Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 2/13 Baker Creek,BC – Victoria,BC

2. osa (803 km)

Baker Creek, BC – Vancouver Island, Victoria, BC

Automatk 2/13

Järgmisteks sihtkohtadeks said Vancouver, mis on BC provintsi suurim linn ja Vancouveri saar, mille pealinnaks Victoria. Arvestasime, et kohalejõudmiseks peaks kuluma umbes 2 päeva, sest kiirustada me ei kavatsenud ja olime valmis, et palju kiidetud British Columbia pakub põnevaid paiku kus peatusi teha. Minu sünnipäevahommikul,  kui olime juba mõnda aega mägedega ääristatud kiirteel sõitnud, märkas Aivar siin-seal mäenõlvadel maastureid liikumas. Mägiteed tundusid talle palju põnevamad ja teoreetiliselt kõlab võimalikult, et kui vahepeal väiksemat rada pidi kulgeda, siis kuskil ristuvad need uuesti kiirteega. Samal ajal kui mina alles plaani seedisin, et ei tea kas ikka tasub off-road minna kui maasturit ei ole, oli Aivar juba otsusekindlalt uut suunda võtmas.

Sujuvalt mäkke tõusev tee oli kitsas kuid kaetud korraliku asfaldiga, seega igati sobilik meie Fordile. Kruiisisime mudkui edasi, kuni avanev vaade kutsus peatuma. Siia ei kostunud enam ükski hääl liiklusest ja maantee isegi ei paistnud. Olles alles veidi aja eest tempokas liiklusvoolus olnud, mõjus kõrgustes jalutamine nagu keegi oleks pausi nuppu vajutanud. Korraga oli pea mõtetest tühi ja silm lihtsalt puhkas ümbritsevat avarust vaadeldes. Päris pidulik, end sünnipäeval sellisest kohast leida.

Tagasi kiirteele me veel ei kippunud, sest vaja oli teada mis järgmise kurvi taga on. Varsti oligi uudisimu rahuldatud ja teada saadud, et kurvi taga on mäest alla looklev, sujuvalt kitsenev, kohati vihmavetest auklikuks uhutud kruusatee. Ühel pool teed mäesein ja teisel pool kuristik. Selline tee millele mahub korraga vaid üks auto ja tagurdamine on vaid kaskadööridele. Vihma kuskilt ei paistnud aga mudase tee puhul samast mäest meie auto küll üles tagasi poleks roninud. Läksime aga edasi ja jõudsime kummalisse orgu, kus oli paar üksikut tühjana seisvat maja ja taamal isesesisvalt hakkama saavad veisekarjad. Sellel orul oli miski müstiline aura, sest natuke nagu oli inimtegevuse jälgi aga tundus, et vahetult enne meie saabumist olid tulnukad orurahva endaga kaasa viinud.  See, et siit edasi minekul mõtet pole, sai õnneks meile mõlemale ruttu selgeks ja läksime tuldud teed tagasi.

Vaade järgmise kurvi taha

Õhtuks jõudsime väikese järve äärde, kuhu ööseks laagrisse jäime.  Tasuline telkimisala oli küll päris läheda aga kuidagi ei raatsinud öömaja eest maksta kui voodi omal olemas ja järve vann ka käepärast võtta. Isegi piknikulaud oli meie kasutuses, nii et kõik vajalik olemas. Ai aga vesi oli järves külllllm, prrrr, huh, mõnus.

Sel reisil õppisime päris mitu uut matkatarkust, mida edaspidise seiklemise jooksul valvsalt meeles püüdsime pidada. Olime pärast üht väikest lõunasöögi peatust paarsada meetrit sõita jõudnud, kui Aivar nägi küljepeeglist lendavaid joogamatte. Ei, ma ei söötnud talle tundmatuid seeni, mis nägemist võivad mõjutada aga katuseboksi unustasime küll lahti. Niisiis, matkatarkus nr.1. : kontrolli, et katuseboks oleks korralikult kinni, eriti juhul kui see on küljelt suletav! Sel korral läks hästi, et kergemad asjad kiirelt tuule alla võtsid ja meie tähelepanu pälvisid, hoidmaks ära suuremat kraami laiali puistamist. Joogamatid said kokku korjatud ja sõit võis jätkuda.

