Mari blogi ♥ Põhja-Ameerika automatk 1/13 Fort McMurray,AB – Baker Creek,BC

1. osa (1329 km)

Fort McMurray, AB – Baker Creek, BC

Automatk 1/13

2015a. kevad-suvel võtsime ette pikema automatka Põhja-Ameerika lääne poolel. Nüüd kui reisist on ligi 3 aastat möödas, on viimane aeg muljed kirja panna. Reisimuljetest on tänaseks valminud 13 osaline järjejutt, sest 2 kuu jooksul läbitud 14 000 km (tegelikult rohkemgi veel), 10 USA osariiki ja 2 Kanada provintsi, pakkusid piisavalt elamusi, et neid mitte liialt kompaktselt ühte postitusse kokku suruda.

Ettevalmistused, eesmärgid, ootused

Ühest küljest oli mulle oluline, et teaksime millist kogemust oma matkalt ootame, teisest küljest soovisime mõlemad, et saaksime kulgeda vabakava järgi sinna kuhu rattad veerevad. Aivaril näiteks oli selge soov Suure Kanjoni äärde välja jõuda ja Kanada paradiisisaarel ehk Vancouveri saarel aeg maha võtta. Selge see, et mitmed suured linnad, mis jäävad tee peale, väärivad samuti pilgu peale heitmist, kuigi linnaelust oli meil selleks korraks isu täis ja hing ihkas ikka rohkem loodusesse. Mina olin olnud sel hooajal eriti tubli oma hommikuvõimlemistega ja sellepärast otsustas ka Aivar, et vähemalt automatka vältel, teeb ta minuga hommikuvõimlemist kaasa, olenemata sellest kus me ärkame. 2014 aastast jäänud ere elamus akrojoogalaagrist Eestis, imeilusas Kuusiku talus, andis samuti oma portsu inspiratsiooni automatka kujunemisse, sest plaanisime igas suuremas linnas leida võimalusi akrojooga tundidest osa võtta.

Reisi planeerides viskasime õhku ka võimaliku stsenaariumi sellest, et mis oleks kui õige võtaks osa legendaarsest Ameerika hipikogukonna igaastasest kogunemisest, mille inglise keelne nimetus on “Rainbow gathering”, eesti keeles “Vikerkaare kogunemine” või pigem Vikerkaarepere kogunemine.  Etteruttavalt saan öelda, et mõeldud, tehtud! See eriskummaline kogemus väärib omaette postitust, siis kui muljetamise järjega sinna maani jõuan.

Koos minu ja Aivariga on matkaks valmistumas ka meie vapper Ford Taurus aastast 1999 ja loomulikult Dr. Don Key ehk ilmselt kõige rohkem maailmas reisinud, suhteliselt suure mõõtmeline kaisuloom – hobune, kes sai saatuse tahtel hüüdnimeks Eesel. Otsustasin, et mainin ta ikka ära, sest pildimaterjalil on teda siin-seal näha ja noh, mis siin salata, ta on ikka täitsa pereliige 🙂

Et siin pool planeeti ei ole niisama lihtne suvalises kohas tasuta telkida, teadsime, et autos peab olema võimalik ööbida. Meie 6-e istmeline Ford oli piisavalt lai, et kui tagumine iste välja võtta, sai selle asemele täitsa OK voodi mõõdus pesa, nii et isegi Aivar mahtus lahedalt jalgu sirutama. Selleks, et kogu matkavarustus oleks jalust ära, ostsime ka kasutatud katuseboksi. Telgi võtsime samuti kaasa, aga sellega me öömaja osas raha küll kokku ei hoidnud. Mõnes kohas oli telkimine vaat et sama tasu eest kui hostelid ja hotellid. Kasutasime neidki, eriti kõrbe kuumas, kus ei telkimine ega autos magamine olnuks mõeldav.

Eestlasele, kes on harjunud, et ta võib telk õlal metsa minna, selle omale sobiva põõsa all üles panna ja rahulikult öö mööda saata, mõjub natuke hämmastavalt, kui selle eest kellelegi maksta tuleb. Tõsi küll, tavaliset kaasnes spetsiaalsete telkimisaladega ka sooja dussi võimalus ja üks kord isegi mullivann. Tegelikult lootsin rohkem, et ööbime järvede lähistel ja hommikuti saan otse telgist kikivarvul karastavale suplusele keksida aga selline vedamine osutus pigem erandiks.

