Mari blogi ♥ DM Spirit

Depeche Mode astus üle oma suure edu lävepaku samal aastal kui mina sündisin, 1984. DM oli ka esimeste seas, kes ei raisanud aega pärast raudse eesriide langemist, et Ida-Euroopas südameid võita. Seega võin oletada, et umbes samal ajal hakkasid nad ka minu kõrvu kostuma. Teadlikumalt registreerisin nende olemasolu kunagi vara-teismelisena, siis kui inglise keelest veel suurt midagi ei taibanud aga nende omapära oli silmatorkav. Seda just muusika keeles mis ei vaja tõlkimist vaid tunnetamist. See “vibe” mis mõjub nagu loits ja oledki nõiutud.

Esimest korda DM baaris Tallinnas

2001 aastal, kui DM alustas oma “Exciter” tuuri Euroopas just Tallinnast, sai sellest kontsertist minu elu esimene suure välisesineja kontsertelamus. Et nimetatud aastanumber oli minu jaoks võrdlemisi keeruline ja sündmuste rohke, siis selle kontserdi ootamine kirjutas vähemalt mõneks ajaks üle kõik muud sündmused. Olin ju sama aasta kevadel, sõna otseses mõttes “andnud” ühe sõrmedest Kuradile, kes õnneks siiski rohkemat ei tahtnud.

Mäletan hästi kuidas härra kirurgile teatasin, et tehku mis ta tegema peab aga 28. August, pean mina saama minna Tallinnasse. Käsi ilusti kipsis ja kaela riputatuna, sai võimatuna näiv soov teoks. Kust kohast ma ometi pileti jaoks raha sain, seda ma tõesti ei mäleta. Küll aga meenub, et kui enne kontserti tundsin korraga põnevuse ärevust ja isegi natuke hirmu suure rahvamassi ees, mis väljendus arvestatava peavaluna, siis õhtu edenedes asendusid need tunded hoopis suure tänu-, rõõmu- ja vaimustusega, et olen elus ja saan sellest kõigest osa.

Järgmine soodne hetk uueks DM doosiks, saabus alles 16 aastat hiljem ehk eelmisel kevadel. Sel korral oli aega ja võimalust lasta end kirest muusika vastu kanda uutesse paikadesse, kuhu võibolla muidu poleks veel plaaninud minnagi. Iga linn tundub ilusam kui sinna minnakse inspireerituna vägevast muusikast. Seda puhku sai palju kiidetud Lõuna-Prantsusmaa linn Nice, minu silmis kohe plusspunkte ja sihtkoht oli otsustatud. Boonusena avastasin enda jaoks ka võrratud ümarate kividega rannad kus minusugune ei väsi kive imetlemast, ning tasakaalutorne ehitamast.

Kontserdi päeval enne teele asumist, tegime rannas väikse veini ja juustu ampsu, ning loomulikult unustasin mina end kividega mängima. Samal ajal tuli Aivaril hea mõte, et mulle teeks ju suuuurt rõõmu osad kivid endale võtta ja kui minu tähelepanu oli hajunud, ladus see tembutaja mu käekoti kive täis. Aivari üllatus oli suur kui ma koti sinna samma tühjendasin. “Aga sulle ju meeldivad kivid?!” kostis ta paharetilikult naeruse häälega, samal ajal kui Eva tegi nägu, et tema ei tea küll mitte midagi. Selline ongi maailma parim seltskond kellega reisida!

Möödunud suvel oli lõpuks ometi tähtede seis soodne ka selleks, et mu jalad viiksid mind Tallinnas asuvasse DM baari. See on üks nõiutud koht, kus pealtnäha täiesti mõistlikud inimesed muutuvad tasahilju armsalt napakateks DM fännideks. Just nagu mina 🙂 Tegu on lihtsalt kogu kõnealuse kollektiivi kaugele kiirgava karismaga, mis selles baaris ei jää kellelgi märkamata. Kõlaritest kostub ALATI ja AINULT Depeche Mode looming ja seinad on täis pilte, sümboleid ja fotosid mis ei jäta fänne külmaks. Pelk teadmine, et bänd on nendes ruumides ka isiklikult kohal viibinud, lisab atmosfäärile arvestatava portsu pidulikkust.

Tänase seisuga võin taas rõõmust kilgata, sest uus pilet DM kontserdile on juba ostetud ja uue kevade ootel. See saab olema samuti “Spirit” tuuri raames kontsert, seega minu ja Aivari jaoks “Spirit” VOL.2. Sedapuhku lendame neid  vaatama Torontosse. Alles hiljuti esinesid nad ka Alberta provintsis aga sel hetkel pidin leppima, et alati ei õnnestu oma tahmist saada, ning vaid 400 km jäi tol korral liiga pikaks vahemaaks. 400 km Kanada mõistes ei ole mingi vahemaa. Jutt käib sisuliselt järgmisest lähimast linnast ja seda enam oli tunne võrreldav olukorraga nagu ma oleksin olnud näiteks Viljandis aga mingil jabural põhjusel ei saa Tartusse sõidetud.

Tänase postituse kirsiks tordil, saab olema see errriti nunnnu video ajast mil mind veel sündinudki polnud. Video mis toob mu näole suure naeratuse. Eks vaadake ja veenduge ise, et vaid Dave Gahan teab, kuidas nii viimistletult naksikaid puusanõkse teha.  See lugu on võetud ka käimas oleva “Spirit” tuuri repertuaari.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.