintsi teiste linnade akvaariumid. Praegu teema üle mõtiskledes leidsin selle lingi (inglise keeles), kus on mõned vaalavaatluse plussid ja miinused läbi analüüsitud, et otsus minna või mitte oleks teadlik ja kaalutletud valik. Olen nõus, et vaalade vaatlus ookeanil, kui see toimub aupaklikust kaugusest, on inimeste jaoks vaimustav elamus. Usun, et see on üks eetilisemaid meetodeid kuidas nendega kohtuda aga üldiselt  kaldun arvama, et loomadel peaks olema elementaarne õigus, et nad lihtsalt rahule jäetaks, see tähendab, et neid ahnusest ei aretataks ja nende elukeskonda tahtlikult ei reostataks. Seda, kas ka minul saab olema au kunagi vaaladega kohtuda, ma ettenäha ei oska.

Telkimisalal olid meie naabriteks armas vanapaar ja päris häbilugu aga kummagi nimi ei tule hetkel meelde. Proua hoidis tagasihoidlikult oma matkabussi lähedale aga Härra pajatades meile väsimatult lugusid oma kalli naisega läbi elu rändamistest. Küll oli vahva teda kuulata. Papi jagas mitmeid soovitusi kuhu peaksime kindlasti minema ja pakkis meile kaasa suure portsu kaarte, mis teda palju aidanud oli. Me oleme küll rohkem GPS-i usku aga nii südamest tulnud kingitus tuli ometi vastu võtta. Jutuhoos sai üles kirjutatud ka meie uue sõbra posti aadress ja lubatud, et Suure Kanjoni servast saadame talle postkaarti. Aivar selliseid lubadusi tühjalt ei jaga, nii et tervitused said sobival hetkel tõesti posti pandud.

Ühel hommikul äratas meid linnulaulule vahelduseks hoopis mootorsae urin ja valjuhäälsete saemeeste hõiked üle mootorimüra. Lõbusamaks tegi olukorda saemeeste nunnu Iiri aktsent. Selge see, et meie endi inglise keel on paljudele nalja pakkuv aga see ei muuda teiste aktsente vähem naljakaks. Nii me siis itsitasime seal omakeskis ja tundsime kergendust, et meil on pikem puhkus kui nädalavahetus, vastasel juhul oleks selline äratus päris nörritav olnud.

Arborist

Ongi paras aeg edasi liikuda. Saare külastusest jäi meile mõlemale mõnus  veendumus, et siia tasub tulevikus tagasi tulla. Praegu aga pakkisime laagri kokku, et minna Kanada – USA liinil sõitva praami peale.

Kõigepealt ostsime praamipileti ja siis tuli minna piiripunkti end ette näitama. Järjekord väikse putka ukse taga, oli pikk ja liikus liiga aeglaselt sellise külma tuulega päeva kohta. Selleks ajaks kui meid lõpuks tuppa kutsuti, oli piiriametnikuga kohtumise ärevus peaaegu unustatud ja hea meel, et tuppa sooja kutsuti. Sel ajal oli meil Kanada alaline elamisluba alles taotlemisel ja Eesti passi nähes, tunti huvi, et kus kodu on? Mina tahaks selle peale muidugi pikalt filosofeerima hakata, et planeet Maa on kodu aga ma siiski ei hakanud veiderdama ja ütlesin, et Fort McMurrays. Olime eelnevalt kursis, et meilt küsitakse kindlasti täpset järgmise öömaja aadressi kuhu teel oleme. Selle jaoks olime ilusti ettevalmistunud ja osutasime ühele telkimisalale. Broneeringu ettenäitamist õnneks ei nõutud. Piiril ei meeldi neile kuulda, kui rändurid ei tea ise ka kuhu poole teel ollakse ja küsimise peale ainult õlgu kehitavad. Meie kõikidelt sõrmedelt võeti jäljed ja passidesse kinnitati klambriga tumesinine paber, millel kirjas, et võime USA territooriumil viibida järgmised 3 kuud.

Sadamas selgus teada, et teatud puu- ja juurvilju, ei tohi Kanadast USA-sse kaasa viia. Seinal oli silt, et kindluse mõttes ära võta ühtegi värsket asja kaasa. Okou, see ei olnud hea uudis. Meil oli ikka korralik toiduvaru kaasas ja enamus sellest just värske kraam. Praamile sõitmist oodates tegelesime hoolega oma keelatud lasti likvideerimisega, ehk siis sõime kõhud ilusti täis. Kui ma viimast õuna nosisin, kuulsin korraga hoopis teistmoodi hammustuse raginat, pöörasin pilgu kahtlustavalt kõrvale ja avastasingi, et Aivar on jõudnud järjega värskete kartulite juurde. REALLY!? See on muidugi armas, et ta püüdis kartuleid päästa ära viskamise eest aga nii ennastohverdav ka ei tasu olla eksole!

Likvideerime keelatud lasti. Mina õunu, Aivar kartuleid 😀

Praamilt maha sõites, ootas meid juba palju tõsisema ilmega ametniku härra. Piiripunktis oli selline väike valgusfoor ja tõkkepuu, mis laseb autosid järgemööda ametniku jutule, sellised nagu igas sadamas. Kuna tõkkepuu oli nii pikalt üleval, pärast ees oleva auto läbisõitu, arvasime hetkeks, et võib-olla pidime ka juba läbi sõitma. Aga ei, saime kiirelt käeviipest aru, et ärgu me trügigu. Kui uus lubav tuli meid läbi lasi, kõlas tervituse asemel piirivalvurilt rangetooniline küsimustejada järgmiselt.

Piirivalvur:“Kuhu kiire on?”

Aivar: “Ei ole kiire”

P:”Kus kodu on”

A:”Kanadas”

P:”Kus tagumine iste on?”

A:”Võtsime välja, et magamiseks ruumi oleks”

P:”Mis katuseboksis on?”

A:”Isiklikud asjad, matkavarustus”

P:”Kuhu lähete?”

A:”Sinna telkimisalale”

P:”Ok, võite minna, õnn kaasa”

Oeh, kui pingelised 2 minutit need olid, sest iga küsimuse vahel tegi ta mõtliku pausi ja tegelikult polnud ju üldse pabistamiseks põhjust. Naersime pärast selle kahtlase vestluse üle veel tükk aega ja kui seal oleks olnud selline teeninduse tagasiside nupp, kliendi rahulolu/rahulolematust väljendava näoga, siis oleksime talle eeskuljuliku soorituse eest kiitva tagasiside jätnud. Tõesti hästi väljaõppinud politseikoer. Muide, puu-ja juurviljade kohta ei küsitud midagi ja hea, et me neid kõiki korraga nahka ei pannud.

Lõpetuseks jagan videot, mis aitab vihmametsale sammu võrra lähemale astuda, kodust lahkumata. Seda vaadates võib end kujutleda puu alla istuma ja tunnetada oma rolli elust pakatavas looduses. Miks mitte kasutada seda kui akent, millest välja vaadates unistamisse ära kaduda, või kuulata kas või tavapäraste toimetuste taustaks. See video mängib meie telekas päris tihti koduste toimetuste või blogi kirjutamise taustaks ja õigustab vägagi teleka olemasolu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.