Läheb Sõiduks

 See oli mai viimasel nädalal kui teele asusime. Elevus hinges, taaskord teadmatusse sukeldumas. Julgemata midagi väga loota või oodata, ometi teades, et kõik saab olema põnev ja täis elusaid elamusi. Sõnastasin valjuhäälselt, et soovin vaimustavaid, avardavaid kogemusi, mis tuleksid turvaliselt nii minu kui Aivari jaoks. Reisil olles, ei teinud ma eriti märkmeid ega püüdnud jooksvalt päevamuljeid üles kirjutada, et need ei segaks oleviku märkamist aga täna neid ridu kirjutades on mõnus läbi meenutuste elevust taasluua, ja uuesti kogeda.

 Reisi esimene sihtpunk mis GPS-ile märgitud sai oli Baker Creek. Seal pidavat toimetama Raili ja Rainer – eestlased, kellega Aivar oli interneti vahendusel pisut suhelnud ja kes meid rõõmsasti külla ootasid. See, et GPS näitas teekonna pikkuseks 1329 km ei tundunud absoluutselt kahtlane, sest olime ju valmis palju pikemaid vahemaid vallutama. Teekond tundus huvitav ja sisaldas juba tuttavat Jasperi rahvusparki ning BC provintsi seni nägemata alasid.

Esimese öö veetsime Edsonis, vaid 113km Jasperi rahvuspargist. Otsustasime, et öö hakul ei ole mõtet Jasperisse sõitmisega pingutada, autos saame ju magada ükskõik millisel teeäärsel puhkealal. Jasperis telkimise peale ei julge ma üldse mõelda. Eelmine kord kui sama rahvusparki külastasime, nägime 2 päeva jooksul 2 korda karu. Läbi autoakna ja ohutus kauguses aga statistiliselt on võimalus liiga suur, et siin metsa telkima minnes sätin end karu koopa kõrvale unele ja siis pole mõtet imestada kui Mõmmik uudistama kipub. Kõikjal on meeldetuletused, et toidukraami ei tohi kuhugi vedelema jätta, et mitte metsloomi kohale meelitada. Seda kõike teades, on autos magades uni palju rahulikum. Muidugi oleks olnud nunnu väike kämping maja rentida aga, et see on just selline eksootika mida Jasperist otsitakse, maksab see vähemalt sama palju, või rohkemgi kui öö hotellis.

Edsonisse satuvad inimesed enamasti seepärast, et nad on teel Jasperisse. See tundub olevat väike asula mille funktsioon on olla peatuseks pikamaa autojuhtidele. Öömaja hostelites on sellistes kohtades eriti üle hinnatud. Seda saime kogu matka jooksul korduvalt kogeda. Seda enam rõõmustas meid teadmine, et meie tubli Ford on peaaegu nagu matkabuss, nappide erinevustega 🙂 haa-haa. Leidsime vaikse nurgakese ühe suure parkla servas ja jäimegi sinna öömajale.

Ärgates asusime kiiresti Jasperi suunas teele, et hommikuvõimleist ja einet nautida juba ilusamas ümbruses kui see tolmune parkla. Nagu pildilt näha, turnisin “riidekappi” ka, et üles leida meie ujumisriided, mida läheb vaja juba järgmises peatuses, kui külastame Hot Springs’e ehk kuuma allika basseine.

Basseinis olles imetlesime meid ümbritsevaid mägesid. Tundsime selget kergendust, et kodulinn Fort McMurray on vahelduseks “ohutus” kauguses, et tööelu on mõneks ajaks ootele pandud ja saame taas iga päeva ise luua nii nagu hing ihkab. Jah, ka töö on olnud meie endi valik ja Fort Mac-ile on põhjust kuhjaga tänulik olla aga iga asi omal ajal ja praegu oli aeg puhata ja mängida.