Meil ei olnud eesmärki kindlasti samaks õhtuks Vancouverisse jõuda. Otsustasime, et kui teel miski põnev meeli köidab, võtame selle jaoks aega ja ei tuiska lihtsalt kõigest mööda. Meie rõõmuks, lookles tee mööda väga ilusast, mägede ja kõrgete kuuskedega ümbritsetud telkimisalast, mille nimi mulle kuidagi ei meenu. Sinna me sel õhtul jäimegi.

Telki üles seades, kuulsin uut moodi põrinat kõrvust mööda vuhisemas. Esimene mõte oli, et tegu peab olema mingi hirmus suure põrnikaga, sest kes oleks seda arvanud, et pisi-pisikesed, armsad linnukesed nii ähvardavalt põrisevad. Kaks, napilt tikutopsi pikkust koolibrid olid meie kohal tiirutamas. Isaslind erk sinine, emaslind pruun. Jälgisin vaimustunult neid põnevaid tegelasi, kes kordamööda ka oma ainulaadset lennustiili demonstreerisid.  Need pöidla pikkused linnukesed on võimelised omi tiibu nii kiiresti lehvitama, et saavad õhus paigal seista ja tiibu pole samal ajal nähagi. Sellest ka põhjus, miks nende inglise keelne nimi on Hummingbird, ehk sumisev/vurisev lind. Wikipedia abiga selgitasin välja, et liigi nimi võis olla Bee Hummingbird. Koolibri. Photo credit: https://en.wikipedia.org/wiki/Hummingbird

Ööd olid juba soojad ja ma olin väga oodanud, et saaks ometi lahtise taeva all magada. No mitte päris lageda taeva all aga vähemalt telgi sääsevõrgule vihmakatet peale panemata, et võiks õhtul uniumise eel tähti vaadelda.

Hommikul, kui Aivar veel magas, kasutasin aega targasti tehes Skype kõne sõbranna Elsale, kes meiega samas ajavööndis toimetas, et teda sünnipäeva puhul õnnitleda, ning uurida kuidas tema seiklused kulgevad. Elsa nimelt, oli samal ajal täiesti pööraselt kõlaval rännakul. Ta sõitis üksinda, jalgrattal ja teadliku valikuna ilma rahata, läbi kogu Kesk-Ameerika. 10 000km jooksul liitusid temaga vahepeal teised ratturid aga üldiselt läbis ta teekonna ikkagi üksi, teadmata kus ta järgmise öö veedab ja kus einestab. Kogu selle ettevõtmise suurim sõnum oli, valida igal hetkel armastus ja mitte hirm, juhtida tähelepanu Kesk-Ameerika orbude olukorrale, ning olla elavaks näiteks, et elu võib usaldada ka ekstreemsetena näivates olukordades. Elsa suutis selle reisi koos kõigi väljakutsetega  vapralt läbi teha. Kogu seikluse loosunglause oli “Generosity On Wheels” ehk “lahke (lahkus) ratastel” ja see polnud ainult selle teekonna moto, vaid see on Elsa elustiil ka täna. Selline julgus tundmatusse sukelduda on inspireerinud mind ja paljusid teisi. Elsa tegemistest saab lugeda  SIIT  (inglise keeles)

Sama päeva õhtuks olime jõudnud Vancouverisse ehk ühte Kanada lahedaimasse linna. Festivalimeeleolu hõljub õhus pidevalt ja on kõikidele ühel või teisel moel kättesaadav. Pargid, rannad ja nunnud kohvikud on ühtaegu hubased ja stiilsed. Saabudes me veel ei teadnud kuhu ööbima jääme aga see oli kindel, et järgmiste päevade jooksul käime kindlasti akrojooga tunnis ja kohtume ka Hannesega.

Hannes on maailmarändur Eestist, kes on lugenud Aivari blogi ja läbi selle endast märku andis. Ta teadis rääkida, et samal õhtul on toimumas suur Aasia ööturg, kuhu ta minna plaanis ja meidki kutsus. Sinna me ka läksime. Aivar on olnud alati kindlalt seda meelt, et suuri linnu külastades, võimalikult palju ühistransporti kasutada. Sedasi saab linnast hea ülevaate ja samas on metrood ja taevatrammid alati mugavaim ja kiireim lahendus. Nii me siis jätsime auto lähima rongipeatuse lähedusse, märkisime tema asukoha kaardile ja suundusime ööturule.

