Mari blogi ♥ Matkabuss

Juba siis kui Aivariga USA-s automatkal käisime, vaatasime igatseva pilguga mööduvaid matkabusse. Selle 2 kuud kestnud seikluse pidas meiega, peaaegu lõpuni, vastu Ford Taurus aastast 1999, millelt tagumise istme välja võtsime, et vajadusel oleks ruumi autos magada. Oma matkabussi ideele andis palju hoogu juurde ka metsapõlengu eest evakueerumine, mis suunas meid Air B&B kaudu leitud haagissuvilasse. Elasime seal vist pisut kauem kui üks kuu pererahva tagahoovis ja meile hakkas selline elu täitsa meeldima. Niisiis, tänane postitus saab olema ühe kaua praetud plaani teostamisest ehk minu ja Aivari ratastel kodust – matkabussist. 

Pärast pikka talve Kanada paksus metsas, lendasime 2017 kevadel Eestisse kindla plaaniga soetada omale matkabuss. Mõtlesime suurelt ja andsime õigele bussile üsna vaba suuna, millisest Euroopa otsast ta meieni jõuda tahab. Kui Eestis olid mõned olemasolevad variandid üle vaadatud, tegime ka kiire käigu Soome. Sõitsime lõbusad 700 km Põhja, veendusime oma silmaga, et kaasa me sealt midagi ei võta ja suundusime sama lõbusalt tagasi Eesti poole. Ühtlasi langes see “tühikäik” Soome minu sünnipäevale ja selle puhul viis Aivar mind Hesburgerisse falaffelit sööma 😀  Aivar oleks meeleldi jäänud veel mõneks päevaks seiklema, et Soome bussidele võimalus anda aga minu kõhutunne suunas selgelt Eesti poole tagasi.

Uuesti kohalikke kuulutusi läbi lapates, tundus, et meie õige buss on hoopis Võhmas. Optimistlikult tõstsime Tallinnas oma jalgrattad Viljandi rongi peale, naiivselt enesekindla plaaniga, et Võhmas tõstame rattad matkabussi ja lähme sealt edasi Viljandisse Hansapäevadele. Võhmas selgus, et buss mida esimese entusiasmiga vaatama läksime pole maanteele minekuks valmis, sest vajab ümberregistreerimist. Meie üllatuseks oli valikut rohkem kui loota oskasime. Peremees tutvustas, noh nii igaksjuhuks, üht teist hoovil seisvat masinat ka. Ise veel lisades, et selle tahaks pigem endale jätta. Nii kui ma üle ukse sisse astusin selgus, et buss vastab seni nähtutest kõige enam meie tingimustele ja nüüd on vaja vaid proovisõidule minna. Alles siis taipasin, kui ebareaalse vedamisena näis asjaolu, et meil õnnestuski jalgrattad rongist otse matkabussi tõsta ja uitmõttena kõlanud idee oli õhtuks realiseerunud.

Aivariga päikeseterrassil. Foto:Eva Lugima

Ja siin ta on , meie sini-must-valge Fiat. Järgnevaks nädalaks (vist suisa kaheks) jäime resideeruma Viljandis, Lugimade õuel, sest buss vajas kapitaalset siseinterjööri uuendust. Aitäh armsad Eva, Egon, Anne ja Ivar, alati sooja vastuvõtu, hommikukohvide ja lõunasöökide eest!

Selle kahe nädala jooksul kulutasin palju värvi ja tootsin tohutult tolmu värvi lihvides. Olles kuulnud kriidivärvidest, mis ei haise ning mida saab kanda eeltöötlemata pindadele, näis, et see on täpselt see mida vajan.  Loomulikult selgus töökäigus, et kriitvärv nõuab erilist kannatlikkust ja tahtejõudu, eeldab mitmeid värvikihte ning on oma hinda väärt vaid juhul kui reklaamitud vintage effekt on saavutatud. Lisaks on vaja kõik kindlasti mitme lakikihiga katta. Tegelikult on sellise töömahuga ettevõtmine rohkem ühe kummutikapi projekt ja mitte parim lahendus terve matkabussi sisemööbli jaoks. Kuna investeering värvidesse oli tehtud, tuli alustatuga lõpuni minna. Aivar meisterdas samal ajal koos Ivariga bussile, kasvuhoone karkassi ülejääkidest, rattaraami ja võttis oma ülesandeks ka lae värvimise (loomulikult mitte kriidivärviga)

Pärast sellist palehigis värvimismaratoni ei lubanud minu süda kapiustele esialgseid nuppe tagasi külge paigaldada. Need olid lihtsalt nii katkised, koledad, liiga tumepruunid ja pealegi plastmassist. Siis pöördusingi keraamikakunstnikust sõbranna, Aigi Orava poole kes oli nõus meisterdama uued uhked kapinupud. Selline pidulik kingitus meie matkabussile, on täiesti võrreldav kodu õnnistamisega. Kunst, käsitöö, igasugune ise loomine ja eriti professionaalse kunstniku, antud juhul Aigi looming, annavad kodule hoopis teise atmosfääri. Küllap matkabuss ise ka tunneb, et uued elanikud suhtuvad temasse lugupidavalt kui heasse sõpra.

Sellise remondiga, ühtlasi minu ja Aivari suurima ühise kunstiprojektiga, algaski meie 4 kuud kestnud puhkus Eestis. Talveks parkisime oma kodukese ilusti katuse alla, sooja kohta, et ta saaks muretult meie koju tulemist ootama jääda.

Siin muusikavideos ilutseb nostalgiline kõikide matkabusside vanaema ehk Volksageni hipibuss, mis sobib küll tänase teemaga aga peamine põhjus miks “Väike Draakon” minu blogis laulab on lihtsalt see, et nad on super lahedad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s