Teadsime, et Jasperisse me sel korral pikemalt peatuma ei jää aga enne uuesti teele asumist oleks tarvis lõunasööki vaaritada. Niisiis laotasimegi oma pikniku laiali seal kuumavee allikate lähistel pargipingil. Sel päeval oli ümbruskonnas tihe liiklus. Palju rumalaid turiste ja karjade kaupa näljaseid kohalikke. See ei ole hea kombinatsioon, sest kohalikud on antud kontekstis metsikud kitsed ja turistide rumalus väljendub selles, et nad ei hooli loomi toita keelavatest siltidest. Mul oli päris tegemist, et oma lõunasööki kitsede eest kaitsta. Nad on ajaga nii julgeks läinud, et söövad turistidelt peost. Ma mõistan, et inimesele kes pole kunagi ühtegi looma lähedalt näinud, on see eksootiline ja eriline elamus aga kahju, et loomakesed selle pärast kannatama peavad kui neile rämpsu toidetakse.

Päris eriskummalisena mõjus vaatepilt kuidas üks kits otsis midagi auto alt, justkui loodaks udarat ja piima leida ning peab seda autot emaks 🙂 Aga palju loogilisem põhjus on ilmselt see, et nad leiavad autode alt soola. Jasperis käik oli sel korral eriti edukas, sest kui eelmisel külastusel nägime 2 korda karu aga suur valge mägilammas jäi nägemata, siis seekord nägime selle ime ka ära. Endamisi ristisin ta sarvedega jääkaruks, sest just selline ta välja näeb. Palun väga, eks otsustage ise 🙂

Mägilammas

Nii, aga nüüd edasi Baker Creeki suunas. Enne kui nimetatud sihtkohta kohale jõudsime, möödus veel 2 päeva. Teepeal sattusime nunnu järve äärde mille ümbrus oli paksult täis, mitte nii nunnusid, sääski. Kohtasime teisi omasuguseid matkaselle ja nägime paari väikest kummalist küla. Ma ei pajata pikalt neist vahepealsetest peatustest, sest olen juba kärsitu, et jagada teiega Baker Creeki puänti.

Quesnelis, 45km sihtkohast, tekkis minu sisse esimene kahtluseuss, et äkki me pole päris õiges kohas. Raili ja Rainer oli juba teavitatud, et oleme lähedal ja varsti jõuame, nii, et milleks muretseda. Aga mina vaatasin seda kaarti ja tundus, et seal ei ole MITTE MIDAGI!? Aga noh, see ei ole võimalik, sest nad ju ütlesid, et nad on Baker Creekis. Mida lähemale GPS seatud täpikesele jõudsime seda kahtlasemaks kõik läks. Siis kui asfalt teekate vahetus aukliku kruusatee vastu olin juba päris segaduses aga et siiamaani tuldud sai, läksime ikka vaatama, et kuhu see kaart meid siis juhatas. Ja siis see juhtus. Tõehetk, kui olime keset “mittemidagit” ja tuim hääl GPS-ist teatas, et “your destination is on your right” (su sihtkoht on sinust paremal).

Mu esimene küsimus Aivarile sel hetkel oli, et kui palju meil kütust on? Vastus “Peaks jätkuma” andis lootust, et küllap siis jätkubki ja saame siit ikka omal jõul minema. Aga mis ometi juhtus selle sihtkohaga, miks me siia sattusime? Sest Baker Creek ja Baker Creek Mountine Resort on 2 täiesti erinevat kohta, mida lahutavad 800km ja 10h autosõitu 🙂 Noh, mis seal ikka. Kiiresti meenus, et me ju tahtsime sinna kuhu rattad veerevad. Ah jaa, ei saa öelda, et seal üldse mitte midagi ei olnud. Selle aukliku kruusatee servas oli küll üks hoone, selline mahajäetud välimusega puidust kaarhall, mis minu hammingu leevendamisele sugugi kaasa ei aidanud vaid hoopis omaette teeääres meie üle irvitas.

 

Baker Creek

Ainuke jama, kui nii võib öelda, oli see, et Raili ja Raineriga jäi meil kohtumata ja järgmiseks sihtkohaks teekonnal sai Vancouver. Igaljuhul saime oma õppetunni, et koha nimesid kaardile märkides, tuleb olla detailne ja nalja teeb see lugu meile tänaseni.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.