Rongipeatusest oli turuplatsile päris pikk jalutuskäik ja kohale jõudes sain suure üllatuse osaliseks, nähes seda üli-mega-pikka järjekorda turuvärava taga. Taamalt paistvad vilkuvad tuled ja kirkad värvid jätsid pigem lõbustuspargi kui turu mulje. Hiljem selgus, et mul oli ses osas õigus, sest ka karusellid olid kohale toodud. Kõik see mis turuväravate sisse jäi oli täiesti omaette fenomen mis võrdlemisi suure kontrastina ja kultuurishokina mõjus, eriti arvestades atmosfääri muutust, milles olime eelmisel õhtul olnud. Tuleb välja, et tegu on Põhja-Ameerika suurima ööturu üritusega mida igal aastal korraldatakse. Hämming, mida avanev vaatepilt mulle pakkus, sai siiski üle kirjutatud kohtumisrõõmust Hannesega, kellega Aivaril alati juttu kauaks jagub. Allolev turupilt on pärit SIIT

Ööturg

Öömaja otsingud ei läinud sel õhtul kõige libedamalt. Pärast rongiga auto juurde tagasi sõitmist hakkasime uurima, et kuhu end kerra tõmmata. AirB&B kontot meil sel hetkel veel ei olnud aga juba järgmisel päeval sai see tehtud. Vaatasime ka lähiümbruse hosteleid aga olime lootusetult hiljaks jäänud oma broneeringu tegemisega. Järgmiseks uurisime linnakaardilt, nagu vilunud kodutud, et kus on lähim park, mille ümbruses ankrusse jääda. Leidsimegi ühe piisavalt privaatse, samas turvaliselt avaliku nurgataguse, kuhu end ööseks parkisime ja täiesti rahuliku südamega oma Fordi voodis uinusime.

Nagu ikka, pärast ööbimist autos, on hommikul esimene prioriteet leida kiiresti üks kohvik. Nendel hommikutel ei pidanud Aivar minu järgi eriti ootama, sest pissihäda kamandas mind kiiremini tegutsema. Kiirustades oli väga tähtis meeles pidada, et ka hambaharjad ja pasta saaks kaasa haaratud.

See kohvik kuhu läksime, oli mõni minut tagasi avatud ja meie olime esimesd kliendid. Tellisime kohvid, kuklid ja mahlad ning jäime aknast päikselist hommikut imetlema. Siis aga ilmus mu vaatevälja kaubaauto. Sellest väljus noor kutt, kes usinasti oma hommikust kauba laialivedu tegi. Ladus hoolega aedviljade ja puuviljade kaste kärule kuni ….. kõik see puuvilja-värviline vikerkaar koos käruga ümber kukkus ja mööda parklat laiali veeres. Nii ilus oli vaadata kuidas värvilised puuviljad hallil asfaldil veeresid. Seda vaatemängu jälgides, tulid meelde kõik need kohmetud kohtumise stseenid filmidest, kuidas võõras tänavalt aitab teist võõrast maha pillatud asju üles võtta ja siis…No mida iganes, sain aru, et appi tõttamine annaks vaid valesid signaale. Hoopis naersin oma kentsaka mõttekäigu üle ja rüüpasin kohvi edasi. Hetke pärast, kui usin tegelane akna taga oli kärukoorma kokku korjanud ja tasakaalustanud, veeretas ta selle kauba just meie kohviku uksest sisse ja otse kööki. Ise ähmi täis ilmega, meie lauast mööda kiirustades.

Nüüd oli paras aeg valida kõikide kohalike randade hulgast üks, kus veeta mõnus puhkepäev. Lugesin kiirelt lühitutvustust kõigi kohta aga sel korral oli meile lähim rand English Bay. Osad reisipildid oleme suutnud ajaga ära kaotada ja seepärast on foto laenatud SIIT, väga põhjalikust blogi postitusest, mis räägib kõnealusest rannast lähemalt.

English Bay, photo by Kenny Louie

Ja nüüd joogasse! Lõpuks ometi! Järgmised 2 tundi ei mõelnud ma sellele kuhu järgmiseks tõtata, vaid keskendusin nii täielikult kui oskasin kohalolule. Õpetajateks olid sel korral Slava ja Devon. Tõelised omaala tipud ja kõrgelt hinnatud profid! Super ägedad inimesed kelle joogatundide pärast ainuüksi, võiks Vancouverisse kolimist kaaluda. Reisile eelneval suvel õnnestus meil Eestis kohtuda nimetatud õpetajate sõbra ja koostööpartneri Ezraga, kes on samuti akrojooga meister, tegutsedes minu teada peamiselt LA’s. Sel õhtul õnnestus mul lendamisele vahelduseks ise esimest korda kedagi teist lennutada. Üks tüdruk oli lihtsalt nii pisike, et temaga oli suisa lust baasimist harjutada. Kahjuks ei suutnud ma üles leida neid fotosid mis Slava minust ja Aivarist tunni ajal tegi aga vähemalt on mul ette näidata oma esimese päris baasimise kogemus. Aivariga on meil väga suur kasvu- ja kaaluvahe, nii et mul on vaja 3 korda rohkem trenni teha, enne kui minust võiks saada tema lennutaja. Rõõmuga lisan ka lingi millel olemas kogu vajalik info, kuidas seda joogastuudiot leida ja millal kohal olla kui tunned, et tahaksid ka lennata – aga mitte eriti kõrgelt   Vancityacro.com

Akrojooga Vancouveris

Õhtu saabudes oli vaja uuesti öömaja leidmisega tegeleda. Mõtlesime, et anname sellele seiklusele uue mõõtme ja proovime diivanisurfi ehk couchsurfing’ut. See on siis AirB&B eelkäia, platvorm internetis mille kaudu on võimalik ränduritel leida kohalike juures tasuta öömaja. Idee põhineb usaldusel ja paneb proovile tänapäeva, hirmudega üle valatud maailma. Olgu öeldud, et väga kalli andmeside kokkuhoiu huvides, tuli paljud interneti vajavad toimingud reisi jooksul teha kuskil avaliku neti levialas. Seega kui mitte hotellis, siis peamiselt kohvikutes ja liigagi tihti oli selleks Starbucks. Nii ka sel õhtul, kui tegime usinasti diivanisurfi profiili, koostasime enda meelest väga ilusa ja usaldusväärse lühitutvustuse, lootuses juba samal õhtul külalislahke kohaliku kodus ööbida. Lappasime läbi mõned profiilid ja saatsime siis ühe sooviavalduse teele. Olime positiivselt meelestatud ja elevil kui pärast mõningast ootamist saimegi vastuse. Meie kurvastuseks oli kirja sisu keelduv. Võõrustaja juhtis tähelepanu nüansile, et aktsepteerib ainult neid soovijaid, kellel on vähemalt 3 tagasisidet teistelt majutajatelt. No mis seal ikka, igaüks kehtestab ise omad reeglid ja valib keda usaldab. Aga, et öö oli juba saabunud, olime seda enam tänulikud oma Fordi voodi eest.

Järgmisel päeval kohtusime uuesti Hannesega. Käisime lõunasöögil ühes eriti armsas taimetoidukohvikus ning pärast jalutamas promenaadil ja ümber Canada Place’i. Canada Place on uhke hoone kesklinnas, Burrardi fjordi kaldal. Sinna on kokku koondatud konverenti- messi- ja ärikeskused, hotell, 3D kino ja peamine kruiisilaevade terminal. Mälusoppi on meelde jäänud, et selle vahetus läheduses oli ka põnev vihmapiisa skulptuur. See 20m kõrge, terasest veetilk on paigale asetatud nurga all, mis jätab mulje, et aeg on peatatud momendil, mil veetilk maapinnaga kontakti sai. Illustreeriv foto skulptuurist on leitud sellelt lingilt  mis kirjeldab teose tausta ja ajalugu detailsemalt.

Ja oligi aeg suurlinn seljataha jätta ning sadamasse sõita. Praamil parkides, sai ka meie auto vahelduseks natuke puhkust. Üldiselt ei ole Ford Aivari esimene eelistus aga, et auto on ikkagi praktiline tarbeese, mis on loodud teenima inimest ja mitte vastupidi, siis oli mõistlik see heas korras, 600 CAD (382 EUR) maksev auto soetada. Eestis on sellise raha eest, heas korras autot, peaaegu võimatu leida aga siin vahetatakse sõidukeid liigagi tihti ja seepärast on soodsate autode valik rikkalikum. Mina muidugi ei suhtu ka autosse kui pelgalt asja, vaid pigem kui täieõiguslikku matkaseltskonna liikmesse.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.